Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Silverit on, mind ennast on, mu ema on ka üks peategelasi. Kuid püüan meid vaadelda ka ajatust ja müütilisest nurgast, eks kõik me saa elu jooksul kuidagimoodi tegelasteks. Silver koos oma varikuju, luuletaja Haigar Tiritiit Hüäntiga on selles raamatus kahtlemata kõige vastuolulisem ja pöörasem karakter. Nad inspireerivad mind jätkuvalt.

Oli see Silveri puhul sul teada kohe alguses – 2011. aastal, kui abiellusite?

See oli, jah, kohe tunda, aga alguses ma ei julgenud sellest kirjutada. Ja ma ei julgenud isegi Silverilt küsida, kas võiks kirjutada. Abikaasast ju ei kirjutata niimoodi. Või kui kirjutad, siis pead selle ära varjama, panema talle nimeks näiteks Mihkel. Endale pead panema nimeks, hmm, Leena. Nii nad seal elavad…

Jah, tean, mind ka on hurjutatud, et olen oma lehelugudes isiklik.

Mind ei ole hurjutatud. Aga ma tean, et see on julgustükk, sest kirjutades oli mul vahepeal kiusatus lihtsamat teed minna ehk endast teises isikus rääkida.

Läksid isiklikku ja julgemat teed. Kes sulle seda julgust õpetas?

Üks Raplamaa naine, arst Helgi Lilleste. Olin päris laps alles ja tal oli vaja kirjutada enesetutvustust, ta läks poliitikasse siis. Ja siis ta mõtles kuuldavalt – olime koos Ruhnu saarel –, kas teha seda teises isikus või esimeses, ja otsustas, et räägib enda nimel. Enda isikus. Ja mulle jäi selle naise – keda ma imetlesin ja ikka veel imetlen – valik kõrvu. See on mind elus saatnud. Miks peita ennast kulisside taha?

Olen märganud, et inimesed ikka tahavad ennast näidata paremana, kui nad on. Kas sina ei taha?

Ma olen käinud teraapias, et julgeda seista silmitsi oma tabude ja hirmudega, et julgeda kirjutada sellest, mis on fassaadi ehk südametammide taga. Ma tegin rosmariinisaia. Siin on kohv ja tee. Kohv on hästi kange. Mett on ka. Kas soovid?

Ikka väga hea on siin teie juures olla. Mulle meeldib see atmosfäär, mis sa oled siin loonud.

Siin köögis oli nõukaajal kingsepa töökoda. Varem aga talveaed. On täiesti võimalik, et kunagi kohtusid siin Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Friedrich Robert Faehlmann, hiljem ehk sattus siia ka Jakob Hurt… Isegi Lydia Koidulat ei saa välistada.

Siin elas Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) esimees Karl Heinrich Leo Meyer. Tema lehvib läbi ka romaanist. See mees oli ÕESi esimees 30 aastat (1869–1899). Nõnda, et need, kes tahtsid kaastööd teha, võisid siit läbi käia. Kohtumise kohvikuid ju polnud sel ajal, olid salongid.

Vaata, su selja taga on selle maja vana fassaad. Ma ei tea, mida see kõike on näinud… Näiteks Kristjan Jaak Petersoni siitsamast Toomemäe nõlvast üles kõndimas.

(Siin Kristiina nüüd eksamineerib mind, kui täpselt ma romaani „Südametammide taga“ lugenud olen. Jään üsna hätta, enda silmis kukun läbi – vastan, ma arvan, kolme peale. Kristiina kergitab siiski mu vangerduse ja vingerduse peale kulmu ja küsib: „Kas tõesti tulid ainult kolme saama?“)

Te käisite Austraalias just. Mis tegite seal?

