Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Vaat siit Mari Tarandi juurest ongi hea Juhan Viiding appi võtta. Ta kirjutas kunagi: „mismoodi on su vaimu seis? ei seisa nigu.” Kuidas Ööülikoolil läheb pärast ERRi kaitsva tiiva alt lahkumist vast aasta tagasi?

Me talveunne päris ei jäänud, küsisime kogukonnalt abi ja Ööülikooli platvorm sai valmis eelmise aasta sügisel, suve lõpuks. See tähendab, et meil on koduleht nimega ylikool.ee, see on meie pesa. Sinna tulevad üleskõige uuemad saated. Sellelt platvormil saab leida nii Ööülikooli raadiosaated kui telesaated.

Ja mul on väga hea meel, et sel aastal pakkus Rahvusringhääling taas võimalust avaldada meie uusi saateid raadioeetris. Diplomaatilised suhted on kenasti taastunud ja mina olen selle üle hästi õnnelik. Olen seda öelnud ja kinnitan veel, et olen suur Rahvusringhäälingu patrioot. Mul on ikka veel köögiraadio ja ma oskan lugu pidada ka lineaarraadio kuulamisest.

Sa oled rääkinud Ööülikooli unistusest?

See on see, et saada lahti ülikooli päevavalguslampide surinast. Tean, et kõige põnevamad jutud räägitakse alati kusagil konverentside kohvipauside ajal aknalaual istudes ja jalgu kõigutades. Siis räägitakse jumalast ja tuumafüüsikast. Uued teooriad, unistused ja visioonid. Ma olen tahtnud Ööülikooli saada originaalset ja julget mõtet. Nii humanitaarias kui reaalteadustes.

Kunagi Valdur Mikita ütles, et ma räägiks sulle küll sellest, aga mul on see mõte alles sündimas, vormumas, on veel nii õrn. Ma ütlesin siis vastu, et see ongi ju kõige kihvtim – me oleme Ööülikooliga koos tunnistajateks ühe uue ja õrna mõtte sünnile.

Uudis on vist see ka, et sul on eelmise aasta lõpust nutitelefon?

Jah, sellega on väga mõnus erinevaid taskuhäälinguid kuulata. Saan nüüd väga hästi aru nooremate inimeste jutust, kui nad ütlevad, et pole elus kunagi raadiost Ööülikooli kuulanud. Et kuulavad seda näiteks Spotifyst. Neid kihvte kuulamise äppe on palju, Ööülikooli saated on leitavad väga erinevatest kohtadest, samuti ka Eesti Raadio uuest äpist. Kui sa küsid, kuidas on vaimu seis, siis olen hästi rõõmus, et Ööülikool on iseseisev üksus, me saame ja toimetame omasoodu ja meil on erinevad koostööpartnerid. See on Ööülikooli algne idee – ühendada ja vahendada mõtlejaid, kes elavad üle Eesti. Teha koostööd erinevate ülikoolidega, kultuuriasutustega, festivalidega jne. Mäletad, meil oli näiteks väga viljakas koostöö Kehtna valla külaülikooliga, mida Vahur Tõnissoo vedas. Suurepärased loengud!

Muidugi mäletan. Kui tegid Ööülikooli Raadioteatri alt, oli sul väike, aga ikkagi oma meeskond?

Ei saa me läbi Küllita. (Külli Tüli, Ööülikooli helirežissöör kõik 25 aastat. MM) Tema on meil kambas taas. Mina olen nüüd Küllile tööandja. Ta on raadios muidugi edasi. Ma tundsin temast väga puudust. Kõikide nooremate inimestega sa võid teha, nad kasvavad peale ja saavad sama heaks, aga mitte miski ei asenda pea 25 aastast koostööd. Õlitatud masinavärki. Külli ise ütleb, et tema akadeemiline puhkus on läbi ja nüüd saab jälle õppima hakata.

Tead, Ööülikooli saadetel on üks suur väärtus: need on toimetatud saated. Ma saan aru, et igasuguseid lobasaateid ei olegi mõtet toimetada, aga mina olen veel sellest põlvkonnast, kus meile Terje Soots õpetas keskkooli ajal ajakirjandusklassis, et kui tahad saada tund aega saadet, peab sul olema kolm tundi materjali. No nii äärmuslik ei ole see kunagi olnud, aga tihti lõikad pooleteisetunnisest salvestusest kokku 50 minutit. See on heas mõttes kontsentraat.

