Vilsandlane Jaan Tätte ütleb, et tema vajadus ennast sõnadega väljendada jääb üha vähemaks. Ja ikka räägib saareelu, enda elu ja maailmamere elusaks.

See on nüüd taas see kord, kui peab ütlema, et ideed on õhus. Neljapäeval ärkasin pisut enne päikesetõusu. Feissbuuki aken hakkas vilgutama, et Silver Sepp teeb osteülekannet. Hakkasin vaatama Vilsandi mere kohale tõusvat päikest, Jaani ja Silverit seal pingil, tuttav paadisild selja taga. Rääkisid vähem, laulsid. Pärastlõunal helistas me lehe tegevtoimetaja (ta seda ülekannet ei olnud näinud – MM) ja küsis, kas ma ei tahaks Jaan Tättelt küsida, mis elu ta elab. Muidugi ma tahtsin.

Jaan! On meri see koht, kuhu kiirustavas maailmas saab ennast ankurdada?

Jah, ma mõistan sind. Praegugi, kui räägime, loksun siin paadis, peegelsiledal veel. Meri on see koht, kus sa tõesti ei näe suuri muutusi. Kuskil jah on tuulepargid, aga meri on selline nagu ta on miljardeid aastaid olnud. Kui sa ei näe seda koledat, mis inimene on teinud. Sadamad on ikka sadamad ja meremehed on mehed, kellel on sära silmades. Tunneme üksteist ära merel.

Asjad korduvad.

Asjad ei muutu.

Kuulasin sind päikesetõusus laulmas ja sain aru, et su hääl on karusemaks läinud.

Vanadusega tuleb see.

Kas siis on nii, et vananedes inimene ka väliselt karedamaks muutub?

Noh… seda me ju tahame, ega meil ei ole selle vastu midagi. Siledaid vanu inimesi pole ka eriti tore vaadata.

Tegin mõni aasta tagasi Tartus teatrit, see väsitas. Siis jalutasin linnas ja paradoks – ülikoolilinnas jäid mulle just silma siledad, puhtad, korralikult riides vanainimesed. Sirge olemisega.

Jah, vanasti sai niisuguseid Rootsis näha. Nüüd on nad meil endal ka olemas.

Karune… oled sa oma mereretkedel neid plastiksaari ka näinud, millest õudusjutte räägitakse?

Ma isegi tean, kus need asuvad, aga nad ei ole mu reiside trajektoorile jäänud.

Muidugi olen ma näinud vallide kaupa plastikut mere kallastel. Mida vaesem maa, seda suurem plastikuvall seal on. Nemad seal kuskil Vanuaatul ja Saalomonil on võtnud, ka teistel sellistel saartel, selle elu omaks. Kui hakkad maale lähenema, ta veel ei paista, siis tunned juba plastiku põlemise lõhna. Nemad sellega kütavad oma pliiti ja teevad süüa.

Kaheksakümnendatel olen ise mere äärest kauneid pudeleid ja kirjuid kilekotte korjanud kodu iluks. Meil selliseid ei olnud, meri andis.

Jajaa. Tead, mis on tore, me kevaditi teeme siin Vilsandil talguid. Üks talgutöö on see, kuidas „armee” läheb mere äärest talvist prügi ära korjama. Tänapäeval see ei ole enam väärtus, vaid nimetame seda prügiks, mis meri kaldale viskab. Ja ei ole seda enam nii palju. Kunagi, veel 10 aastat tagasi saime tohutuid kotitäisi, aga nüüd jääb järjest vähemaks. See teeb suurt rõõmu.

Ma olin kord Vilsandil, kui meri andis korralikku lauamaterjali. Mäletan sellist krooniga templit laudadel.

Enamus mu elamisest on ehitatud merest leitud laudadest. Nüüd tõesti isegi palke ei tule. See kevad väike sutsakas kuusepalki tuli ei tea kust. Igaüks sai natukene.

Jaotasite?

Ei, ei, ikka rabasime üksteise eest ära.

Hommikuümina saates kuulsin, et tulid Vilsandile just Norra ja Rootsi kaudu. Mis reis see oli?

Üks mu hea sõber ostis sügisel Norrast toreda purjeka. Pandeemiapiirangutega seoses lükkus selle äratoomine järjest edasi. Nüüd lõpuks tuli aeg kätte. Kuidagi imenippidega… ega norrakas ei tohi ka seal mere peal käia. Kuidagi saime selle laeva Norra-Rootsi piirile. Ise läksime sinna vastu. Saime laeva kätte ja sõitsime kümme päeva koju. Ka läbi Göta kanali. See on selline kanal, tehtud juba 1800 läbi Lõuna-Rootsi. Ühendab Rootsi suurimaid järvesid Läänemerega. Järved asuvad 100 meetrit merepinnast kõrgemal. Lüüsidega tõstetakse laevad üles. Sõidad üle järve ja siis teiseltpoolt lähed jälle tolks-tolks alla. See oli suur elamus.