Meil oli 15 esinemist. Enamik olid eesti kogukonnas, meid kutsuti Adelaide’i eesti päevade festivalile, kuid käisime esinemas ka Perthi eestlastele ja astusime üles Sydney Eesti Majas. Vastuvõtt oli igal pool väga soe. Esinemised ja reisikorraldus sujusid kenasti. See on ikka imelugu, et Austraalias on suudetud eesti keelt elus hoida. Et nad hoiavad kokku ja meie lippu kõrgel.

Aga meil oli ka seitse esinemist Austraalia vanimal folgifestivalil Cygnet Tasmaania saarel. Kokku rändasime 41 000 kilomeetrit, peaaegu ümber maailma.

Su ema rääkis mulle, et teid tõsteti tänavale ka.

See oli karm lugu. Me läksime ka Uus-Meremaale sõprade pärast, keda olime siin Tartus kohanud ja oma kodus võõrustanud. See, mis juhtus… Oli see siis kultuuriline või poliitiline konflikt, et äkki niimoodi uksed kinni paugatasid. Me ei pidanud nende juures isegi ööbima, pidime koos ainult jõuluõhtu veetma.

Mis siis juhtus?

Enne jõule kohtusime põgusalt ja nad tõid lauale Vene dissidendi Jelena Kostjatšenko raamatu „I love Russia“, mis on maailmas praegu bestseller. Kahtlemata on mõtleval venelasel valus näha, mis tänapäeva Venemaast on saanud. Aga see on kindlasti eekõige Venemaale, mitte Ukrainale kaasa tundev raamat.

Ma siis püüdsin diplomaatiliselt endaks jäädes sellele suhtumisele vastata. Ja väljendasin ka seda, et meie Eestis tunneme eelkõige Ukrainale kaasa ega unusta asjaolu, et venelased verist sõda pidava Putini tagasi valisid. Aga ju siis sellest piisas, et päev enne jõululaupäeva meie kohvrid, mille olime nende juurde hoiule jätnud, sadama pakiruumi tõsta ja kirjutada, et nad ei taha meid enam iialgi näha.

Praegust segilöödud maailma iseloomustav muinasjutt.

Nojah, et sa ei põgene selle eest, isegi teise maailma otsa ei põgene. Selle pere isa on venelane, aga nii läänestunud venelane, et see ei tulnud meile meeldegi. On Vorkutas sündinud. Kunstnik. Muinasjutt? Võib-olla.

Ilus oli aga see, et saime ka Uus-Meremaal eesti kogukonnale esineda ja meiega liitus viimasel hetkel Lauri Räpp, kes oli juhuslikult seal kandis matkamas.

Tasmaania?

Seal esinesime Cygneti pärimusmuusika festivalil. See oli natuke nagu Viljandi folgil, kogu möll toimus looduse keskel ühes vanas külas. Silver ütles heldelt kõigele jah. Ühel päeval oli üks esinemine, teisel ja kolmandal päeval juba mõlemal kolm.

Kõige värvikam oli see, kui üldse ei olnud jõudnud mõelda, mis see järgmine esinemine on. Seal ei ole mingeid lavataguseid. Ma mõtlesin, et teen väikese uinaku. Heitsin lava taha pikali ja ärkasin, kui öeldi, et aeg on lavale astuda.

Lükkasin kammi läbi juuste ja astusin lavale – vähemalt tuhat inimest oli saalis. Õnneks olin endale ärkamise uimas öelda jõudnud, et see on esinemine Bob Browni galal. Tema on nagu Austraalia Fred Jüssi, väga armastatud rahva seas, lisaks Austraalia roheliste partei asutaja, poliitik, Austraalia vihmametsade kaitsja, igasuguste tammide ja reostavate tehaste vastane. Ta oli ise seal kohal.

Hästi maganud inimene valib hästi. Kui sul on ikka enamik oma luuletusi peas ja üsna mitu luuletust inglise keeles ka peas, ega siis mööda ei saa panna.

