Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud näidend „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”, mida praegu mängitakse Pikavere vanas vallamajas, käsitleb eetilisi valikuid pöördelisel ajal. Kui nii mõelda, siis sellesamaga tegeleb Ivar Põllu lavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu”.

Ilmselgelt pole juhus, et kaks teineteisest sõltumatut kirjutajat ja lavastajat, Ivar Põllu ja Urmas Lennuk peaaegu ühel ajal kirjutavad ja lavastavad lood, kus peamiseks teemaks on inimeste valikud ühiskonna üleminekuaegadel. Äreval ajal tuleb kiiresti otsustada, kas põgenen või poen või mängin kaasa… kui neid valikuid hästi lihtsalt kirjedada. Ärev aeg paneb rääkima ärevatest aegadest. Ega kumbki meestest oma lavastusega seda otse välja ei ütle, et kes oli enne laulvat revolutsiooni või enne metsaminekut kaabakas, see jääb kaabakaks ka ajal, kui enamus asju tehakse aadetest ja headest mõtetest kantuna. Eks olin minagi aastaid tagasi üllatunud, kui see lõpuks minuni jõudis, kuidas teatud minuvanused muutumise aega täiesti pragmaatiliselt rikkaks saamiseksa või soovist valitseda ära kasutasid.

Mõlemad lavastused täiesti erineval moel panid mu mõtlema, püüan seda nüüd kirjeldada veidi lihtsamalt kui ehk neis lavastustes, aga keeruliseks pole mõtet asja ajada. Me kõik sünnime Arkaadia teele, marssalikepike paunas. Ja siis on inimesed, kes nähes, et puhaste käte ja mõtetega pole võimalik oma unistusi ellu viia, on võimelised muutuma alatuks, omakasupüüdlikuks ja jah, vahetama ka maailmavaateid. Muutma värvi. Lisaksin, et tehes seda kõike ausa näoga, niipalju, kui see on võimalik.

Nii Urmas Lennukil kui Ivar Põllul on kurjuse sümboliks kommunist. Ja taas mulle tundub mõlema mehe mõtetes sarnane see, et nad ei kipu üheselt hukka mõistma seda, mis paneb inimesi ellujäämiseks käituma ebaeetiliselt, nad ise ja seega ka nende lavastused püüavad mõista.

Napp Lennuk

Urmas Lennuki dialoogid on jõudnud sellele geniaalsele tasandile, et pigem varjavad kui seletavad. Dialoogid on napid ja tähtis on see, mis jääb sõnade taha. Ses konkreetses näidendis ja lavastuses, millest jutt, kasvõi näiteks see, miks Loviisa, kes „pole 40 aastat õieti magada saanud”, ei taha oma metsaõeks olemisest rääkida. Kui raskelt tulevad talt need laused lõpuks. Laused, mis lõhuvad õilsate metsavendade, robinhuudide müüti.

Mul on tunne, et Lennuk on ennast seekord metsaõe Loviisa – teda mängib Terje Pennie – sisse kirjutanud. Kirjutanud tegelase sisse soovi mitte lõhkuda müüti, vaid näidata, tunnistada, mida teeb pidev põgenemine, sõjakoledus ja hirm inimestega. Olukord, kus kurjusele saab vastu vaid kurjusega. Näe, minevikust rääkides olen ma ikkagi tänapäevas, mõtlen sellest, mida praegu valitsev kurjus inimeste peades korraldab? Mingi lootus ju on, et näidates teatris asju, nagu nad on, jääb lootus, et see aitab tulevast kurjust ära hoida või vähemalt vähendada.

Peremees

Mul on Pikaveres kaks aastat tagasi mängitud ja samuti Urmas Lennuki kirjutatud näidendist, metsavendade loost „Ai, velled” eriliselt meeles mistahes võimu juures laveerima pidanud peremees Sepa Mihkel. Imestasin ja imestan siiamaani, et temast sai mu silmis me rahva kestmise ja kangelaslikkuse sümbol. Siis Sulev Teppart mängis mehe selliseks, Lennuki tekstid saavadki mõjule vaid väga heade näitlejate esituses.

Sulev Teppart oli selline, et tegu ei olnud ainult klišeeliku maad armastava talumehega. Ta mängis mehe selliseks, et see maaarmastus oli tingimusteta. Peremees oli ettearvamatu, ootamatu, muutuja, kohaneja, võimude vahel laveeriv ja selle enda seisundi üle kurvastav. Sellel ajal pidi ellujäämiseks läbi saama, puskarit jooma nii kommunistide, fašistide kui metsavendadega… Juba siis mõtlesin, kes olid taluperemehe päris sõbrad, ja sain aru, et neid tegelikult polnudki, ainus sõber oli maa, mis toitis olevikku ja tulevikku.

