Eesti teatri üks legendiks saanud lugudest räägib, et Ugala mängis putši viimasel päeval „Armastust kolme apelsini vastu“ Tallinnas, Draamateatris. Elmo Nüganen käis Pantalonena lavalt ära, vaatas puhkeruumis telekat ja kommenteeris asjade seisu. See olevat olnud kohutavalt naljakas. Etendus lõppes Pantalone lausega: „Ja nõiad lahkuvad luua seljas Venemaa suunas!“ Tankid lahkusid.

 

Teatrikunst sünnib riigikorrast olenemata. Ometi kadus meie taasvabanemise aastatel teatrimajadest publik. Kõik 25 aastat on olnud suurimaks rahanõudjaks ja kõneaineks teatri kinnisvara.

1991. aasta aprillist taas kord Ugala teatri kunstiliseks juhiks saanud Jaak Allik meenutab, et taasiseseisvumise ajaks oli teatri külastatavus langenud rohkem kui kaks korda ‒ 150 tuhandelt 60 tuhande kanti.

Üks seda pöördelist aega iseloomustav fakt on, et ajavahemikul 1986–1994 ei antud välja teatriaastat kokku võtvaid almanahhe „Teatrielu”. Täna korjavad Eesti teatrid erinevatesse mängukohtadesse vähemalt miljon teatrikülastajat aastas.

Verivärske kapitalism

Teatrid olid 25 aastat tagasi finantsaugus. Olin ise neil aastatel Rakvere teatris näitleja ja kusagilt on meeles, et tollane teatrijuht Arvi Mägi ajas koosseisule palga välja Moe piiritusetehase juhi Arvo Antropovi abiga. Piiritusetehas kuulutas 2009. aastal välja pankroti. Rakvere teatris esietendus samal aastal Jane Gene „Toatüdrukud”, lavastajaks Hendrik Toompere. Teater piiritusetehast aidata ei saanud ja, usun, seda abi ei küsitudki.

Rakvere teatril sadas 25 aastat tagasi katus läbi. Ma ei mäleta enam täpselt aastat, aga meeles on, et umbes samal ajal avastasid teatri noored lavamehed, et Leningradis ‒ Moskva rongid veel käisid ja Venesse pääses ilma viisata ‒ saab papiks muutunud vene rublad vahetada välismaa odava alkoholi vastu. Poiste soov oli kapitalistlik ‒ osta odavalt ja müüa kallilt. Lisaks Royal piiritusele tõid mehed Leningradist kaas Itaalia madlilikööri Amaretto, kaunis pudelis. Ma ei tea, kas nad oma kaupa ka müüsid. Tean aga, et Amarettot ei joo ma enam kunagi. See voolas teatris ojana.

Selle ja teistsuguste ajapiltide vahel on meeles, et just sel ajal töötas Rakvere teatris lavamehena noor mees Andrus Albrecht. Ta oli juba siis Bonzo, kes mingitel hetkedel külmas teatris tundide viisi võis klaveri taga istuda ja laulda. Oh, aeg!

Täna on teatrile ja kogu meie kultuurile toeks hasartmängumaks. Hasartmängumaks laekub riigieelarvesse ja seaduses on kirjas, kuhu laekunud raha läheb, muu hulgas: „ Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele”. 25 aastaga on suudetud me teatrimajad ära remontida. Viimasena saab renoveeritud Viljandi 1980. aastal valminud Ugala teater.

Erateatrid ja vabakutselisus

Istume 13. augustil 2016. aastal Kernu mõisa küünis kõrvuti Von Krahli teatri asutaja, lavastaja Peeter Jalakaga.  Algamas on „Vanapagana” esietendus, lavastaja jakuut Sergei Potapov. Meie istumise all, uue mängukoha teises reas on restaureeritud mõisatoolid. Küsin Peetrilt, mis aastal sündis Von Krahli teater. Ta vastab, et 1992 ja tuletab meelde, et tal oli ka enne seda erateatri loomise kogemus: VAT teater sündis juba 1987. aastal ja see oli üldse teine erateater tollases Nõukogude Liidus. VAT-i loomise bürokraatia-asju aeti Moskvas, Von Krahli asju Tallinnas.