Rääkisin puudest ja sellest, kuidas puudel on eestlaste meelest hing. Isegi kui koolilastelt küsid, siis nad ütlevad, et eluta puud küll ei ole. See tuleb kuskilt meie kultuuri südametammide tagant. Seda teadmist on kaua hoitud. Sealne kultuur ja kogukonnaliikumine on looduskaitsega tihedalt seotud. Tasmaanias räägiti meile, et kui vihmametsa kaitsjad harvesterile vastu astuvad ja asi kohtusse jõuab, maksab Bob Browni fond looduskaitsjate kulud kinni.

Sulle läheb see väga korda?

Muidugi läheb. Me pole keegi enam kliimakriisist mõjutamata. Aga see läheb mulle ennekõike korda emana. Kui juba praegu on prügisaared ilmameres Portugali-suurused…

Meelt ei tohi heita.

Sa näed sügavale ja see võib väga valus olla. Kui su romaani lugeda, tundud vahel nõutu ja pisut kurvameelnegi.

Minu tegelaskuju on seal raamatus närvitüübilt tõesti pigem melanhoolik. Silver aga sangviinik. Ja see on meie kordumatu kooslus. Ma olen ka arglik rõõmuõpilane. See on üks mu raamatu arengujooni. Ma õpin, mul on omad rõõmuõpetajad. Ma käin salapärases Rõõmuakadeemias. Mul on seal omad õppejõud: Silver, Sookurg, Elumõnude Jumalanna…

Kui melanhoolik naeratab… Sa ju naeratad üha. Kurvalt vahel, aga ikkagi. Ja eks me ikka püüame üksteist säästa, ei hakka Tartus raekojaplatsil kohtudes oma muredest rääkima. „Kuidas elad?“ – „Hästi!“ Ja edasi…

Eestis võib küll päriselt rääkima hakata. Aga olles empaatiline inimene, vaatan esmalt, kui palju sul aega on. Arvan, et ainult viisakuskultuuri peal ei jaksa keegi püsida. Viisakusväljendeid vahetades kultuuri ei hoia ega kanna edasi. Paljalt viisakus on nahkne nähtus ja paneb end võltsina tundma.

Mul tuli seal Austraalias veel üks huvitav kõnelus maha pidada. Rääkisin 85aastase austraallannaga ja kuulsin üle oma huulte libisemas lauset: „Eestis pole viisakas olla liiga viisakas. Kui sa sõpra liiga palju tänad, siis ta mõtleb, et ju sa oma südames ei pea teda sõbraks.“

Kui sa siin Eestis liiga palju tänad, palud ja vabandad – Austraalias tundus mulle, et please, thank you ja sorry pidi käima lause ette ja lause taha, igaks juhuks –, siis see tundub ebaloomulik ja ennast liigselt tähtsustav. Eestlane niimoodi ei tee. See pole meie keelde ja mentaliteeti sisse kirjutatud.

Austraalia proua jäi kuulama – ta oli palju reisinud –, võttis selle meie pusletüki vastu nagu kübekese selle maailma kultuuririkkusest.

Me oleme ka ju jõudnud sesse põrgusse, kus kõik on kas väga hea või väga halb. Sellest, et jõgi ei ole kaevatud kanal, et selles on kitsamaid ja laiemaid ja madalamaid ja sügavamaid kohti, ei taheta enam aru saada. Kuidagi ühe mõõduga mõõdetakse ka inimesi.

Polariseerumine. Imelik… Ma nägin reisil olles üht Eesti kultuuritegelase postitust, kus ta ütles, et kõik need, kellele meeldib film „Tõde ja õigus“, diliitigu … ehk kustutagu ennast tema sõprade hulgast. Ma tundsin valusähvatust rinnas. See on seesama asi, millest sa räägid: laia puuga puhtaks löömine „ei“ ja „jaa“, musta ja valge vastanduste põhjal. Ja see on tegelikult ka inimeste tühistamine.

Ma ei tea, kuidas tark ja palju lugenud inimene sai sellise mõtteavalduse teha. Mulle väga meeldib see film, aga ma sellepärast end tema sõprade hulgast ära kustutada ka ei soovinud.

