Anna Politkovskaja tapmisest on kohe möödas 10 aastat. Lilli sellele trepimademel enam ei ole.

Venemaa tearifestivalil Kuldne Mask väliskülistele mõeldud ülevaatenädala lavastused ja kohtumised andsid pildile Venemaast ja kultuurist uue dimensiooni. Sootuks teistsuguse, kui seda kujutab ja kujundab Eesti ajakirjandus.

Venelased ütlevad vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: „Hunt seda teab!” Eestlastel on ka ütlemine: „Tont seda teab!”. Hunt on vene keeles Volk ja Eesti kultuuri ainus vürst kannab eesnime Peeter. Kes teab?

Istun taksosse, et sõita Vahtangovi tetrisse Vanal Arbatil. Seda teatrit juhib kuulus leedukas, lavastaja Rimas Tuminas. Kui taksojuhilt küsin, mis venemal on, saan vastuseks ühe sõna  – kriis. „Muutunud pole mitte midagi. Kes oskab varastada, elab hästi, kes ei oska, see mitte. Kõik on nagu enne. Üha raskem on maksta korteri ja söögi eest, hinnad tõusevad.“

Kujutage nüüd ette suurt lava, mille ees on raudne eesriie. Kitsukesel eeslaval väriseb habras naine. Vappub üle keha. Hirmust, külmast, murest, ahastusest…?  Temast tormavad, jooksevad, kiirustavad mööda kummalised mehed ja naised. Talle visatakse õlgadele sinel sineli järel, aga värisemine ei lakka.

Mind jääb Vahtangovi teatris nähtud Juri Butussovi lavastusest lisaks paljule muule kummitama ühe valgekaartlasest ohvitseri õhku hüütud küsimus: „Mis saab siis, kui sõjast kaob armastus?“ Ma ei ole osanaud nii mõelda.

Kas praegustes sõdades kusagil veel armastust on? Mööda kihutab näitleja, kes on osas, on soomusrong. Ta liigub läbi neli tundi kestava lavastuse unenäopiltide. Kiiresti, jõuliselt ja vahel endast kriisates märku andes. On ta inimene, on ta elus…?

Juri Butussov räägib kohtumisel loo, mis juhtus tema Kuldse Maskiga nomineeritud lavastuse „Brechti kabaree” etendusel. „ See juhtus Lensoveti teatris reaetendusel. Näitleja Sergei Volkov mängib Brechti. Ta räägib natsi-Saksamaalt pagenud kirjaniku enda sõnadega: „Olen artist, ma peaksin vanusele vastavalt minema sõtta… Ma elan ajal, kui riigipea, kes mind kunagi pole näinud, kavandab sõda minu osavõtul. Parem olen põgenik kui tõeline mees.” Sel hetkel, nende sõnade peale, teatab naine saalist veendunult ja otsustavalt: „Sind tuleb maha lasta!”

Lugu rääkides viitab Butussov sellele, mida näitlejad peavad psühholoogiliselt läbi elama. Ka seda hirmu, kuidas publik reageerib.

Marat Gatsalovi lavastus “Telluuria” on Kuldse maski nominent.

Tallinnaski töötanud lavastaja Marat Gatsalov on parajasti samuti Moskvas. Peterburi Aleksandrinka teater, mille Uue lava juht ta  nüüd on, annab külalisetendusi. Ja tema räägib sellest, et eilne etendus õnneks möödus vahejuhtumiteta. Tema lavastuses „Uus aeg” on etenduse lõpus pikk stseen, kus inimesed on laval alasti. See aga on nüüdsel Venemaal keelatud.

Moskva lennujaamas märkan veidralt tantsisklevat kuju. Jään vaatama ja tunnen ära Elmo Nüganeni. Oleme lennanud ühes lennukis. Ta tantsikles, ka sellepärast, et tahtis näha, millal teda märkan. See tants on meeles.