Jalaka Krahl avati August Kitzbergi näidendi „Libahunt” lavastusega. Tiinat mängis Katariina Lauk. Vanaema monoloog kollaste juustega eestlastest, meie verest ja soost kõlas Tšaikovski esimese klaverikontserdi taustal ja Tiinal olid jalas suusad.

Peeter Jalakas ütleb seal Kernus, viidates järjekordsele uue mängupaiga tekkele, et vahe 25 aasta taguse ajaga on see, et täna võib teater sündida kus tahes. Ja enda tollase teatritegemise kohta (ma ei mäleta, kas ta ütles ma või me): „M(a)e teadsime, millist teatrit me teha ei taha.”

Sealsamas Kernus ütleb me tänane tuntuim kirjanik Andrus Kivirähk, et kõik tema raamatud ja näidendid on ilmunud ja/või lavale jõudnud taasiseseisvunud Eestis. Andrus Kivirähu tuntuim näidend „Eesti matus” esietendus 2002. aastal.

Lembit Petersoni ja sõprade loodud teatriperekonna teater Theatrum sai alguse 1994. aastal. 2015. aastal tunnistati Lembit Petersoni lavastus „Joobnud” aasta parimaks lavastuseks. Üldsegi mitte vähetähtis pole see, et Lembit juhib sellest sügisest oma õpetaja Voldemar Panso asutatud lavakunstikooli.

Esimene uuslavastus ja poliitika

1991. aasta 20. augusti hilisõhtul kuulutas Eesti ennast iseseisvaks. 22. augustil 1991 esietendus Ugala teatris taasiseseisvunud Eesti esimene uusalavastus, rootsi dramaturgi Margarete Garpe perekonnadraama „Juliale”, kus mängisid Leila Säälik, Peeter Tammearu ja Vilma Luik. Lavastajaks oli Jaak Allik.

Jaak Allik oli alates aprillist teatri kunstiline juht ja edasi Ülemnõukogu liige. Tollane seadus seda lubas. „Osalt teatriarmastuse ja just selle lavastuse tõttu jäin ma ka eemale Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest 20. augusti hilisõhtul,” meenutab Allik. Tal on alles Reet Neimari „Juliale” puhul saadetud õnnitluskaart, kus kirjas: „Teatraalina tänan Sind esietenduse eelistamise eest Eesti Vabariigi väljakuulutamisele. Sõbrana kardan, et Su nime puudumist hääletusnimekirjast ei anta sulle andeks eesti rahva ja rivaalide-poliitikute poolt. On igatahes juba märgatud.“ Ometi sai Jaak Allikust ikkagi Eesti kultuuriminister aastateks 1995 –1999.

Ta lisab oma tolleaegsest elust veel ühe teda ennastki hämmastanud fakti: „Kõige esimeseks ja täna üsna uskumatuna tunduvaks mälestuseks tollasest Ugalast on see, kui me Komissaroviga koos kõndisime närviliselt suure saali tagumiste ridade vahel ning jälgisime arusaamatusega laval üle nelja tunni venivat kontrolletendust, kus noored inimesed pingutasid kõigest väest nalja teha. Tegemist oli Ugala vist kõigi aegade menukaima ja legendaarsema tükiga „Armastus kolme apelsini vastu”, mis meid finantsaugust välja tõi!”.

Jaak Alliku sõnul olid 1992-1995 majanduslikult rasked aastad kõigile Eesti teatritele. Sellele vaatamata jäädi ellu. Ugalas näiteks lavastas Kalju Komissarov 1993. aastal muusikali „Helisev muusika”, kus peaosas tänane Kuressaare linnateatri direktor Piret Rauk.