Tulite purjedega?

Merel ikka purjedega, aga kanalis ei tohi purjedega sõita. Seal on 59 lüüsi.

Kuidas suurel merel on, midagi teistmoodi ka?

Pandeemiaga seoses? Ei. Kaubalaevu on oluliselt vähem. Merekaartidel on ju näha, et oo, siin on kaubalaevade liikumise marsruut. Vanasti need kohad olid ikka täis ja neist pidi trügima läbi. Seekord me ei näinud mitte ühtegi laeva. Aasta tagasi märkasime juba, oli näha, et kaubalaevad olid tühjad. Kus kunagi olid 10korruselise maja moodi konteinerite virn, siis seal oli nüüd mõni konteiner. Et Eurooplased ei saagi Hiinast endale juuksekumme kuidagi tellida.

Ütle, mis asi see on, mis meremeestele selle eelpool räägitud sära silma jätab?

Alati, kui ma tulen mingilt meresõidult koju, siis naine Margit vaatab mind natuke isegi kadeda näoga. Ütleb: „Aa, sul on jälle see äraseletatud nägu.”

Midagi seal on. Oled kohas, kus sulle meeldib olla. Oled natuke katsumusi saanud. Oled ilu näinud, mõnel ööl vahis olles endaga kokku saanud rohkem kui kodus. Minule on see hädavajalik. Ilma selleta ma ei saa.

See vahest on seesama tunne nagu mul, kui istun oma aia madala kuuri all, olles eelmine õhtu vaadanud etendust kullatud-karratud kuue rõduga hiigelteatris. Piirid ja piiritus…

Jah. Ma pean küll tunnistama, et kultuuriga… 10 aastat tagasi käisin viimati teatris. Tundub, et kultuurielu on rohkem linnainimesele mõeldud. Maainimesel on muud, mida imetleda.

Kui ma linnas elasin, siis ma ikka kogu aeg tahtsin kodust välja saada ja õhtuti midagi vaadata. Aga siin Vilsandil on tore, ei ole tunnet , et peaks kohe midagi suurt ette võtma.

Ma just pandeemiapiirangutega seoses olen mõelnud, et teatriskäigud on minu jaoks olnud ka kokkusaamine oma kogukonnaga. Isegi kui ma publiku hulgast kedagi ei tunne. See minu inimesed…

Ma ei oska siin sinuga kaasa rääkida. Oleme siin väiksel saarel elanud aasta otsa nii, et pole kusagil ära käinud. Kevadel alles nüüd paar korda olen pidanud. Nüüd on mõni külaline käinud, Silver-poiss käis… Ja ega ei olegi midagi rääkida. Mõtted kaovad ära. Vajadust rääkida ei ole. Koos olla on muidugi tore. Sul on kõrval inimene, kes mõtleb nagu sina, aga et midagi oleks sõnadega vaja väljendada… see jääb järjest õhukesemaks.

Saan aru. On see muutumine?

Jah, võrreldes… kunagi olin selline inimene, et anna mulle üks teema… ja kutsuti ka. Tule, räägi meile, mida sa mõtled raamatupidamisest. Ma võisin kaks tundi rääkida. Aga nüüd – ma ei oskaks seda.

Pigem ei taha.

Ei, ega ei oska ka. Mõtted lähevad lihtsaks ja konstruktsioonid… Ei ole vaja palju sõnu, et maailmast aru saada.

Millega sa oma päevi sisustad?

Talvel oli väga rahulik. No… kas seda kellelgi vaja on või mitte, rohkem enda jaoks – hommikul püüdsin olla loominguline. Püüdsin mõtteid kirja panna. Ülejäänud päeva kõndisin, vaatasin. Talumajapidamine, olme võtab päris suure aja, sa tead.

Tean. Aga kirjutamisest, mis sellest peaks sündima?

Sünnib. Mul sellel kevadel tuli tohutu rõõmus otsus enda jaoks – ma ei kiirusta. Kogu aeg oli tunne, et kevadeks pean valmis saama. Siis pressid, aga kui mõtteid peas ei ole, siis ei tasu kirjutada. Ja iga päev neid ei ole. Vaatad päeva ja kui tuleb hea mõte, siis paned selle kirja. Nii ma otsustasin, et teen seda raamatut terve elu. Vähemalt ma ei sea endale eesmärki, et see peab valmis saama homme.

Kirjutad romaani?

