Maailmas on täna üle 3000 filmifestivali. Meie Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on neist 15 parima seas. Festivali ellukutsuja, hing ja tänane direktor Tiina Lokk räägib, mis kõik 26 aastaga tippu jõudmiseks teha tuli.
Kõigepealt olid üheksakümnendad. Tiina Lokk oli sel ajal seotud muusik Toivo Kurmeti suure unistusega Rapla Hollivuudist. „Toivo Kurmet päästis minu ja mu pere elu. Kui 90ndatel raha ei olnud ja süüa ka mitte, siis Toivo Kurmet palkas meid kolmekesi – Jüri Sillarti, Avo Paistiku ja minu.” Tiina jutust selgub, et Kurmet vedas nad paari aasta jooksul läbi kõige hullemast ajast. Sillart pidi tegema filmi ja Tiina oli selle käsikirja toimetaja. Avo Paistik pidi tegema täispika animatsiooni, mille stsenaariumi kirjutas Tiina Lokk. „Ma sain selle valmis. See on mu elu üks suurimaid eneseületusi. Animatsioon ja see pidi olema veel ulme, ma ei teadnud sest midagi. Hiljem Paistik ütles, et see on tema elu kõige ägedam stsenaarium.” Kahjuks see käiku ei läinud.
Tiina Lokil on meeles, kuidas ta esimest ja oma sõnul ilmselt ka viimast korda sõitis Porshe tagaistmel. „Ma ei tea, millest Kurmet juhindus, aga olen talle sügavalt tänulik. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata oleks neist aastatest välja vedanud. Kurmet oli parandamatu optimist. Neid inimesi on vähe, kes oskavad kogu aeg näha täis klaas. Vaadata tulevikku. ”
Nõnda siis, et esimene filmifestival, mis teie tehtud, oli 1996. aastal?
Jah, ettevalmistusi hakkasin tegema 1995.
Kus teie mõte siis oli, kui alustasite, võrreldes tänasega? Oskasite te nii kaugele mõelda?
Ei, mis te nüüd. Ma unistasin filmifestivalist küll ja unistasin maailma kõige paremast filmifestivalist, aga ma elu sees ei osanud unistada A-klassi festivalist. See tundus täitumatu ideena.
Olen alati olnud ka realist. Mul on kaks poolust – üks on unistaja külg ja teine pragmaatiline.
See ongi haruldane anne, harukordne.
Ma tean, mida tähendab festivali olulisus valdkonna arengule. Läbi festivali on võimalik võtta kogu valdkond ja tema probleemid fookusesse. Rääkimata sellest, et filmifestival on nagu Trooja hobune, kus sa tood sõdurid kohale. Kui tegu on suletud ühiskonnaga, siis tood kohale filmid kõige erinevamatest riikidest. Film on see, mis läbi oma pildi, muusika, näitlejate, lugude, mida jutustatakse… kõige rohkem avab maailma. Sa saad aimdust sellest, mis toimub.
Mulle käis nii kohutavalt närvidele 90ndatel, oli aeg kus Eesti muutus – ühelt poolt avatud, me kõik saime käia kuskil, aga samas olime nõukaaja painena enesesse sulgunud. Ma nii väga tahtsin, et tuleks rahvusvaheline filmifestival.
Ja see õnnestus?
Me tegime saatkondadega erinevaid filminädalaid. Mul olid väga head sõbrad toonases diplomaatilises korpuses. Neid tollel ajal polnud palju Eestis, aga kõik, kes olid, olid fantastilised isiksused, mitte karjääripoliitikud.
Taani suursaadik kutsus mu lõunale ja ütles, et sa ei tohi siit enne ära minna, kui vannud mulle, et teed festivali!
Ma mõtlesin, kus me asume? Päraperses. Kõik arvasid, et oleme Nõukogude Liit. Keegi ei kujutanud ette, et kui sa lähed rahvusvahelisele areenile, mis siis toimub.
Mis toimub?
See sleif, et sa oled Nõukogude Liidust, vana nõukogude riik, Vene riik sisuliselt. Sellest oli kujutlematult raske lahti saada. See jälitab meid praegugi osaliselt.
