Rääkisime sõbraga Teist, Ita Ever. Sõber oli kuidagi rahul, et järelehüüdeid ja kaastundeavaldusi on nii palju. Kui ma selle peale irooniliselt ütlesin, et see on viivuks, kuni tuleb uus poliitiline skandaal ja Ita Ever läheb meelest, vastas sõber: „Ita ei lase ennast unustada!” Te olite kuninganna, aga te ei olnud kunagi kõrk.

Ütlete kusagil seitsmekümnendate lõpul tehtud telesaates Mikk Mikiverile, et olete kahtleja. Ütlete, et polegi olnud aega, kus olete olnud kindel: seda ma oskan teha. Ja sellele vaatatamata tegite oma osasid ja elasite nende osaliste elu laval ja filmides ja kuuldemängudes, meelt lahutades ja laste unejuttudes, elusalt ja eriliselt. Lavaelu elades – ise te seda ütlesite – on teid saatnud piin, otsingud, kahtlused. Õnn ja armastus.

Mitmed Teie lähemad on nüüd öelnud, et Te ei lubanud neid oma matustel nutta, muidu tõusete kirstus istukile. Kui pisarad suudaks ellu äratada…

***

Meil aias käokingad hakkasid õitsema sellel päeval, kui Te lahkusite. Nad nagu oleksid teadnud, sättisid ennast pikalt nuppudes. Käoking on püsilill, vanade taluaedade lill. Nad on mulle alati meeldinud. Tänaseni ma endale seda meeldimist ei sõnastanud. Nüüd siis lugesin, et käoking on väga mürgine. Sai selgeks, et lisaks välisele ilule ja sinise-valge-rohelise kombinatsioonile on selle püsilille võlu ka ohtlikkuses. Ehmusin. Ei nutnud.

Enne kui sellest mürgisusest teada sain, haudusin mõtet kinkida Teile see peenar. Oma mõtetes seda juba ka tegin. Kui sain teada, hakkasin kahtlema, kas nii võib kirjutada. Kusagilt muide lugesin, et Kleopatra mürgitas ennast just käokingaga, sest see pidavat garanteerima ilusa väljanägemise ka pärast surma.

Ma kordan ennast, aga muuseas ma armastan Teid, Ita. Ainult Te erakordsus annab mulle julguse kinkida Teile käokingapeenar. Olen kuidagi kindel, et just Teile oli tuttav ka elu mürgine ilu.

***

Olen sellest juba kord kirjutanud, aga ka teatriime ju sünnib igal õhtul uuesti, mis siis, et mõtted on samad mis eelmisel ja üleeelmisel jne õhtul.

Olen kirjeldanud oma raamatu esitlust: „Ma astusin Rapla keskraamatukogu inimestest puupüsti täis saali ja mul tuli ennast kehtestada, et kuidagi tähelepanu saada. Ei mäleta, mida selleks rääkisin. Igatahes seisin seal keset nii-öelda lava, kui saal ühtäkki vakatas. Saalitäis inimesi seljaga tundis, et midagi muutus. Ja nagu üks mees vaatasid kõik seljataha. Raamatukogu saaliuksel seisis Ita Ever. Vaikis ja vaatas. Ja saal oli käes, saal oli tema oma.

Nüüd tagantjärele oskan mõtelda, et ju ma, rumal, selle õhkkonna ära lõhkusin. Midagi rääkisin, kuidagi tundes, et mina pean esitluse peategelasena seda tegema. Aga see on tagantjärele tarkus.”

Hoian seda hetke.

***

Kui ma Teile lõpuks julgesin helistada ja intervjuuks kohtumist paluda, ütlesite mulle, et Teil ei ole millestki rääkida. Et kõik on juba räägitud. Pidin Teid pisut veenma, et kindlasti ei ole see kõik kõik. Naljakas, aga nüüd pean ennast veenma sessamas. Kõik ei ole kunagi kõik.

Kui kohtusime, küsisite, et millega saan teid rõõmustada, üllatada, kurvastada. Tahtsin siis juba öelda, aga ei söandanud, et kohtumine ise, Te ligidalt nägemine on see, mis jääb. Sõnad ja mõtted on lisakingitus.

