Praegusest pausist, hoo maha võtmisest võib me teatritele kasu olla, leiab oma lavastajatööde eest äsja Ants Lauteri nimelise auhinna pälvinud Hendrik Toompere noorem. „Klassika muutub kõnekaks,“ usub Eesti Draamateatri kunstiline juht.

Kuidas sa tunnustusse suhtud?

Olen loomulikult tänulik. On tore, kui sind märgatakse ja tehakse pai. See teeb tuju heaks.

Samas, mis toimub sinu, Eesti Draamateatri kunstilise juhi hinges ja peas, kui mõtled sellele, et teatrid praegu etendusi anda ei saa. Kasutad sa sõna kriis?

Kuidas nüüd võtta… Ühiskonnas on kindlasti kriis, seda tunnetan kodanikuna tugevalt. Rääkides teatrist, siis kui ma oleks vabakutseline, ütleks ka, et kriis, aga riigiteatri töötajana kasutaks pigem sõna paus. No mis teha, loodetavasti läheb see varsti üle.

Kohati tundub, et loomingule on need katkestused isegi kasuks tulnud. Inimestel võeti hoog maha ja seda oli hädasti tarvis. Koroonaaeg on andnud võimaluse järele mõelda ja oma mõtteid puhastada, saamaks aru, mis on tähtis, mis mitte.

Sisulises mõttes oli koroona eelne aeg, vaat et rohkemgi kriisi moodi. Polnud aega mõelda, miks me teatrit teeme, mis publikut kõnetab. See tekitas mu meelest tühjust …

Ja veel ka see, et suured võnked ühiskonnas on paratamatult vesi teatri veskile. On, millest rääkida. Klassika muutub kõnekamaks.

On ju ka see aspekt, et kui ei tee tööd, siis millest sa elad.

Jah, sissetulekud on vähenenud, samas väljaminekud ka. Hetkel on valitsus lubanud teatreid toetada. See sisendab kindlusetunnet, et tuleme jamast tervelt välja.

Saate pangalaenud ära maksta?

Heh, jah. Saame ka pangalaenud ära maksta. Kõige rohkem sooviks ikkagi publikuga kohtuda, inimesi jälle näha.

Kas sul ka pangalaen on?

Jaa, on küll.

Kui kaua sa seda tagasi maksma pead?

(Peaaegu hõiskab.) Kolmkümmend aastat.

Kõlab jubedalt mu jaoks. Kas see on sinu põlvkonna jaoks tavaline?

Jaa. Ma arvan, et enamik mu tuttavatel on mingi pangalaen. Kui sa tahad endale mõnusat kodu ja muud… Kellel ikka oleks oma kapinurgast võtta kott rahaga? Ausalt öeldes see on hirmutav ja teistpidi pole ka. Ma ei mõtle sellele iga päev. Minu vanemad ostsid ka 20 aastat tagasi endale kodu, võttes laenu, mis esmapilgul tundus meeletu. Aga mida aeg edasi, seda talutavamaks see muutus ja lõpuks ei pannud nad seda suurt enam tähelegi. Tänaseks on laen makstud ja oma kodu olemas. Oleks ma vanem, mõtleks ja kaaluks kindlasti kauem, aga praegu vaatan küll lootusrikkalt tulevikku.

Oled ka nii mõelnud, et pangalaen sind veidi takistab olemast eksperimenteeriv ja julge, et pead kindla peale elama?

Ei ole… mõelnud selle peale. Ma ei arva, et see oleks mind takistnud tegemast õigeid valikuid. Olen teinud neid asju, mis ma olen tahtnud teha. Ma küll tunnen, et ma ei pea…

…midagi ainult raha pärast tegema?

Ei. Või noh, jah, on tulnud ka ette töid, mida olen pigem teinud nö raha pärast, aga selle kõige juures on oma suur osa olnud ka uudishimul ja soovil midagi uut proovida. Kogemusena on sellised asjad kulda väärt. Mul on olnud õnne teha töid väga mitmel rindel, nii teles, teatris kui ka kinos. Üleüldse, mu meelest noor näitleja lausa peab proovima erinevaid asju. Ennekõike seetõttu, et mõista paremini end ümbritsevat elu.