Palju filme esimesel aastal oli?
Ma olen seda tuhat korda rääkinud. Ärge küsige.
No siis ei küsi.
28 või 29. Põhilise osa moodustasid tol korral Põhjamaade filmid, sest mul olid seal kõige paremad suhted.
Ma küsisin, kas nägite ette praegust taset?
Esimesed seitse aastat ma ei teadnud, kas järgmine tuleb. Ega seda siia Eestisse keegi peale vaatajate ei tahtnud.
Aga me filmimaailm?
Filmimaailm oli tollel hetkel ise nii raskes olukorras… Seal oligi niimoodi, et festivali vajalikkusest sai aru ennekõike diplomaatiline korpus. Nemad toetasid. Nii Tallinna linnale kui kultuuriministeeriumile ma pidin alatasa tõestama, miks seda kõike tarvis on.
Ja siis te selleks, et festivali edasi teha, läksite poliitikasse?
Ei-ei, mitte selle pärast. Poliitikasse ma läksin hiljem, kui festival elas juba oma elu ja ei olnud tal enam häda midagi.
Miks te siis poliitikasse läksite?
Ma ei ole kunagi ainult filmi vastu huvi tundnud. Minu jaoks on olnud tähtis kultuur. Kultuuri seisund, kultuuri finantseerimine, kultuuripoliitika – see on mulle eluaeg olnud oluline. Läbi festivali, muidugi, olin sunnitud teadma ja ka teadsin, mis üldse toimub.
Mul oli idealistlik soov parandada ja muuta kultuuripoliitikat.
No jaah…
Teine asi on see, et kui festival ei oleks saanud A-klassi kategooriasse, siis ma võib-olla oleksin poliitikas tänaseni. Seal paari aastaga ma sain päris hästi aru, mis tähendab poliitikas meeskonnatöö ja kuidas on võimalik muuta.
Mulle tegelikult meeldis tohutult riigikogus olemine. See võib tunduda kummalisena, aga kui sa tahad seal tegusalt teha… olin kolmes komisjonis ja pean tunnistama, et kõige igavam oli kultuurikomisjon. Kõige huvitavamad olid maaelukomisjon ja majanduskomisjon.
Mis see maaelukomisjoni põnevus oli?
Mäletan, et jäin esimese komisjoniistungi ajal magama. See oli nii pingeline mu jaoks, ma ei saanud ühestki terminist aru, aga kui ma siis lõpuks olin ennast sellest läbi närinud, läks kõik põnevaks. Samamoodi majanduses.
Ringsõidud, väljasõidud, kohtumised inimestega, ettevõtetega, seadusandlus… Seda võib võtta formaalselt, aga võib võtta ka nii, et kohtud erinevate valdkondade inimestega ja see oli nii õudselt huvitav… Ma võtsin seda nii, et kas ma saan hakkama või ei. Sain ja see oli nii uhke tunne.
Nüüd ma istun jälle oma kinos ja olen ammu selle puudutuse ära kaotanud, mis tegelikult Eestis toimub. Siis tundsin ja nägin tervet Eestit.
Ilus, aga te ikkagi ei jäänud sinna?
Ma ei saanud asju ühitada, kuna festival sai täiesti ootamatult A-klassi staatuse.
Sellised asjad ei tule ootamatult. Või…?
Pidin hakkama uut festivali tegema, ehitama. Ma olen filmiteadlane, filmikriitik, teoreetik oma hariduselt, nii mul võib-olla on erinevalt paljudest teistest lihtsam arendada festivali. Jagan valdkonnast rohkem kui inimene, kes on lihtsalt kinomaailma-, filmifänn ja sattunud festivali tegema. Võib-olla sellepärast olengi maailmas esimene filmifestivali nais- – ja ka vist mees- – direktor, kes on festivali nullist üles ehitanud A-klassi. Teisi selliseid ei ole.
Oli nii, et me tahtsime teha väga head festivali.
Kunstiliselt head?