Sa ei öelnud mulle, mis teie kassi nimi on.

Tema on Eros. Aphrodite võib-olla jalutab ka siit läbi, tema on ka meie kass. Raagritsikas elutseb akvaariumis.

Aga see tants korra ja kaose piiril, see huvitab mind.

Tants korra ja kaose piiril? Mind ka huvitab.

See tants on „Südametammide“ raamatu alge. Ma arvan, et enamik inimesi maadleb oma elus selle teemaga. Nad on ühel või teisel moel korra ja kaose piiril. Noh, kõige lihtsam on kodune elu. Üks koristab, teine ajab sassi. Üks on korraarmastaja, teised sõidavad sellest korrast nagu buldooseriga üle. Aga ka loomingu vallas või teadustöös tuleb ette, et hea tulemuseni jõudmiseks pead kõik seni tehtu sassi ajama ja uuel viisil korda panna.

Kas sa mu raamatus Johann Voldemar Veski peatükki lugesid?

Ei.

Kuule, Margus, ma olen seda romaani kirjutanud kaks aastat. Sa tuled minuga intervjuud tegema ja ütled, et oled seda raamatut ainult sirvinud. Ausalt öeldes see võtab mul isu ära seda jutuajamist jätkata.

Palun jätkame siiski. Äkki jutustad mulle sellest?

Noh, kui sa just väga palud.

Palun küll.

See viimane peatükk toob kõik asjad kokku. Seal ma kohtun Johann Voldemar Veskiga, eesti keele ühe loojaga. Suur osa eesti keele teadussõnavarast on tema loodud. Tänu talle on meil üldse võimalik selles keeles õppida ja õpetada.

Tal on suur sõnaveski Emajõe ääres, ma satun sinna ja imestan, et pole seda varem märganud.

See raamat on sulle praegu kõige kallim?

Pean vist natuke viisakusreegleid eirama ja vastu küsima, kas sa arvasid, et tahan niisama lobiseda. Võtan tõsiselt seda, mida olen värskelt avaldanud. Muidugi ma soovin sellest rääkida ja soovisin kuulda ka sinu vastukaja.

Siin raamatus on ka palju luulet.

Siin on näha luuletusteni jõudmise teed. Mitte nii, et luule ja proosa on lihtsalt paigutatud vaheldumisi, vaid tahtsin, et proosa kaudu oleks näha, kuidas luule sünnib ja eluga kaasas käib.

Krista Kaer ütles „Terevisiooni“ saates, et „Südametammide taga“ on rõõmus raamat, et selles jäävad kõlama elu- ja loomisrõõm.

Alguses oli mul tunne, et tuleb kirjutada kaks raamatut: üks naljakas, teine tõsine. Aga mul on hea meel, et panin need ikka kokku. Elu ei ole ei tõsine ega ka naljakas, elu ongi mõlemat kokku.

Jah, näidendites on ju ka tähtis dialoog ja see, kuidas dialoogini jõutakse.

Mulle meeldib elutants. Ma ei saa õudukaid vaadata. Miks lasta ennast lammutada? Ma suhtun kunsti kui heas mõttes teraapiasse. Kunst võiks pakkuda meeliülendavat elamust – ilu ja valu, pisaraid ja teadmisi.

Üks isa Andrese lemmiklauseid, mida ta elu lõpus ikka tsiteeris, oli, et meil, põhjamaa inimestel, tuleb astuda vastu raskuse vaimule. Ei ole mõtet ära surra ängi, irooniasse, sarkasmi või meeleheitesse.

Aknast välja vaatamine ka ei lase seda teha.

Kevad tuleb. Nägin lumikellukesi eile.

Mõnel pool lähevad juba puud lehte.