Elmo tuli Moskvasse sellepärast, et tema sõjafilm „1944“ on nomineeritud Vene Oskariks peetaval filmifestivalil NIKA. Sõjas olevas riigis valitakse sõjavastane film ja tema tegija parimate hulka.

Lavastaja Dmitri Krõmovi lastelavastuses, kus soome, ungari, poola, juudi … aktsendiga vene keelt kõnelevad Puškini asjatundjad publikule „Jevgeni Onegini” ette mängivad ja „ära seletavad“, räägitakse ka sellest, mis spliin on. Öeldakse, et see pole tavaline halb tuju, on hoopis nagu maja, kust perenaine on lahkunud. On, nagu oleks palju halba tuju koos.

Kirill Serebrjannikovi lavastuse „Kellel on Venemaal hea elada?”teise vaatuse algul kohtub publik, kes saali jalutab, et mugavalt istet võtta, purupurjus asotsiaalseid tüüpe. Neid on paarkümmend. Paar on selgelt pagulase välimusega, ühel on kehakatteks plastist kile… värvikad tüübid.

Nad ei püsi püsti, ajavad naistele ligi, paluvad vabandust, püüavad käituda nagu kained, katsuvad olla viisakad. Nad kerjavad ja nad hoiavad köhides tagasi oma okset. See on õudne, mis sünnib. Publik aga naerab, isegi mängib kaasa. See on veel koledam. Kuidas nad käituksid siis, kui taolised neid tülitaksid nende kodutänaval?

 Kuulen, et Peterburis olla hiljuti tuntud ajakirjanik ja teatrikriitik jõhkralt surnuks pekstud.

Kuulsa Vene kirjaniku Nikolai Nekrassovi poeemile üles ehitatud lavastuse kõik kolm vaatust on erinevad. Lavastuse finaalis seisavad kümmekond noormeest eeslaval ja hakkavad endale selga tõmbama erinevate reklaamidega T-särke. See kestab pikal, särkidel on nõukogudeaegsed loosungid, on Putini pildid, Stalini pildid, on Potsataja … Neid särke läheb meestele selga, ma arvan, paarkümmend.

Taustaks laulab smokingis härrasmees sellest, et Venemaa tõuseb põlvedelt püsti. Meeste taga seisavad tsaaritaride kostüümides paksu patsiga noored naised.

Hotellilifti siseneb perekond, kolmekesi. Alla-aastane tüdruk kollases, Eesti presidendi naiste moodi mantlis. Mees heas ülikonnas lükkab 21.sajandi imet, roosat lapsevankrit. Nad tulid Holiday Inn hotelli taksoga ja sõidavad 7. korrusele. Missugust hällilaulu see ilus õnnelik ema oma tütrekesele laulab?

Seda teatrit, kus mängitakse 68 000 elnikuga Minussinski väikelinna teatrijuhi Aleksei Pessegovi lavastust „Hällilaul Sofiale“, juhib teise vene kuulsa leedulase, lavastaja Kama Kinkase naine.

Aleksei Pessegov ja tema kunstnikust naine Svetlana kohtusid produtsent Märt Meosega.

Meister ise tunnistab, et pole ammu oma lavastustega Eestisse jõudnu. Ütlen talle, et äkki… Ta naeratab kuidagi väsinult ja ütleb, et mine tea. Ta läheb õhtusesse proovi.

Siberlase hällilaul on napi tekstiga suurde muusikasse lavastatud lihtne lugu. Ometi kord näen ma teatrit, kus julgetakse olla melodramaatiline ja kus see ei ole labane. Maitseks on. Peaaegu kogu suur saal nutab. Kui on vaikus, siis oleks kuulda nõela kukkumist.

Mees ja naine ei saa last. Noorel naabritüdrukul sureb ema. „Meil jätkub leiba kolmele,“ ütleb mužik. Hiljem ronib mees salaja ka kaunitariks kasvanud kasutütre voodi.