Metsavennapruudi lugu

Ja nüüd metsavenna naise loos räägib Loviisa täna jubedana tunduva loo, kuidas nad oma relvavenna, kui punased ta haarangus maha lasid, petrooleumiga üle kallasid ja põlema panid. Tundub julm, aga sellel julmusel on põhjendus: langenu oli lähedase küla perepoeg ja ta isa-ema elasid, pidasid talu. Kui punased võimurid oleksid teada saanud, kes langes, oleks nende viha kandunud just neile… Ebainimliku käitumise põhjus oli inimlikult pragmaatiline.

Ega sedagi meil palju avalikult välja öeldud pole, et mõni metsavend, mida kauem end metsas varjas, seda enam jõi ja siis tappis. Tappis tihti ainult viha pärast ka süütuid inimesi, lapsi.

Valus on selliseid asju teada, aga see on elu, ja on vaid õnn, et meist enamus ei ole olnud sellistes olukordades, selliste valikute eest.

Lennuk kirjutab õuduse paari lausesse, metsaõde räägib hommikust pärast ööd, kui tema metsavennast mees oli omakohtu korras tapnud terve pere, kelle punaste käsilasteks tembeldas, sest laual olid kommude ajalehed: „Tol hommikul ei tahtnud päike enam tõusta. Me istusime sinu vanaisaga talu ees trepil ja ootasime. Me ootasime koidikut. Su vanaisa ütles, et kui sellisel hommikul päike tõusma peaks, siis… Ei saa Jumalat olemas olla.”

Mind väga pani mõtlema Urmas Lennuki see mõte – ega ta taas seda ju otsesõnu välja ei ütle, aga selle loeb vaadates välja küll –: kas süütuna kuriteo kõrval olemine on kaassüü?

Urmas Lennuki dialoogide napisõnalisuse juurde tagasi tulles, ta kirjutab argiste sõnade sisse sügava sisu. Kui Loviisa lõpuks jubedustest räägib, küsib Johannes selle jubeduse vahele vaid, kas panen su tee sisse ühe tüki suhkrut, kaks suhkrut, kolm, neli… Inimese siseilma kirjutab Lennuk sõnade taha ja vahele. On näitlejate suur ülesanne, kuidas sõnadetaguste tundetoonide pärismaailm nähtavaks mängida. Ja Arkaadia teel olevad kolm näitlejat saavad sellega tõesti hakkama.

Kui Urmas Lennuki kirjutamist kellegagi Eestis võrrelda, siis kindlasti Jaan Kruusvalliga. Valu on neil kirjanikel üks, ja ka nappus. Tuleb meelde näiteks Jaan Kruusvalli Saueaugul mängitud näidend „Tasandikkude helinad”.

Suhkrutoos ja külmutuskapp

Lennuki lavastuses on mu jaoks üks tegelane sukrutoos. Vanaema Loviisa jaoks on see mälestus sõbrast, laulikust, metsavennast, kelle ta oma mees vihahoos tappis. Lapselaps Rita jaoks – mängib Jaune Kimmel – on suhkrutoos vana asi, mille eest võib raha saada. Johannese – mängib Agur Seim – jaoks on see ese, mis äkki võiks aidata Loviisal, ta mälestused ellu äratada. Suhkrutoosist palju ei räägita, aga ta liigub läbi lavastuse. (Ivar Põllu samaväärne leid Tartu lavastuses on kilekotid, millel pole reklaami, ja lipud-loosungid, millel pole värve.)

Teine Lennuki vaimukas kujund on külmutuskapp, kuhu sundüürnikuna kodu kaotanud Rita pärast vanaema saladuste teadasaamist poeb, öeldes, et tal tal on enda pärast häbi ja see põletab. Ta ei taha ära põleda. Ja veidi hiljem tunnistab tüdruk, et see tema sundüürnikuna oma kätega ehitatud kodu kaotus ei tähenda selle elu kõrval, mida vanaema on pidanud elama, kärbsemustagi. Ta üteb, et külmkapp on sõber. „Külmkapp on soojem kui inimesed. Külmkapp hoiab ja mõistab, samal ajal, kui inimesed valetavad.” Ja veel üks seos: Johannes peidab Loviisa päeviku, selle üleskirjutatud elu, ausa ja haigettegeva, kindlasse kohta ja see koht on külmutuskapi sügavkülm…

Kurjus, pole kuhugi kadunud?