Siit aknast vaadates avaneb ka kultuurilooline vaade. Vaata, see on Miina Härma maja. Miina Härma ja Anna Haava olevat olnud mõlemad seal keldris pommivarjendis. Seal taga oli väike puumaja, kus elas Kristjan Jaak Peterson. Ka Tammsaare maja on siit aknast näha. Kultuurilooliselt tihe on see kesklinna vaim siin.

Mul romaanis külalised käivad ja see ei ole väljamõeldis, mul tõesti on siin külalisi. Ka neid, kes praegu elavad: mu raamatus toimuvad peod on siin päriselt peetud. Vahepeal ongi tunne, et annaks jumal elu, et saaks veel selliseid ägedaid salonge korraldada. Salongikultuur on üks meie kultuurilisi alustalasid. Tartus on seda eriti tunda. Jaak Johansoni mõte on, et kultuur tekibki sõpruskondi pidi. See mõte ei jäta mind maha. Muudmoodi see kultuur, jah, lihtsalt ei teki.

Te kunagine ülikooliajal alustanud rühmitus Erakond on ju selle tõdemuse näide. Me kirjanduse praegused tipptegijad on enamasti sealt.

Ma lugesin eile tütar Luikele Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu“ ette. Tütar on kaheksa-aastane laps, ma ei tohiks talle lugeda seda hirmsat inimsööjate raamatut. Aga tahtsin ise lugeda ja Luikele meeldis pilt raamatu kaanel, see soosse vajuv mees. Kui last huvitab mingi romaan või mistahes kirjandusteos – seda ma olen ka vanemailt Lylt ja Andreselt õppinud –, siis võta see lahti, tutvusta seda, loe talle ette. Igasugust elu saab lapsele ära seletada. Hirmusid ei pea küll tekitama, saab ju midagi vahele jätta. Lapsi huvitab õudus, see on kindel.

Kas sa oled üks neist, kes oma lapsepõlve raamatuid üle loeb? Milliseid sa lastele loed ja kuidas need sulle mõjuvad?

Huvitav, ma mõtlesin hiljuti sellele, et mis raamat mind nutma ajab. Kindel nutmiselamus – mitte sellepärast, et see oleks masendav – on Astrid Lindgreni „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“. Igas peatükis ma leian mingi koha, kus mulle tulevad pisarad silma. Midagi pulbitseb välja lapsepõlve südametammide tagant.

Ja muidugi Melker, ta on nii hajameelne… Ma ei tea, mis ma kõik ära teeksin oma pere eest. Aga ma olen emana ikka väga Melker Melkerssoni moodi. Olen püüdlik, aga hajameelne. Kui püüan head sööki teha, lõikan enamasti noaga sõrme, kõrvetan midagi põhja või pillan maha. Eriti siis, kui millegi kirjutamine on pooleli.

See sai siin tuli sul küll imemaitsev välja. See vist pole hajameelsus, vaid see, et ei saa mitut asja korraga hästi teha.

Aitäh. Kui oleksid lugenud, siis teaksid, et raamatus on üks koht, kus Silver võtab mult nutitelefoni ära ja annab nuputelefoni asemele. Ütleb, et minusugune vana aja inimene ei tohi tegelda mitme asjaga ühekorraga.

Igal muul puhul ma vaidleksin vastu, et mis mõttes, mees võtab mu nutitelefoni ära. Aga ma tõesti nägin sel hetkel, et ma ei saa hakkama seitsme asjaga ühekorraga, ja nutitelefon ainult süvendas seda tunnet. Siis hea meelega elasin mitu kuud nuputelefoni elu. Küll oli hea.

Kuidas siis ikkagi armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega, nagu sa raamatu tagakaanel kirjutad?

Kõige tähtsam on mitte teise tiibu ära kärpida ja mitte lasta enda tiibu kärpida.

Kuidas seda teha?