Kuidas sa teatri kunstilise juhina suhtud sellesse, kui su kolleegid teenivad raha pehmelt öeldes kummalistes projektides?

Kõik on täiskasvanud inimesed ja ise teavad, mis teevad. Meil on teatris kokkulepe kõigi näitlejatega, et oma teatri tööd on prioriteet. Kõik muu, mis tehakse, peab arvestama meie plaanide ja graafikuga. See kokkulepe kehtib ja me oleme alati saanud kenasti asjad aetud.

Ei ole ka minu asi teiste rahakotis sobrada. Seni, kuni teatri maine mingit märkimisväärset kahju pole kannatanud, võiks öelda, et see on täitsa ok.

Nii et, ma ei suhtu sellesse üldse kuidagi… halvasti. Pigem vastupidi, üldiselt on mul väga hea meel, kui meie näitlejatele pakkumisi on. See näitab, et tegemist on näitlejatega, keda rahvas armastab.

Kas sa oma pea kolme aasta pikkuse kunstilise juhi töö jooksul ei ole märganud, et keegi teeb nii palju, et on katkimineku piiril?

Vahel märkan. See on asi, mida peab jälgima. See on nii ju ka teatrisiseste tööde puhul. Vahel avastame, et mõnel näitlejal on kaheksa-ühekesa tööd jutti. See tähendab, et sul on igal õhtul etendus, päeval proov. Oma elu ei olegi. Seda, jah, tuleb jälgida ja vajadusel ka selgelt sekkuda.

Kui raske on noorel teatrijuhil vanema kolleegiga rasketel teemadel, juhi ja alluva vestlusi pidada?

Selles töös võib ette tulla kõiksuguseid situatsioone ja probleeme. Ma arvan, et üks kõige põhilisemaid märgusõnasid on austus. Ükskõik, kui raske või jabur probleem ka käsil ei oleks, väärikus ja austus tuleb säilitada. Õnneks pole ma mingeid ülemäära ebameeldivaid vestlusi pidanud pidama. Pealegi, minu kõrval on väga tark ja kogenud direktor, Rein Oja, kellele saan alati toetuda.

Olen Draamateatris kasvanud ja kõik inimesed on mulle väga armsad. Ma ei ole ka lavastajana despoot. Saati siis juhina või inimesena. Olen seda meelt, et alati saab rääkida. Saab kokkuleppele jõuda. Alati on olemas lahendused. Ma ei armasta konflikte.

Mulle tundub, et Draamateater on nüüd avatum kui ta oli varem?

Ega vist teisiti ei saakski. Draamateater on üks võimsa ajalooga asutus. Aastate jooksul on meie lavadel sündinud hulk suurepäraseid rolle ja lavastusi, mida mäletatakse kaua. Et need imed ka edaspidi sünniks, peame me avama oma uksi ka nendele, kes pole otseselt meie teatri koosseisulised näitlejad või lavastajad. Draamateatri lava peab olema koht, kus kohtuvad meie parimad teatritegijad. Kui väga pidulikult öelda, siis roll meie kultuuriruumis nõuab, lausa kohustab seda. Me peame tegema kõik selleks, et see, mis laval sünnib oleks vägev. Ennekõike tuleb luua tingimused heade ideede ja koosluste tekkeks. Võrreldes eelnenud aegadega, on maailm muutunud oluliselt avatumaks, lahtisemaks. On terve hulk häid tegijaid, kes pole huvitatud enda otsest sidumisest suure teatriga. Ometi on neil palju anda.

Kogu selle piduliku jutu juures ütlen, et loomulikult on veel kõvasti arenguruumi ja avatust võiks ehk veelgi suurendada. Läbi erinevate inimeste kaasamise jõuavad head ideed lõpuks ka meie lavale ja publikuni. Meeldib või mitte, Draamateater on alati suurem, kui mõni üksik juht, lavastaja või näitleja. Suur asi sünnib alati koostöös.

Kuidas sa valid endale lavastamiseks materjali? Näidendeid?

See peab mind puudutama.

Võtame su kaks suurt lavastust – „Väljaheitmine” ja „Lehman Brothers”.

