Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.
Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.
1962. aastal kõnnib ta näituse läbi, ütleb et see on rämps ja et kunstnikud on pederastid. David Vseviov räägib, et näituse iseloomustamiseks oli tal roppusi päris palju: „Kõige leebem variant, mida võib siin ja seal kuulda ka tänase päevani, et minu lapselaps joonistab ka paremini. Ahv saab ka sellega hakkama.” Vseviov ütleb need ütlemised kõige leebemateks hinnanguteks. Kõlavad ka ähvardused saata kunstnikud metsa langetama. Ka see tõdemus kõlab, et kui Stalinit kardeti, siis Hruštšovi ei võetud tõsiselt
Kui algas avangardistide materdamise kampaania, õppisid Sa Eesti Riiklikus Kunstiülikoolis metallehistööd. Tegelikult õppisid kunstnikuks, kes oma esimestest töödest peale oli avangardist.
Kui Sinuga viimast korda kohtusin Mikkeli muuseumis, Su varajaste tööde näitusel, ütlesid, et on huvitav küll vaadata oma noorpõlve töid, et seal on elu üles maalitud. Vaatasime koos pilte ja Sa ikka ja jälle juhtisid mind vaimustusega imetlema oma naist, kes me vaatamist kõrvalt vaatas. Pean tunnistama, et ega ma niimoodi otse vaadata ei söandanud – Sinu naine ikkagi.
Nii on hea kirjutada, ehkki arvan, et see juhtus isegi paar aastat varem, aga olgu nii. Kui mina 1972. aastal esimest korda üksinda Tallinnasse kevadnäitusele läksin, siis seal olid Sinu pildid. Üksikasju ei mäleta, aga nimi jäi siis meelde. Seega oled mul kunstnikuna meeli mööda voolanud vähemalt 50 aastat. Igavikuga võrreldes pole see midagi, aga inimelus, eriti, kui see on sündinud alates noore inimese parimatest kujunemisaastatest alates, on see, ma usun, maailmataju kujunemisel määramatu tähtsusega.
Säälsamas Mikkeli muuseumis kraamisin kotist välja Andres Ehini 2000. aastal ilmunud koondkogu „Alateadvus on alatasa purjus” ja palusin sinna midagi kirjutada. Nüüd muigan, et vaid tola palub kuulsat kunstnikku kirjutada. No ja Sa muidugi joonistasid. Äge oli see, et kui joonistasid, siis ei rääkinud. Keskendusid ühele joonele, tegid oma tuttava inimfiguuri. Mu jaoks on see MAIV tuttav 1975. aastast, kui ilmus Su raamat „Panga-Rehe jutud”. Mikkeli muusemi fuajees joonistatud MAIV-il on näpp ninal. Mu meelest on sellel joonistusel Su uudishimulik VAIM. Sa ütlesid: „Minult on küsitud, kust ma inspiratsiooni saan. Saan igalt poolt. Alateadvus, teadvus, mälestused, mälu … kõik see, mis inimese sees on. Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks.”
Ses Ehini alateadvuse luulekogus on keset raamatut ära trükitud neli Sinu graafilist lehete. No eks nende kohta saab öelda ka illustratsioonid. Need kuuluvad kindlasti Andrese luulemõttemaailmaga kokku ja on samas eraldi võetuna kunst. Andresele meeldis olla ka klassikuna sürrealist ja küllap ta väga hästi tundis, keda kutsuda tegema oma koondkogu pilte ja kaaneümbrist. Ikka mõttevend sürrealisti.
Ma polnud seda varem tähele pannud, aga vaatasin uuesti neid raamatu pilte, mille Sa sujuvalt signeerisid seal Mikkelis, ja märkasin, et ühe Su pildi kõrvale on sattunud – seal on muu hulgas hiigelsuured jalad ulatumas välja väikesest kuppeltornide ja kolmnurkse korstnaga heinaküünist – luuletus: „Kaks tübitühja kehatust tõukavad teineteist eemale/ ja see täidab nad lõpmatusse hajuva rahuloluga// 1971.
Ja nüüd, 2021. aastal ütlesid Sina: „Elus on nii, et emotsioonid vahetuvad ruttu. Kui mul on vilets tuju ja ma saan maalima hakata, siis kõik läheb mööda. Tuju läheb teiseks. Pilditagune maailm on maali sees. Seda ei saa kõike pildile joonistada, ei mahu, aga tunnet saab maalida.”
Me viimasel kohtumisel Sa mõtisklesid ka selle üle, et inimene on karjaloom. Karjaloom allub juhile. Ütlesid, et kui karjaloom karjast välja heidetakse, siis ta sureb. Pärisin seepeale, kas kunstnik saab olla karjaloom? Sa tegid vägevalt vahe sisse, ütlesid, et kunstnik ei ole, aga inimene on. Kunstnik peab hoiduma karjamentaliteedist. Sa said sellega hakkama. Ütlesid: „Elu on armas. Seda tuleb hoida. Kui herilane lendab tuppa, siis sa ei tohi teda tappa, vaid pead ta aknast välja laskma. Mitte põrutama surnuks. Pikk jutt …”
Kui ma ütlesin, et mõtlesin, et Arrak on igavene, võttis mu mõttejupist justkui kinni arhitekt Ike Volkov, öeldes ainult talle omase kindlusega: „Ta ongi igavene. Ta ei kao.”
Pildistas Sven Arbet, aitas Mari Peterson. Ilmus Maalehes.
