Väikerahva peamine soov ja tahe peaks olema saada ja olla haritlased, mitte pööbel. Rein Lang rääkis hiljuti pärast Albaania loo „Vannutatud neitsite” etenduse nägemist Albaania maffiast. Sellest, et sel kurjategijate ühendusel pole reegleid. Itaalia maffia näiteks pühapäeval ei tapa, järgib reeglit, et relvaga kirikusse ei minda jne. Albaania maffia on teistsugune. Lang tõi näite detsimeerimisest: kurjategijad rivistas prostituudid üles ja igal kümnendal lõigati teiste silme all kõri läbi. Tulemuseks oli valitsev hirm.
Teine äärmus
Mulle tundub, et meil Eestis on ‒ kas just selliste koleduste vältimiseks… jõutud teise äärmusesse: kõik peab olema reguleeritud. Kõik olgu ühetaoliselt, ühtemoodi. No ja lõpp on see, et traktor tõmbab teki peale. Jaan Tätte Vilsandil maksab samasuguseid makse kui mina Raplas. See on ebaõiglus, aga see on seadus.
Priit Pärn tegi ülikoolis käies ansamblit Rajacas. Tekstid olid poliitilised ja kantud protestivaimust. Arvan, et umbes samal ajal laulis Peeter Tooma, kuidas linnaserva väikestes kastides elavad ühtenägu inimesed, kellel tõde üks. Ameeriklase Pete Seageri laul ja täpne tõlge. Võis laulda, sest ameeriklased olid pahad.
Aga tollane pilge on nüüd meie õuele jõudnud, 50 aastat võttis aega. Priit Pärn, pisut hiljem küll, tegi filmi „Kas maakera on ümmargune”. Ütelge veel, et maakera ei ole ümmargune.
Jah, ülereguleerimine tekitab keskpära. Ühesugused omavalitsused, ühesugused koolid, ühesugused, omavahel konkureerima, mitte üksteist täiendama seadustatud ülikoolid…
Keskpärasus on aga ohtlik. Targa inimese tunneb ära, lolli ka. Keskpäral ei ole tunnuseid.
Keskpärane tüüp võib kõiki ära petta. Jätta mulje, et teenib riiki, rahvast ja kunsti. Aga mulje taga on vaid omakasu. Teenitakse küll, aga raha.
Erisus on ebamugav, sunnib pingutama ja mõtlema. Kui kõik on ühetaolised, on valitseda palju kergem. Ühetaolisus kaotab näo, valetab, ei ole päris. Me kõik sünnime aga erilisena.
Üks põhjus, miks erilist nottida, on kindlasti see, et erilist on raske juhtida ja valitseda.
Hull luuletaja
Juhan Liiv kirjutas eestlastele hinge jäämiseks valemi, luuletuse „Viimne võimalus”: sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde. Vladimir Majakovski ütles venelastele, et pureks hundina bürokraatiat. Majakovski lõpetas enesetapuga, meie Liiv tahtis Poola kuningaks saada. Tänased seadused mõlemas riigis hoiaks neid ilmselt mõnes kinnises asutuses. Eriline on ebamugav, sest kõneleb tõtt. Ta ei ole valmis valetama ka siis, kui vale on diplomaatiaks nimetatud.
Keskpäraseid on palju kergem pööbliks muuta. Just pööbel väidetavalt lõi Kristuse risti.
Vale oleks öelda, et keskpära millegagi silma ei paista. Paistab küll ‒ oma kuulekusega. Valmidusega värvi vahetada isikliku mugavuse pärast.
Kas mäletate mõnd juhtu, kus keegi oleks rumaluse pärast töö kaotanud? Kui ikka käid kellast kellani tööl ja oskad inglise keelt…
Kuidagi nahaga on tunda, et just meil siin väikeses riigis tuleb ellujäämiseks oma hoida, mitte lähtuda lääne väsinud klišeedest. Seda nii ajakirjanduses, poliitikas, kunstis kui omavalitsemises. Seda oma, erilist meil on. Aga süsteem soosib keskpärasust ja erilised vaadaku, kuidas ise hakkama saavad.
Te ei usu? Palun nimetage nimepidi me maavanemad või ülikoolide rektorid või heliloojad, kelle nimi ei ole Pärt.
Ma olen juba noorest peale imestanud, miks diktaatoritest kurjategijad rahva mällu kauemaks jäävad kui geniaalsed kunstnikud. Pööbel seda teab.