Mulle meeldivad eepilised ja suured lood. Lapsena loeti mulle unejutuks Antiik-Kreeka müüte ja piiblilugusid. Eriliselt südamelähedane eepos on mul „Odüsseia”. 

Ka „Väljaheitmine” ja „Lehmanid” on mõlemad suured, üle elusuuruse lood. Neis mõlemas on odüsseiat. See ei tähenda muidugi, et ainult üks odusseia peabki olema, aga suurel laval, jah, olgu suur lugu.

Et selliseid lugusid lavastada, peab ka palju julgust olema. Oht ebaõnnestuda on ka suurem.

Nii on. Ma arvan, et mida vanemaks ma saan, seda ettevaatlikumas ja kaalutlevamaks ma muutun. (Naerab.) “Väljaheitmisega”hüppasin ma ikka suht pea ees vette. Mulle meeldib, kui ülesanne on suur. Isegi see meeldib, kui öeldakse, et sa ei saa sellega hakkama, see käib sul üle jõu. See käivitab. Ma hea meelega riskin. Kui julged, siis ikka avanevad uued rajad, perspektiivid. Nii on huvitavam töötada. Üleüldse, elada.

Suur lava eeldabki eepilisi lugusid. Sellistest on ikka puudus. Suur ruum eeldab julgemat, lahtisemat laadi. Lisaks, ma ise tahaksin selliseid asju laval vaadata, mulle see meeldiks. Mulle väga meeldivad näiteks suured rokk-kontserdid.

Lugu, mis laval laiali hargneb, meeldib enamasti ka publikule?

Kui ennast puudutab, siis on suur tõenäosus, et puudutab ka publikut. Võibolla on ka asi selles, et oma töödes olen ma alati ajanud taga pigem selgust. Ja noh, juba loo enda olemasolu, narratiivsus on ju teatav vastutulek. Ma pole ülemõistuse keerulise mõtlemisega inimene. Siiani olen teinud selliseid lavastusi, mis tõepoolest baseeruvad lugudel.

Kuidas sa arvad, kas su isa Hendrik on keerulise mõtlemisega?

Mitte eriti, kui siis, mõnikord… Aga ega ta pole selles osas mingi erand. Eks meil kõigil ole oma helgemad ja hämaramad hetked. Teistest lõpuni aru saada ongi väga raske.

Eelmiste mõtete juurde tagasi tulles, eepiline jaa, aga need mõlemad mainitud lood on kogu suurejoonelise tulevärgi juures väga intiimse, inimliku puudutusega. Materjal peab tekitama kaasaelamise ja tundmise võimaluse. See on mulle tähtis, ma ei suudaks teha tekste, kus tuleb vihata oma tegelasi. Ma pean suutma mõista inimesi, kellest ma räägin. Nende suhtes peab tekkima empaatia.

Kas Ants Lauteri nimeline auhind tõestab, et oled lavastamise nüüd selgeks saanud?

(Veendunult.) Ei ole. Kogu aeg õpin. Lavakoolis ma õppisin näitlejaks. Igal lavastajal on mingid nipid, mida ma olen näinud näitlejana. Neile saab mingi piirini toetuda, aga on väga oluline asi, mida on raske õppida. See on tunnetus. Ma ei tea, kust ta tuleb. Et mis sobib, mis mitte…

Kui tunnetus on paigas, siis on hästi. Kui see ära nihkub, on jama. Heas vormis lavastajal on lavastamise hetkel hea tunnetus. Erinevatel põhjustel, see ei pruugi nii jääda. Tunnetus võib ära nihkuda. Põhjus võib olla selles, et sa lihtsalt ei saa enam ajast, kaasajast aru. Võib nihkuda ära sellepärast, et väsid, oled üle töötanud. Võib nihkuda sellepärast, et oled ennast erinevate meelemürkidega mürgitanud. Ses mõttes peab ettevaatlik olema.

On see vanusega ka seotud?

Mida kauem inimene elab, seda enam on tal ju ka võimalusi igasugustesse jamadesse sattuda. Ka ennast trööbata. Ma ka tunnen juba praegu, et ega ma päris noortest enam aru ei saa. (See jutt ajab Hendriku naerama.) Ma olen ju kolmkümmend…

…viis?