(Kristiina näitab mulle enda ja Silveri paariteraapia harjutust. Ütleb, et see tuli elutantsu ja tüli käigus. Kristiina on siis nüüd Kristiina ja mina olen korraks Silver. Taome endale mõlemad rusikatega vastu rindu, öeldes: „Mina, mina, mina, mina!“ Kristiina ütleb: „See ongi võitlus. Me peame enda eest võitlema. Tegelikult me ei ole teineteisele armsad, kui me enda eest ei seisa. Kes tahaks armastada seda teist tüüpi, kes ennast muudkui ohverdab?“)

Eraldi:

„Südametammide taga“

Raamatututvustus ütleb: „Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? „Südametammide taga“ on autobiograafiline tragikomöödia naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui lihtne tundub olla mees.“

Kirjastus Loomepuhkus.

254 lk.

Kristiina Ehin

Luuletaja, proosakirjanik, laulja

• Sündinud 18. juulil 1977 Raplas.
• Õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, kaitsnud 2004. aastal magistritöö „Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist“.
• Kuulunud kirjandusrühmitusse Erakond. Laulnud ansamblis Sinimaniseele, praegu ansambli Naised Köögis liige.
• Luulekogud: „Kevad Astrahanis: luuletusi 1992–1999“ (2000), „Simunapäev“ (2003), „Luigeluulinn“ (2004), „Kaitseala“ (2005), „Emapuhkus“ (2009), „Viimane monogaamlane. Luuletused ja jutud“ (2011), „Kohtumised“ (2017), „Aga armastusel on metsalinnu süda“ (2018), „Janu on kõikidel üks“ (2020), „Janu on kõikidel kaks“ (2022).
• Proosa: „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad“ (2006), „Päevaseiskaja – Lõuna-Eesti muinasjutud / South-Estonian Fairy Tales“ (2009), „Viimane monogaamlane. Luuletused ja jutud“ (2011), „Kirjatud teekond“ (kaasautor Kristi Jõeste, 2012), „Paleontoloogi päevaraamat“ (sari „Aja lugu“, 2013), „Südametammide taga“ (2024).
• Pälvinud Gustav Suitsu luulepreemia, A. H. Tammsaare kirjanduspreemia, Eduard Vilde kirjanduspreemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
• Kirjanike Andres Ehini ja Ly Seppeli tütar. Abielus muusik Silver Sepaga.

Tuleb tunda häid tundeid

Ma käisin eile Tartus Aleksander Pulveri loengus, ta on psühholoogia professor. Tema õpetas manipulatsiooni ära tundma. Ütles, et põhilised asjad, millega manipuleeritakse meiega või millega me ise manipuleerime – me oskame seda ju kõik –, on häbi-, hirmu-, süü- ja ebaõiglusetunde tekitamine ning enda teistega võrdlemine. Viis lõksu.

Vaata mu peopesa, siin on viis sõrme. Me seisame nagu viie tee ristis. Kui laseme ennast ära tõmmata, et oi, see on kõik nii ebaõiglane, siis jääme sinna manipulatsiooni kinni. Ja süü… Milles kõiges saab ennast süüdi tunda… See nimekiri oleks lõputu, kui seda teed minna. Me peame enda ümber looma kaitsekihi, mis meid manipuleerimise vastu kaitseks. Me peame hoidma enese keset.

Millest seda kaitsevõrku punuda? Teadlikkusest, enesekindlusest, enesearmastusest. Tundest, et meie vanemad ja vanavanemad on tahtnud, et meil läheks hästi, et me ei takerduks ega annaks alla, vaid astuksime iga päev vastu raskuse vaimule.

Tartus on kurb elada, kui sa ei käi loengutes. Tartus on palju tarkust. Tuleb loengutes ja kultuurisündmustel käia ning tunda ennast ikka jälle harjutajana. See on vaimne seisund, see teadmine, et sa midagi ei tea, või kui teadki, siis imenatuke. See teeb uudishimulikuks ja rõõmsaks ja paneb asjad paika.

Ilmus Maalehes. Joonistas Valdek Alber.