Igatepidi – kunstiliselt, organisatoorselt… ma teadsin, mida see tähendab. Õnneks meeskond tuli minuga kogu aeg kaasa ja me tegime seda. Ja siis aastal 2013, kus äkitselt – meil oli enne Euraasia festival – hakkasid tulema sellised signaalid. Ma teadsin, et meie positsioon maailmas on päris hea, et me kuulume ka ilma A-klassita esimese 25 festivali hulka… Mis on ka suur asi, sest festivale on üle 3000.
Mis signaalid siis ikkagi tulid?
Ladina-ameeriklased küsisid, miks me ei võta nende filme võistlusprogrammi. Vastasin, et mu teada te ei asu Euraasias, et vabandust. Nemad omakorda, et me arvame, et teil on rahvusvaheline ja avatud festival.
Aga teil olid reeglid?
FIAPF, ülemaailmne filmiprodutsentide assotsatsioonide föderatsioon, kuhu kuuluvad ka Ameerika suured stuudiod ja milles on üle 40 riigi, on organisatsioon, kes muu hulgas kategoriseerib festivale. Kuna neid on palju ja festival on üks osa filmide väljatulemise strateegiast, siis on see neile hästi oluline, kellel on õigus tuua välja esilinastusi.
Ja nende reeglite järgi on maailmas ainult 15 festivali, kellel on õigus teha programmi seda temaatiliselt ja geograafiliselt piiritlemata, kellel on kohustus näidata esilinastusi.
Nende reeglite järgi ma tookord ei oleks tohtinud võtta Ladina-Ameerika filme. Siis pärast festivali lõpuõhtut võistlusprogrammi žürii liikmed võtsid mind oma vahele ja ütlesid, et pean tegema avatud rahvusvahelise programmi. Ma seletasin, et ei saa teha. Nemad vastu, et keda see huvitab.
Ütlesin, et pean saama selleks loa, et saage kaineks, magage end välja. Nad magasid välja ja ei jätnud seda juttu. Ma ikka punnisin vastu.
Miks?
Kujutate ette, ma olen lõpetanud Moskva riikliku filmiinstituudi, elanud maal, kus oli absoluutselt võimatu käia maailma festivalidel. Cannes´i festivali võisin võrrelda kuu ja kosmosega. Ja nüüd pakutakse sellesse samasse kategooriasse festivali teha. Loomulikult see ajab naerma.
Läks natuke aega mööda, et seda staatust saada, sinna peab tegema avalduse. Ma mõtlesin, et kui ma seda ei tee, siis ma võin kahetseda, ja lõpuks, et selle paberi kirjutamine ei võta ju mult enneolematut tükki küljest, küll aga annab südamerahu. Tegin ära ja sinna selle unustasin.
Teie kirja siiski märgati?
Tuli kiri, et soovime kohtuda. Noh, miks mitte. Selgus, et seks kohtumise hetkeks oli me festival juba edukalt läbinud esimese ringi. Kolm ringi on. Esimene ring on see, et FIAPF räägib filmitöösturitega. Küsisin, mis edasi? Kõik A-klassi festivalid on väga suurte turgude juures, Cannes´is prantsuskeelne, Veneetsias itaaliakeelne, Berliinis saksakeelne turg, San Sebastianis hispaaniakeelne. Meil on 1,3 miljonit eestlast ja olematu filmitööstus…
Vahepealne ring on FIAPF i juhatuse nõusolek ja kolmas, viimane ring tähendab seda, et kõik ülejäänud festivalid peavad olema nõus või keegi vähemasti ei argumenteeri vastu – siis saame liikmeks. Kui ma seda viimast tingimust kuulsin, siis naersin, et see jääbki unistuseks, sest Moskva festival ei kinnita meid kunagi ära. Aga Moskva oli vait ja nii meid kinnitatigi ära. 2014. aastal tegime juba A-klassi festival.
Ja siis teie poliitiline tegevus lõppes?