Romaani jah ja juba palju aastaid. Ikka sama raamatut. Seda on tore teha niimoodi, et sa tead, see ongi sinu elutöö nüüd. Ja tuleb ükskord valmis saada enne surma.

Kuulsin, et olite poistega Roomassaares sinu purjeka merre lasknud?

Jah, mõni päev tagasi. Mul on üks purjekas, millega iga suvi väikese matka teen. Purjeka nimi on Evelyn.

Mina mäletan Bibiga purjetamist.

Ma selle purjeka ostsin siis, kui ümbermaailmareisilt tulin, 2012. Emotsiooni ajel. Et mul peab ka olema. Vana risu ta on, aga sõidab. Ilusa ilmaga saab teda Vilsandil ka ankrus hoida, aga sadamasse ei pääse sellega. Talvel siin riik tegi suured süvendustööd, kui sa ükskord tuled, siis näed, palju on muutunud. Uued sadamad nii Vikatis kui Papissaares.

Ilmajaama mehed on alles?

Eks kõik automatiseeritakse, nii meilgi. Aga õnneks jäeti sinna kaks töökohta alles. Avo ja Karla on täiesti alles. See oleks tohutu kurb, kui maainimeste töökohtasid veel kokku võetakse.

Mõtled sa tehisintellektist ka?

Palju ma neis asjades kaasa oskan mõelda, aga tõesti, kui mõtelda kodus millestki, pead plaani ja Google juba teab seda. Hakkab sulle saatma vastavat kirjandust. See hirmutab.

Kuhu see maailm välja jõuab nii?

Me võime ju sinuga loota, et ta jõuab kusagile, natuke tagasi. Kaua see kiirustamine ja … kestab. Kuskil on asjadel piir. Meiesuguste mure on ju need lapsed telefonidega… Aga võib-olla me oleme lollid, suhtume sellesse tõrjuvalt sellepärast, et meil on nii kahju, et see nii on. Meil on meeles oma lapsepõlv. Ma näen suvel, kuidas noored enam ei märka seda, mis siin tegelikult on. See on nende jaoks niipalju igavam kui see, mida nad telefonis näevad. See teeb kurvaks.

Ma istun hommikuti trepi peal ja joon kohvi. Ei pea kuskile minema, kõik Eestis elavad linnud käivad õue pealt läbi. Mul käivad siin ristpardid. Ristpartide mäng on sama äge kui metsise mäng.

Esinemisi sul ka on ees?

Tulemas on küll, ma loodan. Ära jäid kontserdid jõulukuul koos Mari Jürjensiga, plakatidki olid valmis. Kevadel jäid ära minu kuus kontserti. Nüüd juuli alguses on plaanis, jah, viis kontserti. Kui nad jälle ära ei jää. Igal juhul raha on otsas.

Ah niisugune lugu.

Jah. Teen need kontserdid üksi ja kardan, kas saan hakkama. Ikka pabistan, pole aasta aega laulnud, kas oskan enam kontserti anda.

Palju sul uusi laule on?

On uusi laule, ma arvan kümmekond, mis ei ole salvestatud. Selles mõttes on endal ka huvitav, et ei pea laulma ainult neid laule, mida oled terve elu laulnud.

Oled merel mingi eesmärgiga või lihtsalt niisama?

Tuleb eesmärk leida endale. Mõtlesin, et vean lanti vähe. Vaatan, kas tuulehaugi tuleb. Õnneks ei tulnud. Mulle ta väga ei maitse.

Mõtlesin siis, et otsin ühe kivi üles vee alt, mida ma märgistan igal kevadel, aga pole teda veel leidnud. Tore on ju, kui su päeva eesmärk on leida üles üks kivi vee all.

Mis ilm on?

Kaks meetrit tuult. Mitte ühtegi pilve taevas. Meri mu all on läbipaistev. Selge kõik. Põhi paistab. Pühapäev.

Eraldi:

Silver Sepa päikesetõusu-üminad

Muusik Silver Sepp tervitab tõusvat päikest. Teeb sellest otseülekande sotsiaalvõrgustikes ja nimetab ettevõtmist hommikuüminaks. Silveri neljapäevane Hommikuümin nr. 12 jõudis vaatajateni Vilsandilt, kus ta koos Jaan Tättega päikest tervitas ja laulis. Päike tõusis 20. mail Vilsandis kell 04:55. Hommikuüminate salvestusi saab järelvaadata. Kui otse vaatas Jaan Tättega saadet 50–60 inimest, siis selle loo kirjutamise ajal oli seda vaadanud juba 7100 inimest. Silver Sepal on plaanis hommikuüminatega jätkata kuni jaanipäevani.

Ilmus Maalehes. Jaani ja Vilsandi päikesetõusu pildistas Tartu fotograaf Silver Gutmann. Hommikuvalgust kõigile.