Tigedust on palju meid ümbritsevas Eestis. Ma maailmale seda üldistama ei hakka, ehkki tunne on, et sealt meie tigedusele hoogu antakse.

Lavastaja Hendrik Toompere kirjutab sotsiaalmeedias (säilitan tema kirjapildi): „yldine igapäevane foon on väga agressiivseks muutund. neid lugusid, mis tänaval, poes, liikluses aset leiavad, on kymneid. ei viitsi kõiki kirjeldada.”

Lavastaja ja näitekirjanik Urmas Lennukiga kõneleme loomingust. Jõuame jutuga sinna, et ühte tööd tehes puhkad teisest. Ja siis ta ütleb: „Rahvas vajaks hädasti puhkust. Vaesus on liiga suureks kasvanud.”

Kolm arvamust siis.

– Tigedus tuleb väljast, tõsi, sellist infotulva ja sundi poolt valida pole varem olnud.

– Üldine foon on agressiivsus. Kas seegi ei ole äkki seotud sellega, mis meieni maailmast jõuab? Agressiivsus väljendab seesmist ebakindlust.

– Vaesus on suureks kasvanud. Kas on, või on kasvatatud hoopis seda hirmu, et on oht kaotada hetke elustandardit, ilma jääda sellest heast, mis on?

Seosed kõigi kolme arvamuse vahel on üsna selged – üks kasvatab teist, teine kolmandat. Ole või moodne ja kasuta olukorra iseloomustamiseks sõna eskalatsioon.

***

Eskalatsioon ja maailmakorra muutmine on viimastel kuudel ilmselt ühed sagedamini kõlanud sõnad meedias. Eskalatsioonil, konfliktide järkjärgulisel laienemisel, on seos sõnaga eskalaator. Võõrsõnade leksikonis on nii: (ingl escalation < ld scalae redel, trepp) • pol (sõjalise) konflikti järkjärguline laiendamine v laienemine. Samas eskalaator, no see liikuv trepp, sõidab kahes suunas enamasti – alla ja üles. Mingi sarnasus siin on eskalatsiooniga. Veel üks meedias kõlav seisukohavõtt, mis tuleb esile, kui jutt sõdadest Ukrainas ja Palestiinas: „Relvarahu ei tule kõne alla.” Mis tähendab, et keegi peab surema selleks, et keegi jääks ellu.

Mõtlen vahel aralt elatud elule n-ö üldistavas plaanis. Neile, kes kunagi läksid kaasa võõrvõimuga, et elada täisväärtuslikult. Ja siis neile, kes elavad ja elasid oma elu, tehes väikesi asju, kes ei kippunud ega kipu kõrgelt lendama. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ka need, kes pole elu tähelepanu keskpunktides, on hammasrataste vahel. Kirjanik ja julgeolekuekspert Erki Koort ütleb arutledes Nursipalu üle, et pettumus ei tähenda ebalojaalsust.

„Pettumus ei tähenda ebalojaalsust.” See on ülitähtis lause ka siis, kui mõtleme oma riigist. Teist Eestit ei ole!

„Inimesel, kes mõtleb ja kellel on südametunnistus, ei saa kunagi olema kerge,” on öelnud Teise maailmasõja kaasa teinud ja seal sõnaraamatu abil prantsuse keele selgeks õppinud semiootik Juri Lotman. Loen ja meenutan, mida olen oma juutidest sõpradega rääkinud ja sealt ikka käib läbi sõna pogromm.

***

Ämbliku-uurija Mart Meriste sõnastas „Osooni“ saates peamise, õieti tuli see tal lihtsalt ja loomulikult: „Nagu väga keeruliste asjadega siiamaani on, on inimese loodud asjad võrreldes looduses olevate asjadega ikkagi väga lihtsad. Isegi, kui me räägime superarvutitest.” Väga põhjapanev ütlemine mu meelest. Isegi nii tähtis, et maailmakord võiks sellest teadmisest eeskuju võtta.

Aga maailmapoliitika tegeleb muuga, kuidagi kahetine on see kõik. Sõdadega seotult kaovad hiigelvarandused. Kui kuulata, mis miljardid Venemaa ja Ukraina sõjas õhku lastakse, kui palju maksavad Palestiina ja Iisraeli taparelvad, oskan ma vaid mõelda, miks seda suurt raha rahu ajal rahu ehitamiseks ei kasutatud. Aga muidugi ütlemine „tahad rahu, valmistu sõjaks” kõlab tugevamini kui John Lennoni unistus sellest, et kõik inimesed rahus elaksid.

Et siis maailmarahu saab olla vaid unes ja unistustes. Asi seegi.

Ämbliku-uurija Mart Meriste ütles sealsamas „Osooni“ saates veel, et ämbliku pliiatsijämeduse võrguniidiga saaks suure reisilennuki peatada.