Ma pean ütlema, et festivali rahaline seis oli mu poliitikuajal palju viletsam kui pärast seda. Isegi reform ei andnud mulle raha, ütles, et me ei saa anda, sest siis sind tapetakse ära poliitiliselt. Teised parteid ütlesid, et milleks me sulle peame andma, kui sa reformi teenid.
Nüüd on see A-klassi staatus käes, kas see teeb elu kergemaks?
Ei, see ei ole nagu aamen kirikus, surmani välja. Meid akrediteeritakse igal aastal uuesti. Sellel aastal meid tullakse kontrollima.
Räägime rahast – kui kallis see festivali tegemine on?
Selleks, et saada maailma esilinastusi, peab olema täidetud mitu eeldust. See, et levitajal, tootjal ja režissööril, kes annab oma filmi esilinastuseks, peab olema huvi, et see festival ei oleks talle surnuaed. See, et ta saaks kohtuda siin maailma teiste produtsentidega, müügiagentidega, pressiga. Meil seda enne A-kategooriat ei olnud. Filmid peavad saama ajakirjandusliku kajastust, neid peavad märkama müügiagendid, teised festivalid- filmid peavad ringlema. Täna on nii, et meid kajastatakse enam kui 70 riigis ja meie potensiaalne meediakondaktide arv ligi 12 miljardit. Alustasime 5 ajakirjanikuga aastal 2014…
Üles ehitada tuli ka see pidulikkuse formaat, mis meil on ikkagi veel poolepeal. Meeskond, turundus, see, et inimestel oleks siia kasulik tulla. Paljud festivalid maksavad ajakirjanikele tulemise kinni, meil sellist raha pole. Pole kunagi olnud.
Meil on tähtis kohale tuua teatud võtmeisikud, nende ümber tekib mesilastaru efekt. Tood ühe ema ja seepeale on ülejäänud nõus ise maksma, et seda ema näha.
Ma ei teagi, palju sellel aastal väliskülalisi tuleb, aga arvan, et ei tule vähem kui möödunud aastal ja siis oli neid 1600.
Kuidas…
…ma tahan nüüd rääkida lõpuni. Kui keegi arvab, et sellega oligi kõik korras, kui meile anti see luba teha sellist festivali, et kõik plaksutasid, siis ometi olin nagu palja taguotsaga ahv banaanipuu otsas. Kõik ootasid all ja vaatasid, kuidas ma sellest olukorrast välja tulen.
Mäletan, et esimesel aastal, kui A festivalina käisime Cannes´is, oli meie eelarve miljon kakssada tuhat eurot või midagi taolist. Läksime sinna ja saime kokku inimesega, kes koordineeris programmi ja aitas läbirääkimisi pidada. Meid sõna otses mõttes saadeti sinna kohta, kõik irvitasid, ütlesid ha-haa, kas te arvate, et me hakkame teile sinna filme andma. Milleks? Kes sealt tuleb neid võtma.
Täna nad seisavad – osa nendest – meil järjekorras… Tookord meid päästsid režissöörid ja produtsendid, kellega olime enne koostööd teinud. Saime, nibin-nabi, aga siiski, rahvusvahelises mõistes väga tugeva võistlusprogrammi kokku.
Sellega olime maamärgi mahapannud ja ennast tõestanud. Tänud kõigile neile, kes meid siis toona usaldasid. Ilmselt olime oma eelnevas festivalielus teinud midagi väga õigesti.
Ikkagi see raha jutt.
San Sebastiani filmifestivali eelarve on 10 miljonit eurot, ametlikult toob ta riigile tagasi 30 miljonit eurot. Berliini festival on kordades suurem, 25–30 miljoni vahel. Berliin, Veneetsia, Cannes, Toronto on suurima eelarvega festivalid. Meie peame oluliselt väiksemate vahenditega mängima sama mängu.
Seal on palju reegleid ja nõudmisi mida peame täitma ja milleks valmis olema. On kindel formaat, mida peame jälgima. Samas suurüritused, festivalid toovad riigile palju raha tagasi, mainest rääkimata. Meiegi festival ostab Eestis teenuseid ligi 600 firmalt, eelmise aast riigi ja linna toetus kokku oli 550 000 millegiga, tagasi riigile tõime 6,6 miljonit….