Veel ühele faktile sellest pöördelisest ajast juhib Allik tähelepanu – Ugalas olid sel ajal lavastajad Karin Raid ja Kalju Komissarov. „Üha tõsisemaid ülesandeid võtsid Peeter Tammearu, Andres Lepik, Andres Noormets ja ka Margus Vaher. Elmo Nüganen lahkus 1992. aastal Noorsooteatri peanäitejuhiks, aga lavastamise vastu näitasid huvi 1992. aastal teatrikoolist Ugalasse tulnud tänased peanäitejuhid Üllar Saaremäe ja Ingomar Vihmar.” Seda võib võtta kui üht teatri edukuse valemit ‒ palju eriilmelisi tugevaid lavastajaid.

1991. aastal Noorsooteatri direktor olnud Märt Kubo kirjeldab olukorda putši ajal nõnda: „Hirmu ei olnud, mured olid. Kui vene tankid linna lõgistasid, oli meil Panso saalis sünnipäev. Üldine mõte oli: kui elasime vene aja seniajani üle, elame selle ka.

Õnneks läks nüüd kähku. Poola töömehed, kes tavaliselt hommikul kirve, sae ja haamri haarasid ning katusele betooni panema lonkisid, panid need ürgsed riistad nüüd kotti ja sõitsid koju. Kes oleks neile valuutat maksnud.

Rubla kurss langes kivina, aga rublasid anti rohkem. Maksid need – ei midagi. Savisaar jagas ka meile tšekke. Kavandatut tehti edasi, sest teater teeb ka s…st sepikut, aga inimesed jäid aegamööda teatrist eemale. Siis kutsus Tiit Vähi mind enda juurde jutule. Oli jaanuari lõpp 1992.” Märt Kubo oli kultuuriminister ajavahemikul 30.01.1992–20.10.1992.

 

1990. aastate esimese poole Eesti silmapaistvamaid lavastusi

 „Armastus kolme apelsini vastu” Lavastaja Elmo Nüganen. Esietendus 11. aprill 1991 Ugala

„Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” Lavastaja Priit Pedajas. Esietendus 8. detsember 1991 Endla

„Täieline Eesti vabariik”  Lavastaja Merle Karusoo. Esietendus 10. aprill, Endla

„Tagasitulek isa juurde” Lavastaja Priit Pedajas.  Esietendus 31. jaanuar 1993, Eesti Draamateater

„Pianoola ehk mehhaaniline klaver” Lavastaja Elmo Nüganen. Esietendus 20. oktoober 1995, Tallinna Linnateater

 Allikas: Reet Neimar „Sajandi sada sõnalavastust”

 

Dialoog: Rohkem võimalusi…

Margus Mikomägi (kunagine näitleja): Väidan, et hea teater ei sõltu riigikorrast!

Rein Lang (kunagine kultuuriminister, aastate järgi 6.04.2011– 4.12.2013): Mina väidan, et sõltub küll! Kunsti saab muidugi teha ka okupatsiooni ja mille iganes tingimustes. See on väga keeruline, aga kindlasti saab. Seda tõestas ka Eesti NSV periood.

MM: Kuidas sa siis oma väidet mulle tõestad?

RL: Kogu teatrikultuur sõltub riigikorrast üsna palju. Teatrikultuur meie tänaste arusaamade juures oli tollal üsna kummaline. Etendused jäid ära, kuna näitleja oli juua täis.

MM: Andekad olid. Täna lastakse sellised lahti ja pannakse asemele keskpärane. Nad uste taga ootavad.

RL: On ikka nii?

MM: Andeid hoiti.

