Helle Meri (14.03.1949–08.11.2024)

Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.

Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.

Aednikuproua

Tookord alustasin oma intervjuud pikema sissejuhatusega, siis ei olnud veel kommet esimese lausega kõik ära öelda. Siis oli vist, rohkem öelda ka.

„Oleme oma jalutuskäigul kusagil Kabelineeme, Eesti presidendi poolsaare ninas, kui proua Helle Meri mulle äkitselt sina ütleb. Ma kohe ei adu ja teietan teda paar korda veel. Koperdan mööda kivisid. Helle korjab klaasikilde. Ma nopin merest tühja ja veel terve šampanjapudeli. Helle räägib mere tööst. Hundikoer Mathias tahab mürada.

Poolsaart ümbritsevas udus kostab kajakate kisa ja udusireenid huilgavad. Räägime rebasest, keda Helle hommikul juba kohtas. Räägime kaevikutest ja muudest militaarmärkidest, mida poolsaar kaheksa aastat tagasi, kui Helle ja Lennart siin ümberkorraldusi alustasid, täis oli. Tormist räägime ja merest näritud kallast kaeme. Tuulevaikust Kabelineemel peaaegu ei olegi.

Meri muudab saart uhkelt ja Helle hoiab sama uhkelt Kabelineeme tippu kogu poolsaarele tänaseks loodud kodu.

Paadikuuri suurte uste ees on liivavallid. Saarekese maa sees on alles veneaegne tuumavarjend. Helle ütleb, et ühekordseks kasutamiseks. Kaunilt on kasvama läinud Prantsuse vabariigi presidendi Jacques Chiraki 2001. aastal istutatud lõhisleheline tamm. Kohe-kohe hakkab õitsema kuldvihm…” Nii me kokku saime. Saladusi hoidva naisega. Ega ma tegelikult ei tea siiamaani, miks Sa selle kohtumisega nõus olid. Ehk sellepärast, et alustasid Raplas ja mina elasin ja elan seal. Teatriarmastus ka ühine.

Ja siis ma Sult küsisin ka, milline oli kuuekümnendate alguse Rapla? Arvasin, et räägid mulle sulaaja hingusest. Sa vastasid napilt, et Rapla oli provints. Kui urgitsesin, et mis provintsi iseloomustab, vastasid: „Igaüks räägib ainult teistest. Iseendaga ei tegelenud keegi. Külajutud. Tegeldi teistega.” ja siis ütlesid, et enda harimine ja teiste rõõmuks elamine on provitslikkuse vastand. Natuke isegi isekalt lisasid, et Sind ei huvita üldse, mida keegi Sinust mõtleb. Ütlesid, et tead ise, mida väärt oled.

Küllap oli su jaoks provintslikkuse ilming ka seltskonnaajakirjade esikaantel poseerimine. Sina ütlesid sellest ja ka muudest intervjuudest enamasti ära. Miskis mõttes olite sarnased Ita Everiga, kes mulle kord telefonis kurja tooniga kähvas, kui talle ütlesin, et tulen fotograafiga, et siis ma pean ju ennast üles lööma. Sulle ka pildistamine ei meeldinud. Aga kui leppisid, siis… Olid sellel Kabelineeme kohtumisel üleni valges pükskostüümis.

Ei tahtnud pildile

See Su näitlejataust – eks sellest nüüd ka palju räägitakse ja muidugi Sa armastasid teatrit. Kõik me ülejäänud kohtumised just seal olidki. Vaatajatena. Koos. Praegu mõtlen, et ma ikka pisut pelgasin Sind või õigemini austasin Su privaatsuse soovi. Ei sekkunud su olemisse. Ja nii sa mulle väga meeldisid. Sul polnud soovi ka teatris, õigemini teatrivaheaegadel mitte silma jääda. Ja jah muidugi, publik ei tundnud Sind enam ära, sest Sa ei lasknud endast meedial „narri teha”. Ütlesid, et kui töötada selle nimel, et endast narri teha, siis see läheb korda kindlasti. „Meil on narre jalaga segada.” Oskasid selle all- või pealhoovuse lihtsalt kokku võtta, öeldes, et saamise rõõm ainult, andmise rõõmu ei ole. „Elatakse ainult selleks, et ise pildil olla kogu aeg.” Su mõte, et ei taha ennast kaotada ja sellepärast ei taha olla ka poliitikas, on mind saatnud. Ja see oli juba seitseteist aastat tagasi! Tookord ütlesin, et mõned ju ei kaota ennast ka poliitikas ja Sa vastasid, et neid on vähe, et see on ikkagi enda saba söömine.

Helle peaosa

Üks president ei kaotanud ennast – Lennart Meri. Kui seda tookord ütlesin, oli Helle minuga nõus, öeldes, et Lennart oli presidenditööd teinud nii kaua, et kas ta oli ametlikult president või mitte, ta oli president nagunii. „Lennarti ema oli öelnud, kui ta oli koolipoiss: sa oled nii tark, et võiksid saada Ameerika presidendiks. „Isa oli seepeale öelnud: „Ema, mis sa räägid. Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud.” Sellised perenaljad.” Kui neid sõnu praegu loen, on mul ka täna tunne, et Sa jätsid ühe osa sellest rääkimata, mida teadsid. Ilmselt enim Sind ennast iseloomustav oli Su ütlus, et presidendiproa rollis ei tohtinud näidelda. „Minu asi oli, et abikaasa näeks alati välja nagu ponks. Minu asi oli olla presidendist samm tagapool.”

Mäletan, et ütlesin Sulle siis, et mulle tundub, et Sul on palju öelda. Naeratasid kummaliselt ja ütlesid, et jah, küll see aeg ka tuleb kui ma ise räägin. Ja siishoopis, aeg tuli maa ja mere päält…

Ütlesid tookord, et õhkkond lavakas oli nii vaba ja see oli nii ainult seal Toompeal. „See koht vedas sellepärast ligi, vabaduse pärast. Su sõber ja kursusekaaslane Juhan Viiding luuletas:

„Ma olen inimene. Keset tuba seistes

ja keset päeva, keset toimetust

ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes

on palju ühist, väga palju ühist.

Ja kõik me, ühised, me teame seda.

Me teame oma olemise nägu.

On asju, mis ei saagi ununeda.

On elusid, mis o n g i unenägu.”

Ilmus Maalehes.