Mis edasi saab?
Me võiksime saada endale Põhja-Euroopa Hollywoodi blockbusterite esilinastusi. Sinnapoole me praegu tüürime. Aga siin ei ole küsimus ainult rahas. Staaride toomine nõuab ka turvat, rahvusvahelisi fotograafe, kinosid, kus oleks võimalik tekitada korralik punane vaip. Turismindusele mõjuks see hästi. Viiks raha palju välja aga tooks ka sisse. Hetkel me selleks valmis ei ole.
Olime sellel aasta septembris sellises rahalises seisus, et mõtlesime, ilma naljata, välja kaks lõputseremooniat. Üks oleks olnud selline, kus oleksime näidanud „Helisevat muusikat” ja selle lõpulaulu, kus oleksime hüvasti jätnud oma publikuga, aga õnneks valitsuse otsus, mis eraldas meile miljon eurot, tekitas uue perspektiivi.
Lepite ikka vähesega?
Keegi ei pea mõtlema, et nüüd on Lokk lollakaks läinud peast ja tahab 10 miljonit saada. Ei. See 10 miljoni aeg ehk tuleb, pärast minu surma, kui üldse tuleb. Kas üldse tuleb, kas seda üldse tarvis on? Meil on teised ülesanded ja teine lagi. See, et me eelarve peaks kasvama aja möödudes kusagil kolme miljonini – mitte kohe täna või homme – on realistlik ja vajalik, siis saame olla maksimaalselt head ja kasulikud ka vaatajale, filmitööstusele, Tallinna linnale ja Eesti Riigile.
Milline on Pöffi maailmavaade?
Arvan, et festivalidel ei tohiks olla mailmavaadet, Selget parteilisust. Minu jaoks peab festival looma võimalused dialoogiks. Loome ka vastandarvamusi. Näitame maailmapilti võimalikult objektiivselt. Me tahame olla festival, mis mitte kunagi ei muutuks anonüümseks. Tahame hoida oma festivalile omast liberaalset, koduselt demokraatlikku atmosfääri, kus nii vaataja, kui ka esimese filmi tegija või super staar tunneksid ennast oodatuna ja hoituna.
Eraldi:
26. PÖFF aastal 2022 arvudes
232 pikka ja 230 lühifilmi
838 seanssi
75 riiki
78 maailma ja 48 rahvusvahelist esilinastust
5 võistlusprogrammi ja 13 eriprogrammi
Avafilm “Minu naaber Adolf”
Külalismaa Iisrael
Kummardused Lembit Ulfsakile ja Bruno O´Yale
Valgevene vastupanufilmid
Külalisi: Pedro Almodovari püsinäitleja Cecilia Roth, Poola tuntumaid filmirežissööre Krzysztof Zanussi, Scooteri solist Baxxter
Eesti filmide esilinastused: Sulev Keeduse “Neidsaare hoo peal”, Max Golomidovi “Yoyogi”, Mikk Jürjensi ja Kaur Koka “Lõvide vennaskond”, Michael Keerdo-Dawsoni “Läheduse raamid”, Ilmar Raagi “Erik Kivisüda” (Just Film) ja Rain Rannu “Lapsmasin” (Just Film)
25. PÖFF aastal 2021
Potentsiaalne meediakontaktide arv 12 miljardit
Festivalist kirjutatakse rohkem kui 70 riigis
Ligemale 7000 artiklis, saates või saatelõigus üle terve maailma tuli 2021. aastal PÖFFist juttu
Enam kui 70 riigi filmid on PÖFFil esindatud
1548 akrediteeritud külalist oli mullu PÖFFil
6,6 miljonit eurot tõi PÖFF 2021. aastal tagasi Eesti majandusse
Kümme korda rohkem tulu sai riik 2021. aastal võrreldes sellega, millega ta PÖFFi toetas
Enam kui 600 Eesti ettevõttelt ostab PÖFF teenuseid
450 vabatahtlikku aitab PÖFFi korraldada
Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.