Ly Ehini Raplas keelepäeval öeldud mõte sellest, et me, täiskasvanud peame oma idenditeedi väärikalt välja kandma, ei lase mind lahti.

Miks siis? Ikka seesama küsimus: kuidas väärikalt vananeda? Aga miks see mind nii kummitab? Hetkel mõtlen selles suunas, et väärikus on seotud tasakaalukuse, mõista püüdmise ja endaks jäämisega peamises. Kõik muutub kiiresti. Tähendab, väärikuse küsimus on, kas kaasa joosta, kiirustada ja käega lüüa. Või ikkagi mitte?

Lapsed peavad kasvama oma vanematest suuremaks ja targemaks. See on vanemate vastutusala. Kui vanemad seda ei taha, on midagi valesti. Valetamine on häbiväärne. Tõerääkimine on auväärne. Tähelepanuväärseks saav labasus on mandumise märk.

Aga raadios öeldi, et kuna kliima on muutunud, siis vanad ilmatarkused ei saagi kehtida.

Igal ajal omad Lembitud

Läinud sajandi 80ndate keskel Saaremaal sai me metskonna traktorist, kes oma leiba teenis raiutud puude metsast väljavedamisega, metsavahtidelt hurjutada, kui oli kasvama jäetud puudelt koore maha sõitnud. Mulle seletas vana metsavaht Suitsu Lembit, miks ei või küttepuude hunnikut laduda vastu elavat puud. Kus need Lembitud täna on?

Ly mõttele oma olemise väärikast väljakandmisest eelnes Pärt Uusbergi uue koorilaulu esiettekanne. See laul on loodud Ly tekstile ja kannab nime „Mulda pandud seemneterast”. Usun, et see laul saab koorilauluks, mida lauldakse kunagi me laulupidudel. „Siis, kui aed on täies ehtes, ise ära õitseme,” on Pärt Uusberg pannud mõtte helisema. Ma usun, see laul siseneb meie, eestlaste ühisteadvusesse. Ma tahaks seda. Selline autorite kooslus ei lase identiteedil muutuda naeruväärseks.

Eero Epneri kunstnik Konrad Mägi maailma ja maailmvaadet kirjeldavas, analüüsivas raamatus on palju juttu ilust. Epner kirjutab: „Mägi arvates oli loodus lihtsalt „ilus”.” Ja veidi hiljem: „Kuid vähemalt mingil määral tähendas ilu Mägi jaoks alati ka salapära.”

Mulle tundub see, et just ilu on, mille eest me Eesti inimesed äkki seisma on hakanud. Et vaatamata sellele – või hoopis just sellepärast –, et saab lennata ja maailm on lahti, tahetakse äkki, et ilu omal maal alles oleks. Ja ilu mõiste on meil kusagilt kaasas, ka neil, kes kunagi ei ole näinud Konrad Mäe maale.

Igal põlvkonnal omad hirmud

Mõni aasta tagasi – oli poritalvine aeg, käisin Permi kaasaegse kunsti muuseumis. Seal oli, millele mõelda, aga domineerisid roostesed värvid, okastraat ja trellid. Tundsin seal, kuidas oli äkki raske hingata. Leelo Tungla ja Ly Ehini põlvkonna lastel on kogemus küüditamistest.

Tiina Kaalep rääkis hiljuti loo Vigala naisest, kellega külarahvas ei rääkinud. Naine tuli poodi ja poes olijate omavahelised jutud katkesid. Kui naine lahkus, suheldi edasi. Laps ei saanud aru, mis see on. Ja talle ei seletatud ka. Alles täiskasvanuna sai teada, et see naine oli olnud üks küüditajatest.

Ly Ehin kunagi rääkis, kuidas ta siis, kui me taas vabadusse ärkama hakkasime, jälgis, et ta mees ja lapsed ei koonduks ühte vabadusliikumisse – kui taas läheb äraviimiseks, siis keegi jääb…

Mälu ja ühismälu… Tahame või ei taha, aga ühiskond on teinud hüppeid, mis ühismälu on lõhkunud mitmesse jakku. „Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles…” kirjutas Karl Ristikivi, aga hetk on selline, et tundub: seal kusagil on neid virnades, kuid pole ülesleidjat…

Üha rohkem ei saa põlvkonnad üksteisest aru. Ilu vast ühendab. Siis ilmub ühisteadvusse mets – kõik teavad, et metsa peab hoidma ja see väljendub sama tugeva emotsioonina kui minust eelmise põlvkonna küüditamishirm. Minu noorusaja Lembitud ka saavad peksa, kui puud saega puudutavad. Kas minna kaasa, kas püüda mõista? Lyl on õigus, et endaks jäämine praeguses ajas nõuab erilist pingutust.