RL: See on oletus. Igal juhul on tegu spekulatsiooniga. Mina julgen arvata, et igasugused suurused leiavad endale täna parema keskkonna töötamiseks kui oli see NSV Liidu bardakk. Moraalne laostumine oli inimestele ja organisatsioonile nagu omamoodi kompensatsioonimehhanism. Ega neile sellepärast keegi midagi ei julgenud halvasti ka öelda, sest seda oleks võetud kui repressiooni loominguliste inimeste vastu. Aga nii see ei peaks olema.

Ma tahan öelda, et turumajandusel põhinev teatrisüsteem võimaldab tegelikult kunsti teha rohkem kui Nõukogude mehhanism.

MM: Sest kõik on lubatud?

RL: Jah ja äkki ilmneb, et pole lugusid, mida lavastada. Seetõttu sünnib ka igasugust keskpärast jama.

MM: Miks siis toodetakse? Tehakse palju uuslavastusi aastas, selle asemel, et anda lavastuste valmimiseks rohkem aega, hoida elus neid asju, mis on kunst.

RL: Sellist tellimust minu teada küll ei ole, et teater peab aastas tegema mingi kindel arv uuslavastusi.

MM: Miks nad siis ikkagi teevad?

RL: Miljoni dollari küsimus. Nad on vabad otsustama.

MM: Nojah, samas mu meelest hetkel suurem osa riigi toetusest repertuaariteatritele läheb hoopis teatrimajade ülalpidamiseks ja remondiks.

RL: See on jah riigi kinni makstud teatrimudel. Teatrimaja sisse pannakse teatriorganisatsioon, trupp ja maja on üks ja sama. See ei ole tulevikus jätkusuutlik. Oleks vaja ära lahutada: maja ülalpidamine on üks vorm, aga teatritegemine ja sinna sisu panemine hoopis teine. Mingi imelik fluidum käib me teatris, et mängukohtade ümber käib üks tohutu jant ja jauramine. Majade teema kurnab Eesti teatrit ja selle tegijaid. Sellele peaksime täna väga tõsiselt mõtlema.

 

Monoloog: Praegu on valgem aeg

 

 

 

 

 

 

 

Ain Lutsepp, näitleja, Teatriliidu esimees, Vabaerakonna poliitik:

Mis on teistmoodi? Mis on muutunud? Inimesed on muutunud ja professionaalsuse piirid on väga raskelt määratletavad. See on nii teatris ja ka kõigis muudes kultuurivaldkondades. See on uuema aja tendents. Küsimus ei ole meeldimises. Küsimus on selles, mis tegelikult toimub. On paratamatu protsess, et kõik saavad teha teatrit ja teevad ka, kui neile jätkub publikut.

Kõik põhineb tegija vastutusel. Ma ei räägi siin riskide võtmises, see on ärijutt. Teatri tehnilised võimalused ja inimeste valmisolek on suurem. Neid inimesi, kes on valmis, on märksa rohkem kui neid oli varem. Varem oli lihtne olla ühiskonnakriitiline, teater oli opositsioonis ja see ka tõmbas publiku ligi.

Eesti teater vajab haritud näitlejaid. Haritlasi selle sõna kõige sügavamas mõttes.

Üks meie teatri fenomene on selles, et head näitlejad on hakanud lavastama. See hulk on ka täna suur võrreldes sellega, kes on ainult lavastajad. See on me teatrile omane. On olnud ja on.

Ma kuidagi tunnen sellist vahet, et varasem aeg oli pimedam. Täna on teatris valgem aeg. Värvid on tagasi tulnud. Aeg on küll kirju, aga helendab kohati. Kõige tänulikumad peame me olema imekspandavalt suurele publikuhuvile.

Praegusel uute meediate ajastul kõnetab elav esitus inimesi, tundub, rohkem kui varem. Kontserdid ja lavastused, kus elav muusik ja näitleja on inimestega kontaktis vahetult. Elav lihast ja verest inimene, mänguline, mõtestamas maailma ‒ ka isiklik suhe, mis paistab läbi osade, on oluline.