Mats Õuna fotod “Lutherist”.Selle loo kirjutas mõtleja Ivar Tröner. Väidetavalt lükkasid kõigi me lehtede toimetused kuhu mees lugu pakkus loo tagasi ja ei avaldanud. Teatritasku avaldab ja oleks seda pidanud tegema ammu . Olgu ka see öeldud, et see lugu on avaldamist oodates veelgi aktuaalsemaks saanud.
Üks saatus, teoloogia ja viha juured
Ervin Õunapuu 11. novembril 2014 Tallinna Kammerteatris esietendunud „Mina, Luther” suunab binokli minevikku ja peegeldab meile tänase päeva uskumuste patoloogiat, paneb mõtlema ja küsima: keda võiks tänapäeval Lutheri eluloolised, kliinilised või võimuhullusest tingitud eluseigad tearilaval kõnetada?
Lutheri pärandi poole pöördumine ning selle lavalaudadele toomine pole kõige lihtsamalt seletatav. Ühe usumehe elutraagika psühholoogiline kõnetamisvõime võib olla avalikkuse jaoks üsna olematu. Samas tahab meie vaimset õhustikku äärmise sensitiivsusega tunnetava kirjaniku ja lavastaja Õunapuu näidend justkui vaataja südametunnistust kompida ja näidata ühe religioosse autodidakti dialoogi oma ideedega. Kuidas elada nii, et religioosne võim ja mõtlemine ei korrumpeeruks selliseks, kus inimesel on raske hingata?
Näitleja Indrek Taalmaa esitab näidendi struktuurile tuginedes võimsa tšehhovliku aheldialoogi ja see muudab näitlejatöö äärmiselt usutavaks. Võimenduvad Lutheri üksindus ja otsingud ning soov oma ideid paranoiani küündivalt maksma panna.
Ervin Õunapuu on loovisik, keda määratletakse tihti kurjakuulutava sildiga „võitlev ateist”. Taoline sildistamine lülitab kirjaniku justkui ühiskonnast välja, jättes esitatud küsimused õhku rippuma, kuni nad meie reaalsust ootamatult puudutavad ja ängistust tekitavad.
Õunapuu ei seisa oma Lutheri kriitilises käsitluses üksi, kuigi tema ideoloogiline ja religioosne heitlus on lavastuses äärmiselt isikliku iseloomuga. Näidendi tekst põhineb arvukate kristlike autorite tööde põhjalikul läbitöötamisel, dokumentide ja originaaltekstide põhjalikul tundmisel.
Tänapäeva Eesti luterlik kirik mängleb kusagil pilvelõhkujate, kinnivaraäri ja kirikupankroti keerises. Nii võiks ka liikumise peamise usuisa teema ühiskonnas aktuaalne olla. Martin Luther (sünninimi Martin Luder; 10. XI 1483 – 18. II 1546) oli noorpõlves aktiivne katoliiklane, munk, püha Augustinuse halastamatu teoloogia pimesi järgija. Temast kasvas kõige vastuolulisem usumees Põhja-Euroopas. Teoloogiadoktori ettevõtmised ulatuvad saksakeelsest piiblitõlkest ja ahastavate laulude loomisest sõgeda juudivastasuse ning vabadust ihkavate talupoegade patoloogilise vihkamiseni. Paljusid Lutheri kirjutisi keelduvad mitmed tõlkijad terves maailmas tõlkimast, kuna nende tekstide ründav toon seab vahendajad küsimuse ette, kas sellistel kirjatükkidel on üldse moraalne õigus ilmuda.
Martin Lutheri lootusetuse teoloogia
Lutheri elu ja teoloogia teatri lavalaudadele toomine pole just tavaline. Ükskõik kui teaduslik ja täpne lavastus ka poleks, ikka on oht tegelda lõppkokkuvõtteks ühe usumehe elutee ja teoloogia õigustamise või hukka mõistmisega.