(Pomiseb arvutada.) Kolmkümmend neli. Saan viis. Teatud vanusest alates on sünnipäevad täitsa ükskõik, et enam ei mäletagi täpselt. Aga no 15–20 aastat nooremad on küll juba teine põlvkond. Samas, nende käes on tulevik, kaasaarvatud minu tulevik. Nii et tegelikut oleks parem ennast kiiresti kurssi viia. Kõiksuguste mõtteviiside, moevoolude ja arvamistega.

Sõltud sa moevooludest?

Tahaks muidugi kohe vastata ei, aga no kus ma pääsen? Mood võrsub ikkagi mingist ühiskondlikust vajadusest. Ta ei ole ainult väline. Mood ja moevoolud on sisulised nähtused. Miks mingi asi mingil ajahetkel esile kerkib? Mood kirjeldab meelelaadi. Mentaliteete.

Paratamatult olen ma sõltuv sellest, mis maailmas meie ümber sünnib. Mis toimub meie kultuuriruumis, milline vaimne väli mind ümbritseb jne. Lavastajana tundub mulle üsna võimatu teha töid kuidagi sellest ruumist eemalseisvana. Mis mõte sellel siis oleks?

Sa ei ole Facebookis? Miks?

Ma olin. Lõpetasin ära, sest see röövis mu aega. Passisin seal liiga palju. Mu pähe imbus palju mõttetut infot. Ühel hetkel sain aru, et ma raalin ja raalin, aju tegeles miskite asjadega, mis pähe kukkusid, vahel nii, et ei saanud magama jääda. Ma saan oma vajaliku informatsiooni kätte mujalt ka. Ka selle olulise, mis FBst läbi vilksatab. Ja sellega, et ma seal ei passi, jääb kõrvale kogu muu mudru.

Draamateatris on suur kollektiiv. Kogu maailm polariseerub, märkad sa seda polariseerumist ka seal?

Me oleme samamoodi inimesed, meil on erinevad arvamused ja vaated elu erinevatele tahkudele. Usun, et see on loomulik. Usun, et see on teatris alati nii olnud. Vaieldud on kogu aeg. Vaieldud teatri ja elu teemadel. Maailmavaatelisi kokkupõrkeid ikka tuleb ette. Vaidlus on arendav tegevus.

Nõus, ühiskond meie ümber on hetkel jõuliselt polariseerunud. Huvitav oleks teada, kas sellised asjad käivad lainetena. Ma südames loodan, et peagi saabub aeg, kus kõik on veidi harmoonilisem.

Kas sinu ideaalid on aastatega säilinud?

Vist on. Mul on hea kodu olnud. Ma olen oma vanematele tänulik hea koduse kasvatuse eest. Moraalne baas on lapsepõlvest peale üsna tugeval laotud ja see laias laastus on alles. Lihtne – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse.

Sul on pere. Naine ja kaks last. Kuidas siin järjekord on – kas enne teater ja siis pere või vastupidi?

Pere. Kodu ja lapsed on kõige tähtsamad, siis tuleb alles kõik muu.

Kihvt.

On jah kihvt! Mulle tundub see õige. Teises järjekorras ma laguneksin. Loomulikult ei soovi ma siinkohal kuidagi oma professioni ja tööd teatris pisendada. Ütleme siis nii, et õnneks, või õigemini sisemiseks rahuks, mis on veidi arusaadavam mõiste, kui õnn, on tarvilik balanss pere, kodu ja töö vahel.

Kuidas sa ses valguses hindad Peterburis Lev Erenburgi juures õppimas käimist?

Ma arvan, et see on mu näitleja ja lavastaja arengus pöördeline periood. Väga oluline kõrvaleastumine. Elukogemus, mis on kulda väärt.

Kas sa vana Hendriku ka oma lavastustele ligi lased?

Jaa, ikka. Ma kõigi tükkide puhul kutsun ta saali proovide viimasel nädalal. Neid inimesi on veel, keda kutsun ja kelle arvamust ma hindan. Isa on kogenud lavastaja, ta teab, millist nõu üldse saab ja tohib anda viimastes proovides enne esietendust.

Millised on su tulevikuplaanid?