Naine läheb papi juurde, et see paluks imet ja nad mehega lapse saaksid. Ime juhtubki. Ja siis ronib mees oma naise voodi tagasi. On ülirõõmus ja uhke, et saab lapse. Ikka seisatab kasutütre toauksel.

Etenduse alguses, kui kasutütar majja võetakse, peseb naine ta puhtaks. Hiljem, kui naine on kasutütre tapnud, kordub seesama pesemise stseen.

Finaalis istub mees, imik süles, oma puupingil. Pesu kuivab nööril.

Kogu lavastus on aeglane, aga kui see lõpeb, alles siis märkad, kui kiiresti on läinud aeg. Ma nimetan mõttes seda lavastaja ja kunsti esteetikat kolme punkti või mõttekriipsude omaks.

Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa juhib tähelepanu sellele, et Moskva metroo eskalaatorite kõrvalt on ära korjatud kõik reklaamid. Valgevene teatritark naine räägib, kuidas sealseid teatreid pannakse juhtima endised tehasedirektorid ja neile antakse ainuvõim. Rahvustetrit juhtivat nüüd endise eduka rehvitehase direktor. Mida, kuidas ja kuhu…

Kuldse maski laureaadid kuulutstakse välja 15,aprillil.

Lavastaja Kirill Serebrjannikovi lavastust „Märter“ saab vaadata Tallinnas Linnatetri talvefestivalil.

Kuldse maski naised toovad Eestisse Dmitri Krõmovi sellest loost läbilipsanud lastelavastuse Jevgeni Onenginist ja ühe uuslavastuse lisaks.

Siberlane Aleksi Pessegov lavastab Tapa jaamas sel suvel R.A.A.A.M-teatri ja Märt Meose kutsel Eesti näitlejatega vene uue draama, kuulsust koguva näidendi „A.Karenin“ Aivar Tommingaga peaosas.

Majakovski väljaku äärse Tšaikovski-nimelise kontserdisaali seinal ripub teiste seas hiiglaslik plakat. See teatab, et 23.aprilli juhatab seal helilooja Sergei Prokofjevi 125. sünnipäeva auks korraldatavat kontserti Kristjan Järvi. Esitatakse ka Arvo Pärti.

 Üks talumees, kellelt laval küsitakse, kellel on Venemaal hea elada, tõstab üles tapeedile kirjutatud loosungi „TSAARIL“.

 

Varssavi ülikooli kulturoloogia professor Andriej Moskwin juhib tähelepanu sellele, et Moskva raamatupoodides on müügil kaks riiulitäit teatriraamatuid ja kuus riiulitäit kinoraamatuid. Muutus kino kasuks on tema sõnul toimunud viimase kolme aastaga.

 Mulle tundub et praegu tuleks palju reisida. Lugemisega on ju nii, et ma ei tea, mida Eestis tõlgitakse.

Iga haritud, intelligentne, nüüdisaegne inimene peab reisime ja nägema. On palju teatrifestivale ja kunstinäitusi maailmas laiali, need tuleks üles leida, et tunnetada ja mõista maailma, milles elame.Tuleb osata näha selle erinevaid külgi. Film, teater, muusika, nüüdisaegne ja vana kunst juhtavad teed.

Hästi palju sõltub sellest, mis maale satute. Valgevene teater on konservatiivne, tahab publikule meeldida. Poola teater, vastupidi, tahab hirmutada, sundida mõtlema. Esitab keerulisi küsimusi. Tšehhis on teater muutunud nüüdisaegseks, on eemaldunud sõnast. Mõeldakse välja oma pilt maailmast – imelik, arusaamtu salapärane.

Venemaa on suur, seal tehakse mugavusteatrit, mis peaks inimesi rahustama ja andma neile tunde, et kusagil on veel hästi, kusagil on veel hea olla. Selline varjupaik.

On teatrit, mis on konfliktis valitsusega, poliitikutega. Seda kõike on võimalik märgata! Ka mõista.