Ma ju tean, et Urmas Lennuk ja Ivar Põllu ei leppinud omavahel kokku, et teeme nüüd 2025. aasta suvel, kui käib Ukraina sõda ja maailm muutub, nii, et me mõlema näidendis oleks vihje tulevikule. Aga ometi see nii juhtus.

Jah, olen ütlemata jätnud, et Lennuki lavastuse tegevus käib üheksakümnendate aastate alguses. Rita seal räägib kommunistidest anekdoodi, mis lõpeb sellega, et nii suurt sitta metsas ei leidu kui kommunistid. Rital on põhjust tõesti nii mõelda. Aga Lennuk laseb tal jätkata: „See on kõige kurvem anekdoot, mida ma eladeski kuulnud olen. Ma tahaks kohe nutta. (On korraga väga kurb ja üksi.) Tead, mis on naljakas? Naljakas on see, et need kommunistid ongi tegelikult uus Eesti! Ja kõige hullem… 30 aasta pärast… Kui Eesti Vabariik päriselt valmis saab – kui saab – siis juhivad nad endiselt kõike seda! Nad nimetavad ennast teistmoodi, aga just nemad on võimul!”

Põllu tegelased tegutsevad aastal 1985. Seal Kirill Havanski tegelane on just naisele justkui armastust avaldades öelnud, et astub kommunistlikku parteisse, ja põhjendanud oma tegu siis ehk mitte, aga tänapäeval mu jaoks ülimagedalt kõlavate pragmaatiliste soovidega. Kaasa arvatud see, et hakkab kommunistiks, mõeldes laste tulevikule.

Ja pärast seda kommunistiks astumise stseeni on selline monoloog: „Seesama parteipilet oli suureks kasuks ka edaspidi. See oli toimekate inimeste kaart. Me olime tegijad. Ja me hoidsime kokku. Ja me ehitasime üles oma riiki. Pilet kaotas kehtivuse. Kuid meie klubi on alles. Me oleme kõikjal. Kõikjal su ümber. Ka täna. Me ei kadunud kuhugi. Me vaid vahetasime värve.”

Vaidle siis! Hiinas valitsebki ju kommunistlik režiim ja ta üks maailma suurriik.

Selle inimeste võime pealt muutuda kurjuse tööriistadeks, sattuda n-ö libedale teele mis tahes üleminekuaegadel võiksime ennustada maailma tulevikku. Samas, kui me seda teame, siis oleme võimelised seda ära hoidma ehk.

Need, kes Eestis praegu parteisid vahetavad vastavalt sellele, kust rohkem kasu paistab, ei ole ju ammu enam kõik kommunistid. Kui praegu tuleks sõda, näeks kindlasti silmakirjalikke, nahahoidjaid, äraandjaid, omakasupüüdjaid, parasjagu võimul olijatega kaasajooksjaid, lipitsejaid jne, aga needki pole kommunistid kõik…

See muidugi ei õigusta kommunistide kuritegusid, aga ilmselt on meis kõigis olemas oma pime pool, mis võib meid teatud olukordades ootamatult õõvastavalt käituma panna. Tahtsin viimastest lausetest loobuda, sest nii väljaöelduna tajun, kui väljapääsmatuna see kõik kõlab.

Õnneks on esteetiliste valikute lugudes ka terve mõistuse hääl. Urmas Lennuk laseb Agur Seimi Johannesel seal üsna „Araadia teel” lavastuse lõpu poole öelda: „Meie ei saa seda mõista. Veel vähem saame me kohut mõista.”

Ivar Põllu Tartu näidendis ütleb Elise Metsanurk oma mehe kommunistiks astumise jutu peale: „Sa oled ikka segi. Inimnäoline kommunism? Inimnäoline küüditamine? Inimnäoline…”

***

Kui Ivar Põllu laskumisel orgu lauldakse Karl Ristikivi luuletust „Arkaadia teel” nõnda, et ka see, kes sellest tekstist miskit ei tea, saab puudutatud, siis Urmas Lennuk paneb Arkaadia tee pealkirja ja ei seleta, ei näita näpuga, ei lase kellelgi laulda. Kasutab hoopis Heino Elleri „Kodumaist viisi” lavastuse leitmotiiviks. Olgu Arkaadia tee see, mis meile kõigile käia on antud ja mis võiks meid viia meid parema homse poole.