Praegu on sellest ikka väga keeruline rääkida. Kõik muutub väga kiiresti. Olen üsna ratsionaalne inimene. Reaalkooli lõpetanud. Matemaatika mulle väga meeldib. Meeldib, kui süsteem toimib. Ja nüüd siis selline pauk, täielik segadus ja teadmatus. Üks kuradi koroona on kõik peapeale keeranud. Kuidas ajada jumalat naerma? Räägi talle oma plaanidest.

Sellele, milline tuleb Draamateatri suvi, kui koroonapiirangud kaovad, saad kunstilise juhina siiski valgust heita?

Otsustasime, et kolime suveks jälle Viinistule. Juuni esimeses pooles esietendub Viinistu katlamajas Hendrik Toompere Sen-i lavastuses Andrus Kivirähki uus näitemäng “Talupojad tantsivad prillid ees”. Sarnaselt eelmisele aastale mängime Viinistu kabelis menulavastust “Oh jumal”. Ühtlasi tõmbame joone alla legendaarsele lavastusele “Eesti Matus”. 6 viimast etendust toimuvad Vargamäel. Tulge vaatama!

ERALDI:

Põlvkondade ideaalid

Hendrik Toompere noorem lõpetas lavakooli XXIV lennu 2010. aastal.

2018. aastast on ta Eesti draamateatri kunstiline juht. 

2021. aastal sai Hendrik Toompere noorem oma lavastajatööde eest Ants Lauteri nimelise auhinna.

Tema isa Hendrik Toompere sai sama auhinna 1998. aastal.
***

2014. aastal lavastas Kertu Moppel põhiliselt oma kursusekaaslastega, kelle sekka kuulus ka noor Hendrik, Tartu Uues Teatris grupitööna valminud „Liha luudelt”. Lavastus sai teoks Vaba Lava esimese kuraatorprogrammi toel. Mul on sellest lavastusest jäänud üks üleskirjutus, mis hästi iseloomustab teatrinoote seitsme aasta taguseid ideaale.

Noorte palve (üsna eneseirooniline)

„LIISA PULK: Kallis riik, palun tee nii, et kõik sinus olevad instantsid töötaksid korralikult ja asju teeksid need inimesed, kes on kohustatud seda tegema.

KATARIINA RATASEPP : Kallis riik, palun tee nii, et kõik sinu elanikud teeksid enda annetele vastavat tööd.

LIISA PULK: Kallis riik, palun tee Kundasse filosoofiavabrik, et kõik filosoofiabakalaureused saaksid seal erialast tööd.

JÜRI TIIDUS: Kallis riik! Palun tee nii et mina saaks normaalset ära elada.

ROLAND LAOS: Kallis riik! Tee nii, et oleks mulle väärilist tööd ja ma ei läheks ära välismaale.

MAARJA MITT: Kallis riik! Too mu sõbrad välismaalt tagasi.

LAURI KALDOJA: Kallis riik! Tee nii et ma leiaksin endale vene sõbra.

MAARJA MITT: Kallis riik! Et ma leiaksin endale võrdväärse partneri.

HENDRIK TOOMPERE, ROLAND, JÜRI: Kallis riik! Palun kaota üksikemad.

LIISA PULK: Kallis riik! Palun tee nii, et mehed elaksid sama kaua kui naised.

HENDRIK TOOMPERE: …või naised sama vähe kui mehed.

LAURI KALDOJA: Kallis riik! Palun tee nii, et me tarbiksime vähem alkoholi ja elaksime tervislikumat.

ROLAND LAOS: Kallis riik! Palun tee nii, et inimesed ei oleks depressioonis, vaesed ja harimatud.

KÕIK: Kallis riik! Palun tee nii, et nii et me välja ei sureks.

KATARIINA RATASEPP: Kallis Euroopa Liit, aita meie riigil seda kõike teha ja anna talle positiivset eeskuju ning finantsilisi abivahendeid selleks kõigeks.

KÕIK: Kallis NATO, palun tee nii, et meie riik ei kalduks kursilt kõrvale maailmas toimuvate rahutuste tõttu. Kallis ÜRO, palun kaota ära kõik kriisid, et meie riik saaks rahulikult oma asjadega tegelda.

Minu riik tulgu. Appi. Minu tahtmine sündigu. Kohe. Aitäh

Intevjuu ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.