Kas või see, et te muu hulgas ütlesite: „Näitleja on väga hell. On nii hell instrument ja läheb kergesti katki. Teda võivad pisiasjad puudutada niimoodi nagu mitte kedagi teist. Poetakse mille kõige varju enese kaitseks… aga tegelikult…” Teadsin seda ju ka varem, aga kuulda seda Teilt… Just sellepärast ei ole minust saanud kurja teatrikriitikut.

Põigates veel kord tagasi mürgise, aga imeilusa käokinga peenra juurde, avastan me jutust looduse teema. Te ütlete: „Mulle meeldib tänaseni mööda metsa konnata. Üksinda. Olen saanud seda teha, üksi ja Gunnar Kilgasega. Tema õpetas mind seda suurust tajuma, metsas liikuma. Olen selle eest talle ka tänulik. Ma kohati… mul on tunne, et metsaga saab isegi rääkida, et siis ta näitab ennast, mis ta päriselt on.

Üksi. Mulle, teate, üldse on Ever hakanud meeldima. Temaga on päris huvitav vestelda.”

Ma soovitan kõigil vaadata ERRi portaalist Jupiter Ita Everiga seotut. Paljule muule lisaks lükkab näitleja Ever ümber ühe üha enam leviva jutu sellest, kuidas aastaid tagasi tehtud teatrit on piinlik järele vaadata.

Ikka see, et maailm on muutunud ja näitlemine samamoodi. Siin ehk ka see, et arvame ka inimese nii muutunud olevat, et need aastaid tagasi lavadel loodud kujud, selliseid enam polegi. Ever ja tema loodu lükkab selle väite ümber. Teda ei ole oma osades piinlik ega naeruväärne vaadata ei 1956.aastal ega hiljem.

***

Mikk Mikiver vestleb 1974. aastal saates „Maskiga ja maskita” Ita Everiga. See kipub juba meelest minema, kui ilus naine Ita on. Ja Mikiver küsib: „Kas sul on kätega raskusi, nagu teistel näitlejannadel tihti on laval. Nad kurdavad, et ei oska oma käsi kusagile panna?” Olen vahel mõelnud, et me teatrikriitikas on kadunud oskus kirjeldada näitleja tehtud rolli. Millal viimati kirjeldati näitleja käsi?

Ita vastab muu hulgas küsides, missugused on näitleja kehastatud tegelase käed. Ja siis loetleb käsi: masinakirjutaja käed, jõude elava inimese käed, arsti käed, noore, seest pulbitseva elurõõmsa inimese käed… „Kas see on professionaalsuse viga, aga üldiselt ma kipun jälgima inimeste käsi,” ütleb Ita. Ja ta mitte ainult ei räägi kätest, vaid need tal tõesti muutuvad erinevates rollides.

Tahaks siia lisada ka selle, kuidas muutuvad silmad, muutub kõnnak ja kehahoid ja hääl. Nii on näitlejatel. Ital on see väljendusrikkus eredam lihtsalt. Ma vaatasin järele. Seepärast julgen öelda.

***

„Maskiga ja maskita” saates küsib Mikiver: „ Kas sulle meeldivad laval rohkem nais- või meespartnerid?” Ja siis geniaalne jäädvustus. Ital on seljas „Tants aurukatla ümber” kostüüm, selline vanaeidelik. Küsimuse peale – ja siin ei ole mina otsustaja, kas Ita mängib või mitte üllatust selle küsimuse üle – peab ta hetke pausi, vaatab Mikku, siis suu muutub, Ita ohkab kergelt. Ja siis lausub kuidagi kelmikalt: „Ma ei oska öelda, see on kuidas kunagi. Mõlemad on meeldivad.” Ita hääl heliseb seda kõike öeldes. Vastus on isegi praegust aega silmas pidades poliitiliselt korrektne, aga see, kuidas Ita vastab, ei lase kahelda – meespartnerid meeldivad talle enam.

***

Taas kordan ennast, aga usun, et see meeldiks ka Teile. Katke 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest „Kulisside taga”. Romaanis „Tuhk ja teemant” on see kirjutatud ühele hauakivile.

Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,

nii üle elad sa neid raskeid aegu;

veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks

või kaotad sellegi, mis on sul praegu?

Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,

mis tormirajus lendab kuristikku,

või tekib teemant alla tuhasadu

ja kannab võiduvilja igavikku…

***

Ma julgen Te käsust hoolimata nutta…

Ita, kes kavaldas üle nii aja kui võimud

Jaak Allik

Ma pole teda kunagi kutsunud seltsimees Ever.

Ja ka proua Ever mitte

Ikka Ita ja alati Teie.

Teda sinatada oli minu jaoks täiesti välistatud ,kuigi olime „ühepoolselt” tuttavad ju üle 60 aasta ja „vastastikku” 45 aastat, alates 30.detsembrist 1977 kui Voldemar Panso ärasaatmispäeva õhtul sai Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse toakeses kokku väike grupp inimesi kes ei suutnud ega tahtnud sel kurval hetkel veel laiali minna.

Ita

Ma mäletan täiesti selgelt kuidas tumm Kattrin seisis kuuri katusel ja tagus meeleheites trummi 1962.aastal Ilmar Tammuri lavastuses „Ema Courage ja teme lapsed”” ja sama selgelt kuidas pisike toatürduk Luša liikus viiskümmend seitse aastat hiljem kummalises punastest vaipadest moodustund maailmas XXIX lennu lavakatest „päikese laste” vahel ,mis jäigi Ita viimaseks rolliks Draamateatris ning mille eest need „lapsed” peaksid Uku Uusbergile elu lõpuni tänulikud olema.

Sellele aga eelnes „Ivanov” (2017) ,kus sama lavastaja poolt filigraanselt läbi lavastatud „seltskonna” pani tõeliselt elama just Ita monumentaalne ning iga pilgu ja käeliigutusega nii täpne ja kütkestav Avdotja Nazarovna, keda autor iseloomustas kui „ebamäärase elukutsega vanaeite”.

Ja samal aastal Roman Baskini eelviimaseks lavastuseks jäänud Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid” „Estonias” kus Ita vanaema Anna hoidis aegade sidet Mikk Mikiveri poolt kolmkümmend viis aastat varem loodud legendaarses Jaan Kruusvalli näidendis „Pilvede värvid” lavastuses mängitud ema Annaga

Ita Ever oli sõna otsese tähenduses aegadeülene ja ajast sõltumata isiksus eesti teatris ja kavaldas sellega korduvalt üle nii aja kui võimud.

Rahva kunstnik

1973 aastal omistati talle ENSV rahvakunstniku aunimetus, mis oli tollases Eestis kõrgeimaks riiklikuks tunnustuseks kunstimeistrile ja oli üldiselt ettenähtud ikkagi peagi pensionile siirduvaile lavatähtedele. Ita otsustas olla oma rahva kunstnikuks veel viiskümmend aastat, seega kauem kui kestis too riik mis talle selle aunimetuse andis ja ajaliselt kauem ka kui kestis eelmine ja kestab praegune riik

2021. aastal kui Ita sai 90-aastaseks ja Kultuuriminister premeeris teda ministeeriumi sisekorras ettenähtud maksimaalse 1000 euroga, puhkes sotsiaal- ja muus meedias pahameel, et riik väärtustab Everit nii madalalt. Loomulikult olid kõik selleks ajaks juba unustanud, et oma elutöö eest oli Ita saanud riikliku preemia (miljon Eesti krooni) juba 2007 aastal

Ja kuidas olekski võinud see meelde tulla, kui Eesti Teatriliidu naispeaosatäitja aastauhinna (mida antakse aastas vaid ühele näitlejannale) sai Ita neli aastat pärast oma elutöö riiklikult tunnustatud „lõppu” – 2011.aastal Violet Westoni rolli eest lavastuses”Augustikuu” (lavastaja Priit Pedajas) ning seda väärinuks kindlasti ka tema alles nii hiljutised viimased rollid.

Selliste järeletegematute trikkide pärast polnudki meil ei seltsimees ega proua Everit.

Itas oli nii punkarit kui Pipit on kirjutanud Margot Visnap

Kahjuks keelas ta enda kohta kasutamast sõna „daam”.Ma arvan, et ka see võis olla üks tema trikkidest

Ita oli oli minu jaoks Näitleja, selle sõna kõige puhtamas ja pühamas tähenduses.