Samas ma naudin ka neid saateid, mille kohta Külli ütleb naljatades – nii öeldi vanasti raadomajas –: „Riba ette ja riba taha, läheb eetrisse. Ei ühtegi lõiget”.

Ööülikooli igat saadet on vähemalt nädal aega kaasas kantud, setitatud. Teed esimese tõmmise, siis paar päeva puhkad kõrva, kuulad uuesti ja saad veel kangema kraami. See ei tähenda, et lõikad saate hingetuks. Vastupidi, mõnele inimesele, kes on liiga intensiivne, on vaja just õhku juurde panna.

Kirjutamine, jah, tahab ka õhku. Saan aru.

Just, seda ma vahel ütlen noortele doktoritele, kes tahavad kogu oma 10-aastase tarkuse panna tunnipikkusesse saatesse. See on ju võimatu. Vahel on nii ka, et mida vähem, seda parem – seleta oma mõte põhjalikumalt lahti, ära ratsuta pealiskaudselt ühelt teemalt teisele. Kõike ei jõua nagunii. Loenguga on üksjagu nipitamist, et seda oleks tõepoolest mõnus kuulata.

Samas sa teed ka neid Ööülikooli rännakute televariante, mis on tegelikult huvitavate persoonide ja kohtadega dokfilmid mu jaoks. See on kallis?

Raadiosaadet on kümme korda odavam teha kui telesaade. Kahju, et ei ole vahendeid olnud uusi „Ööülikooli rännakuid“ juurde teha, aga seda suurem rõõm on värskest teledokumentaalist „Laste Ööülikooli rännakud“. Nende saadete juures on mul põhiliselt produtsendi roll.

Räägime Laste Ööülikooli rännakutest. Mul oli neid väga huvitav vaadata ja kuulata.

Ma natuke juhatan laste teema sisse, see on väga hästi seotud selle 25-aastase tegutsemisega. Mingil hetkel, kui mu enda perre sündisid lapsed, hakkasin paratamatult nende peale rohkem mõtlema. 2018 nägi ilmavalgust ammune unistus – et Ööülikooli kõrval oleks ka miniloeng „Laste Ööülikool“. Omamoodi eksperiment, kas on võimalik rääkida keerulisel teemal, aga nõnda, et noor inimene ka aru saaks. Inimkeeles. Aga, ideaalis nõnda, et ka suurel inimesel oleks põnev kuulata. Sõber Urmas Vadi toetas seda mõtet ja ütles, et kui Mihhail Lotman räägiks lastele semiootikast, siis on meil, täiskasvanud inimestel, ka võimalus sellest aru saada. Sealt siis tekkis hüüdlause, et „tehtud lastele, mõeldud täiskasvanutele“. Ideaal võiks olla, et lapsed ja suured kuulavad ja vaatavad neid saateid koos ja arutavad kodus samadel teemadel edasi.

On raadio- ja teleloengud lastele?

Jah, teleloengute eestvedajaks – kohe saab valmis kuues teleloeng – on režissöör Lota Viik. (Kahe saate režissöör on ka Erle Veber, tema on tuntud juba varasemate Rännaku-saadete juures). Aga Lota Viik tuli selle mõttega välja. Neli aastat tagasi ta tegi Balti filmi- ja meediakoolis oma magistritööd ja ütles, et tahaks teha Laste Ööülikooli televarianti. Pakkus, et läheme lastega õue, läheme maale, oleks erinevaid tegevusi ka, et see kõik ei sünniks stuudios. Nii sündiski esimene, Laste Ööülikool Muhumaal, kus Hannes Praks rääkis mesilastest. Lotaga samal kursusel õppinud produtsent Katre Tatrik oli ka kambas. Läks hästi, nad said selle eest Balti filmi- ja meediakooli telesaadete aastapreemia.

Saated on valmis, kuidas neid näha saab?

Enne, kui nad lähevad tele-eetrisse, tahaks, et nad oleks vaadatavad ka Elisas ja Telias. Võimalusel ka teistel voogedastusplatvormidel. Samas on neile vaba juurdepääs ka meie Ööülikooli lehel. Loodan, et ajaks, kui see lugu Maalehes ilmub, on nad kõik ka meie portaalis vaadatavad.