***

„Mõistlikud otsused saavad sündida ikkagi päris arusaamise kaudu, miks teistmoodi ei ole õige. Seda ei saavuta jõuga ja keelates, vaid peab tulema tasakaalust arusaamine. Aga arusaamise õpetamine on väga pikk tee. Enne sünnivad asjad, mis pole head, ja neil on rasked tagajärjed (seepärast siis keelatakse ka enne arusaamist). See on õpetajate missioon tasapisi järgmist põlvkonda õpetada, kuidas kodu hoida,” ütles biosemiootik Kalevi Kull Maalehes 2019. aastal.

Lugesin kusagilt, et 16 942 õpetajat töötab Eestis. Ka seda, Eestis käib tööl üle 600 000 inimese (sh erasektoris umbes 500 000). Ukraina stuudios öeldi, Ukrainas sõdib üle 400 000 Vene sõduri. Ühes vahekokkuvõttes öeldi, et Gazas on surma saanud üle 8000 inimese.

Ma mõtlen, et 17 000 õpetajat võiksid olla me eestlaste mõistuse hääl. See haritlaskond, kes aitab hullumeelses maailmas hoida seda, mis eestlastele iseloomulik. Ja kui see hoidmine näib selline liiga üldine, siis nad vähemasti võiksid tooni anda ja juhatada rahvast nende väärtuste poole, mis päris.

„Eesti on paraja suurusega, gigantsed asjad ei sobi siia. Meie asi on oma kodu hoida, meie asi ei ole võistelda teistega. Igaüks hoiab oma kodu ja selles võistelda on kuidagi väga mõistusevastane,” ütles Kalevi Kull.

***

See on mu jaoks luuletus, mis mind maha ei jäta ka kõige lootusetumal ajal:

„Terita kui kotkas pilku, võrdle merd ja vihmatilku,

otsi, küsi.

Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge

süsi.”

Jah, muidugi on see Betty Alver. See on ta luuletuse esimene salm. Viimane kõlab aga nii:

„Kilbi keskel kiiri koonda, kuumas tapluseski moonda

kullaks vaske.

Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus

raske!”

Ei hakka siin üle rääkima selle suure luuletaja seoseid sõjaga. Me õpetajaskond võiks seda teha. Eriti ajal, kui rumalus eskaleerub.

Mis iseloomustab rahvast? Usun, et käitumine, kombed ja kõlblus.

***

Jäin mõtlema, kas vaimne allakäik on seotud kõrgete hindade ja automaksuga. Nii mõelda on ilmselgelt libe tee. Öelda, et kui raha pole, mõtled rahast, ja kui raha on, mõtled enam surmast ja elu mõttest. Ja kui sinu riik sind vaesemaks teeb, võttes ära osa sinu rahast, kaotab elu mõtte. Kõik me taasiseseisvumise 30 aastat on maksud tõusnud ja bensiin kallimaks läinud. See ka kolm korda kolmekümne aasta jooksul pähe on tulnud, et poliitikud on omakasupüüdlikumateks muutunud.

Inimesed, me, oleme elus. Pinnapealsus ja igavikuline. Seda, kas vaimne allakäik on kõrgenevate hindadega seotud, ma öelda ei oska.

„Vabas maailmas on vaheldumine kiire, seda võib pidada loomulikuks ja/või halastamatuks,” kirjutab Mihkel Mutt Mati Undi raamatus.

***

Kui ma juba Mihkel Muti juurde jõudsin, siis tal on eelnimetatud raamatus ka see mõte, et kolikambrisse kantakse lõpuks kõik, vahe on ainult kiiruses. Mulle tundub, et see on aegadeülene tõde. Facebook on hakanud blokeerima vanu postitusi. Vana on siin muidugi väga painduv mõiste, aga siiski hea näide.

Teatud vanuses märkad põlvkondade vahetust ja võib tekkida hirm ajast maha jääda. Mõni vana siis kiirustab ja ega see miskit head kaasa ei too. Samas süveneb just vanusega tahtmine ja oskus ajas tagasi vaadata ja sellest, mis seal näed või näinud oled, järeldusi teha, seoseid leida. Hinnata ja hinnanguid anda.

Kui mõtlen Peeter Volkonski tõlgitud tunnipalvetele, mis 12. sajandist ja millest ikka lipsab läbi, et issand heida armu nii omadele kui ka võõrastele, siis mõistan erinevust. Meie ajal palutakse armu omadele. Kui sedagi. Tuleb ennast uuesti leiutada. Pidevalt.

Kuna maailm on nii kiiresti muutuma hakanud nagu ilm, siis olgu siin ka selle loo vormistamise kuupäev 1. november 2023.

Ilmus Maalehes.