Passioon Ita Everiga

Sirje Endre, kirjastaja

Oli ilus sügispäev, 27. september 2022. Jõudsin Nõmmele Pihlakodusse kella poole 3 paiku. Ita Ever naeratab, ütleb oma erilise tämbriga: „No tere.ˮ (Niimoodi ütleb tavaliselt ka Viivi Luik, kui talle helistada). Viisin Itale August Aarma pühendusega raamatu „Gunnar Aarma. Täiesti vaba meesˮ. Ital oli hea meel, ta on… ta oli suur lugeja.

„Sa vaata aknast välja, kui ilus siin on,” ütleb. Ita Everi toa terrassiakna taga oli roheline nõlv, taamal mets. Nõlval kasvas lilli, aga värv? Kollased? – Ühes intervjuus seitse aastat tagasi on Ita öelnud: „Kui ma oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.” Neid kullerkuppe Eesti kraavipervedel näeb nüüdsel ajal harva. Ega kraavegi enam pole. Keegi ütles, et meie maa olla ülekuivendatud. Ei usu, et nii on. Millegipärast tegid kullerkupud lihtsalt otsuse ära minna. Kuid seal, Everi akna taga nad veel olid, vähemalt kujutluses. Ehkki, kullerkupud on ju kevade lilled, aga nüüd oli sügis.

… „Siin, Pihlakodus, on omamoodi põnev elu. Huvitavad inimesed… Kui ma oleksin veel laval, oi kui palju rolle oleks mängida,” ütleb Ita. Ka hooldekodus, tubasel režiimil viibides teadis tema maailma asjadest, Eesti elust ja inimestest palju rohkem, kui mõni (kas või minusugune), kes enda arvates viibib „elu keskel”. Jõuan istuda vaevalt kümmekond minutit, kui saabub hooldaja Anu koos kahe kohvitassi, vahvlite ja küpsistega. „Kuidas siis teisiti,” kommenteerib Ever italiku naeratusega. Jah, insuldi tagajärjel on vasak käsi nõrk, ei jõua tassi tõsta. Tühja sest! Ta istub lihtsas särgikeses voodiserval, ometi on iga toll diiva.

Küsin Ita Everilt, et kui ta peaks uuesti lavale minema, kuidas tekstidega, kas veel meeles? Seepeale sulgeb Ever korraks silmad ja lausub „Kuningas Leari” alguse. Selle tämbriga, teate küll. – Mul jooksevad külmavärinad üle selja. –

Kohvitades läks jutt millegipärast „Õnne tänav 13”-le, kui Ita korraga ütleb: „Te peaksite Helgi Sallost raamatu tegema. See on Tuhkatriinu lugu tal: oli kokatüdruk ja näe, kuhu välja jõudis. Estonia lavale laulma koos Georg Otsaga. Ja täna on ta andekas draamalaval – priima!” Jutt Sallo lavateest kestab mitu minutit ja lõpeb Everi käsuga: „Sallo-raamat on vaja teha.”

Sügisest sai talv. Vahepeal olid igasugu taudid ja Pihlakodu pansion külastamiseks suletud. Kui helistasin, küsis Ita alati eesti uudiste kohta, et mida põnevat toimub, kes kellega kurameerib jne. Aga iga kord ikka seda ka, et kuidas Sallo-raamatuga on, kas olete peale hakanud? Selles küsimuses oli ta väga järjekindel.

Võttis aega, enne kui taipasin, et toonane Ita mõte ei olnud mõeldud tingimata minu kõrvadele. Olin selles loos vähetähtis isik, kes juhtus parajasti kohal olema. Ita Ever mõjub igaühele meist, igale inimesele absoluutselt isiklikult. Meil kõigil on üks ja ainuke „oma Ever”. Võib-olla ta pidas silmas või pidi meile kõigile lausa südamele panema, et olge vaimult erksad, pange tähele elu ja märgake. Märgake, kui laval on Helgi Sallo.

Kas on nii, et näitlejad pole mitte ainult „ajastu lühikroonika” („Hamlet”), vaid näitlejaisiksustel on omavahel seletamatu side? Nad mõtlevad üksteisest. Vahel saab see mõte nähtavaks. Nagu siis, kui Ita Ever andis Eesti teatri reliikvia – Liina Reimani sõrmuse – üle Ülle Kaljustele. Või siis nüüd see raamatumõte.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet ja Viio Aixtsam.