Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 Aruba – 1. detsember 2024)

Kui loodusel oleks hääl, siis ta räägiks nagu Fred Jüssi. Hääletoru olite Te loodusele niikuinii. Te elasite ennast rändrahnuks. Rändrahnud on igavesed.

Kriisid on külalised, ütlesite mulle, kui silmast silma kohtusime. See me ainuke kohtumine jäi meelde eluks ajaks.

Teid teadsin ma muidugi palju aastaid enne me kohtumist. Te sõbrad olid minu sõbrad ka. Kohtumise mulje edastamiseks tsiteerin iseennast: „Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“, peab kuulatama. Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav ‒ temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.”

***

Te tahtsite kohtuda Rahvusraamatukogus. Eks seegi ütle nii mõndagi. Mäletan, kuidas Te mind kontrollisite, et mis mees olen, enne kui ise minuga koos mõtlema soostusite. Lasite mul rääkida. Kuulasite, silmad pisut vidukil, ja siis ütlesite, et sellise häälega mehega on tal alati rõõm rääkida.

Mu aukartus oli suur siis ja ega see meie kohtudes kahanenud. Põhjust Teile helistada ikka oli, näiteks et aru saada, mis käratsemine toimub me looduskeskkonna ümber, aga ma ei söandanud.

Mäletan, kuidas Te muigasite mu üle, kui rääkisime tagasisidest. Ütlesite ikka „jaa”. Ja siis arutlesite, kui küsisin, mis sõna „tagasiside” asemel kasutada: „Kaja ei ole ka päris õige sõna. Vastukaja peab justkui päris tõesti vastu olema. Kui inimesed kajadest hakkavad elama, siis need on peegeldunud helid, peegeldunud hääled. Sa ei saa iial päris ehedaga, selle õige, tõelisega ühendust. Ei teagi, mis see õige on.”

***

Elasite ennast üheks loodusega ja tegelikult mõtlesite inimesest. Läbi looduse rääkisite, aga kes tahtis aru saada, sai aru, et loodus on suurem kui inimene. Ütlesite: „Mul on meeles paljut ja mul on üksainus harjumus, mis on muutunud vajaduseks ‒ ennast väljendada. Ma teen märkmeid. Kui keegi küsib, millal sel või teisel aastal lumi sulas või millal sa nägid Valgejõel madukotkast … siis hakkan ma otsima neid andmeid ja leian teinekord suure otsimise peale. Aga sellega seoses hakkan lugema muid asju, jõuan mingitele radadele, ja need on väga huvitavad rännakud, mida sa siis teed.

Nagu kirjanik ei tohi kirjutada vihaga mõnest tegelasest… Kes seda ütleski? Kersti Merilaas. Ma olin makimeheks, kui Tarandi Mari teda küsitles. Kersti Merilaas ütles, et ka väga kurba luuletust kirjutades ei tohi olla väga kurb.”

***

Ega ma Teile vist ei tahaks ja julgeks öelda, et väga valus on, kuna Teid enam ei ole. Olete ju ikka – oma fotodes, raamatutes, juttudes. Filmides.

Ütlesin Teile tookord, et loodus puhastab ennast, terveneb ja elab edasi, aga inimesed saavad otsa. Ja Teie pärast pikka vaikimist: „On see küsimus? Jaaa. Võib-olla siin aitab kaasa kujundlik mõtlemine. Need, mida me kriisideks nimetame, on me külalised. Külalistega on nii, et on meeldivad külalised ja ebameeldivad külalised. Nad, nagu öeldakse, olevat kaks korda toredad ‒ siis, kui nad tulevad, ja siis, kui lähevad.

Võtame nüüd selle hetke, kui nad lähevad, ja mõtleme, missugustelt külalistelt on olnud rohkem õppida… Arvan, et nii või teisiti loovalt asjasse suhtuv inimene jõuab selleni, et ebameeldivatelt, neilt tülikatelt on õppida palju rohkem. Nende peale mõtled pärast nende äraminekut aina enam. Mõtled, et mis see siis oli.

Mis on tõe esimene naeratus? Maurice Maeterlinck kirjutab nii oma essees „Tarkus ja saatus“. See raamat sattus mu kätte esimest korda, kui olin 21 aastat vana. Lugesin, et tõe esimene naeratus on pettumus. Kas sa tahad elada edasi teadmatuses ja ebatões või hindad tõe esimest naeratust?

Sa oled pettumuse kaudu jõudnud ühe tõeni. Nüüd vaata, mis sellega peale on hakata. Niisugune kriis võib keerata su elus uue lehekülje ja seal on täiesti uus tekst. Selle eelmise lehekülje tekstiga sul pole enam mitte midagi peale hakata. Sa pead ta läbi lugema ja mõtlema selle üle, mida ta sulle ütleb. Sa pead seda mitu korda lugema, sest sa ei ole kohe selleks kõigeks valmis.

Pärast rasket kriisi on sama lugu, et ma loen lehekülge, mille eluraamat mulle ette keerab, ja hiljem hakkan aru saama, mida mu saatus, kui nii võib ütelda, või nemad seal või tema mulle ütleb, mida see tähendab. Kriisid õpetavad.”

***

Kummaline on nii öelda, aga ma usun, et nii on hea: saatku Teid sellel teel, kus Te nüüd olete, Teie enda head mõtted.

Ja laulgu Priit Pedajas Teie auks ja meile lohutuseks, nagu filmis „Laanetaguse suvi” Jaan Kaplinski luuletust:

„Ma olen madalal sündinud,

kuid mu kodu on kaugel väljas

ja taeva ja mere ja tuulte peal

ja lagedal, vilus ja näljas.

Mu kodu on ära igatsus

ja lõunamaa mered ja liivad.

Ja kaasakutse ja appihüüd

ja tiivad ja tiivad ja tiivad…”

Ilmus Maalehes, pildistas Jaan Tootsen