Julgen öelda, et ööülikoolidega on üles kasvanud kaks põlvkonda. Ma ei tahtnud seda alguses isegi uskuda, ka tänased gümnasistid on Ööülikooli üles leidnud. Laste Ööülikool on justkui mõtlemise hüppeplatvorm – väga vajalik uute kuulajate ülesleidmisel. Nii nagu aianduspoes on suurte rehade kõrval ka väikesed rehad. Suurele suur reha ja lapsele väike. Et ta ka tunneks töötegemisest mõnu. Ühel päeval leiab noor inimene üles ka pikema variandi Ööülikoolist. Tal on juba kaasamõtlemise harjumus.

Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu, teadasaamise ihalust.

Ööülikool sündis igatsusest mõtestada maailma, kas see on õnnestunud?

See oli algimpulss ja see ei ole kusagile ära kadunud. Suur igatsus aru saada, kes on inimene, mis see maailm on… , mis on reaalsus, mis on teadvus… Kõik need küsimused on endiselt olemas. Ja on hea meel, et on kasvanud hulk inimesi, kes just Ööülikoolist on oma mõtisklustele ja otsingutele tuge saanud.

Eraldi:

Laste Ööülikooli rännakud Vigalas. Lastega kõneleb japanoloog Alari Allik.

Laste Ööülikooli rännakud Setumaal. Muusikud Helena Tulve ja Jan Eik Tulve.

Laste Ööülikooli rännakud Aegviidus. Matemaatik Kristjan Korjus.

Laste Ööülikooli rännakud Tartus. Tõlkija Peeter Volkonski.

Laste Ööülikooli rännakud Muhumaal. Mesinik Hannes Praks.

Eraldi

Me kõik peaksime vahel kükitama sipelgapesa juurde

Lota Viik, „Laste ööülikooli rännakute” režissöör:

Minu elus on „Ööülikoolil” olnud väga tähtis roll juba umbes 15 aastat. Mäletan, kuidas keerulisi küsimusi täis murdeeas oli „Ööülikool“ päris sageli mulle enda uute mõtetega abiks. Rasketel hetkedel, kui mõelda ei jaksanud, sain abi huvitavate inimeste põnevatest mõtetest, mis andsid mulle jõudu edasi minna. Mulle tundub, et nii on see olnud paljude puhul minu põlvkonnakaaslaste seas. „Ööülikool“, püüdmatuses olla päevakajaline, seisab palju kõrgemal tänasest päevast ja on seega nii põlvkondade ülene, kui ka täielikult aegumatu.

Magistrisse televisiooni õppima minnes oli mulle juba suhteliselt selge, et tahan teha saadet lastele ja lastega koos. Tundsin, et inimesed, eriti noored, vajavad praegusel ajal, selle kiire maailma kõrval aega rahulikult süvenemiseks ja kulgemiseks. Nii sündis mõte teha „Ööülikooli rännakutele“ versioon, kus kulgejateks on lapsed. Ma tunnen, et sellise sisu kõrval, mida praegu lastele pakutakse (enamasti kiire vahetuv pilt ja sisu, et lapse tähelepanu hoida), peab olema alternatiiv. Ma ei arva, et kõik lapsed peavad tahtma sellist saadet vaadata, aga olgu see siis n-ö nišisaade nendele, kes seda hinnata oskavad. Olen aru saanud, et lapsi ei tasu absoluutselt alahinnata – sest laste pilk sellele maailmale pakub ootamatuid ja raamistamata lahendusi.

Ma loodan, et pärast selle sarja vaatamist tekib mõnel lapsel veel suurem vaimustus maailmast ja inspireeritus n-ö päris asjadest meie ümber. Ja mitte ainult lastel. Me kõik peaksime vahel kükitama sipelgapesa juurde, et neid pisikesi elukaid rahulikult jälgida. Või näiteks uurima, milline muster on sõnajalalehel. Sest mida rohkem me enda ümber maailma süvenenult jälgime ja tundma õpime, seda huvitavamaks ja mitmekülgsemaks see muutub.

Ilmus Maalehes. Pildid Kalju Orro ja Jaan Tootsen.