Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka lend taeva all” seda teeb.

Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja. Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.”

Ökosüsteem

Kasutasin saadud elamuse kohta mõistet ökosüsteem. See teadmine on muidugi tulnud aastatepikkuse Saueaugul saadud kunstielamuste kogumisega. Vikipeedia defineerib mõiste ökosüsteem nii: „Ökosüsteem on mingi ala elustik koos selle aineringe komponentidega. Täpsemini, ökosüsteem on mingi ala organisme ja nende keskkonda haarav suhete ja interaktsioonide (vastastikuste mõjude MM) võrgustik.” Jah, me oleme harjunud nii mõtlema ja rääkima loodusest. Aga see mõiste on sama täpne, iseloomustamaks teatrit, mis muutub kunstiks.

Näidendi „Kotka lend taeva all” autor ja lavastaja Priit Põldma on oma tegelase Vahuri suhu kirjutanud järgmise mõtte: „Ma ise mõtlesin… üks kirjandusuurija või keegi kirjutas isa järelehüüdes, et üks kõige meeldejäävam koht kuskil ta raamatus on kuidagi nii, et… „Kõik on midagi muud”. Ma mõtlesin, et äkki see… On kuidagi tema moodi. Mis sa arvad? Sellega, kuidas sa kuulad või… oled…” Seda räägib ta õele pärast isa matust, mõeldes sellest, mida kirjutada hauakivile.

„Kõik on midagi muud”

Minu jaoks on see lavastuse võti. Selle näidendi peategelane on isa, kes lavale ei astu. Näidendi teeb kõiki puudutavaks see, et olenemata vanusest on meil kõigil isa ja suhted isaga. Minu isa näiteks oli agronoom. Ta ei käinud ekspeditsioonidel ja elas – õigem on öelda ööbis – kodus kõik see aeg, mis mina vanemate laps olin. Ka pärast seda, kui ma oma elu peale läksin. Ütlen ööbis, sest ikka oli nii, et ta tuli kas hilja või oli tulles liiga väsinud, et minuga tegeleda. Vaatas telekat. Ise ta rõhutas, et teeb tööd, et oleks miskit tagavaraks. Ja selleks, et meil emaga kõik olemas oleks. Ja oli ka – lisaks palju raamatuid. Isa mind ja ema tööks ei pidanud. Emal võis küll vahel tekkida see tunne, nagu näidendi Jetel, et teda pole olemas. Mina lapsena nii keeruliselt mõelda ei osanud.

Kõik on midagi muud… Toon veel ühe näite, mida see lause võib tähendada. Näiteks me suhe puudesse ja taimedesse ja loomadesse. Me kipume neisse suhtuma kui teise inimesse, omistama neile elamist samade tempodega ja mõtlemist inimlikes kategooriates, aga kõik on üsna kindlasti midagi muud, kui püüda aeglaselt vaadata nende sisse. Ja isegi siis ei pruugi see, mis tunneme, näeme ja mõtleme, olla see. Isegi inimesest mõeldes me enamasti ei näe nende sisse ja südamesse, peast rääkimata.

Siin üks lõik näidendi isa kirjast naisele ja lastele: „Isegi üksindust pole mahti tunda. Kui läheduses on ainumaski puu, pole üksindust ollagi. Puu ja inimene – nende erinevus on väiksem kui nende sarnasus. Mõlemad on vaid lühikesed uiud ühes pikemas mõttes. Vaikiv puu ja vaikiv inimene sobivad hästi kokku. Igatahes ei või öelda, et kaks kõnelevat inimest teineteisega rohkem sobiksid.”

Jõgi voolab

Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. See, kuidas ta näeb lava ja lavatagust nagu tervikut, on kiitmist väärt. See, kuidas oskab näitlejaid viia sinna, kus nad ei mängi otse ega plakatlikult, vaid mängivad seda, mis on sõnade taga ja nii, et see jõuab saali, vaatajateni.

Ja millised oma lihtsuses geniaalsed stseenist stseeni üleminekud! Tulekud ja minekud on läbi mõeldud nii, et see on huvitav vaadata ja mõelda.

Näitlejad Kaie Mihkelson, Grete Jürgenson, Andres Mähar ja Sander Roosimägi ja ka väikeste kõrvalosade täitjad – kõik teevad oma erinevaid osasid nii, nagu nad pole laval ennast näidanud varem. Mingi nõks on juures seda, mida varem pole märganud. Juhin tähelepanu sellele, et ma ei kasuta nende puhul selles lavastuses sõna mängivad. See on teistmoodi olek, millel muidugi on mängu elemente, aga seisundid on teised.

Lugesin eelneva üle ja märkasin: olen jätnud ütlemata, kuidas see lavastus areneb. Äkki sellepärast, et ei oska seda kirjeldada. Kui ütlen, et aeglaselt, siis on see pooltõde. Aeglus meil ju enamasti seostub igavusega. Aga see näidend ja need tegevused ja see edasi-tagasi vaatamine voolab. On kui kärestikuline jõgi.

Ilu lõks

Kuidagi mõtlesin kirjutama hakates, et ei seleta. Ikkagi langesin professiooni lõksu, tahtes kirjutada nii, et lisaks tegijatele ja nägijatele ka need, kes kunagi ehk teatrisse ei satu, sellest teatrisündmusest osa saaksid.

Aga nagu loo alguses nentisin: see, kuidas taevas Saueaugu teatriga koos tantsib, on ime. Veidi võiksid seda ilu imet edasi anda pildid, mis tehtud pärast etendusi. Need pildid ka ütlevad, et kõik on midagi muud. Ja võimendavad taevalikult lavastuse sõnumeid.

Ilmus Maalehe veebis. Pildid Viio Aitsam, Margus Mikomägi, Kristiina Alliksaar ja Steven Hristo Evestus.