Õunapuu näidendi aluseks on usumehe individuaalpsühholoogiline analüüs. Tema mononäidend toob eriti reljeefselt välja Martin Lutheri valusalt vastuolulise karakteri ja isiksuse peenemad tahud. Näitleja Indrek Taalmaa näitlejatöö muudab Lutheri usutavaks. Kuna mononäidendi põhilaad on olustikulis-psühholoogiline realism, jätkab näidend Eesti teatriloo pikka traditsiooni. Ja ometi ei ole tegemist pelgalt ajaloolise isiku Martin Lutheri biograafia esitusega Eesti teatrilaval. Vaataja hakkab etenduse ajal pidama sisedialoogi: Lutheris toimuvad hingelised muutused panevad kohati nihelema ja ebamugavust tundma, sest ta raputab meie loidunud, mugavat meelt.
Kaks mõjukat psühhoanalüütikut, Alice Miller ja kasvatusteaduse suurkuju Katharina Rutschky on uurinud reformatsiooni vägivaldsuse seost Martin Lutheri lapsepõlve-kogemusega. Analüütikud jõudsid järeldusele, et Martin Lutheri teoloogia on seotud tema enda lapsepõlvekodus osaks saanud kriminaalse kohtlemisega. Sellest tekkinud psüühiliste probleemide kompleks võimendub Lutheri maailmavaates vägivaldseks, lootusetuks jõuetuse teoloogiaks.
Kas Õunapuu on pahatahtlik ateist?
Martin Lutheri psühhobiograafias on teada ajalooline fakt, et usumehe ema peksis tulevast reformaatorit peagu argipäevase tegevusena. Pole ime, et jõhker karistamine lapsepõlves iseloomustab pea kõikide autoritaarsete süsteemide valitsejaid või loojaid. Kaasaegsetele psühhoajaloolastele pole uudis, kust on pärit Adolf Hitleri antisemitismi juured. Rahva “valgustaja ja kasvataja” Adolf Hitler teadis peast Martin Lutheri kurje ütlusi juutide kohta, eriti meeldis talle lause: “Kui juute poleks olemas, siis tuleks nad välja mõelda”. Usumehe raev, viha ja pöörane võimuiha pole monotükis pahatahtlik liialdus, vaid on psühhiaatria ajaloos põhjalikult uuritud fakt, mis on kirjeldamist leidnud paljudes psühholoogilistes isikuanalüüsides, mida Lutheri kohta on ametliku teoloogia välises maailmas kirjutatud.
Õunapuu näidend „Mina, Luther” tuletab taas meelde Erik Eriksoni tõdemust, et Lutheri usulises ideoloogias ei vihata juute, talupoegi ja teiseusulisi mitte sellepärast, et nad teevad või on seda või teist. Neid vihatakse sellepärast, et iseendas kantakse keelatud viha ning seda tahetakse hirmsasti legitimeerida mõne kaitsetu inimrühma peal. Ja kui me tahame olla ausad enda vastu, siis – kui palju on vihkamist ja vaenlase-kujundite loomist tänases Eestis! Seda tehakse koguni Jumala nimel, unustades reegli: sina ei tohi jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Armu asemel on viha ja paranoia.
Siinkohal sobiks hästi sotsiaalpsühholoogi Stanley Halli tõdemus: kõik diktaatorid ja vihaõhutajad on alati maailmas üksi, ükskõik millises valdkonnas nad oma häid, halbu või sügavalt hälbelisi ideid ka ei rakenda. Seega pole Martin Lutheri psühhobiograafia ainult Õunapuu huviobjekt.
Luther on uurijatel olnud hambus juba viimased sada aastat. Psühhiaater P. Smith tõi Lutheri isiksuse esmakordselt psühhoanalüüsi luubi alla 1913. aastal ja tema käsitlus oli lugejate arvates jahmatav. Ulatusliku uurimuse Lutheri kliinilise seisu, iseloomu ja arvatava psühhoosi kohta on esitanud Taani psühhiaater P. J. Reiter, kelle arvates põdes Luther juba varases eas hirmuneuroosi, mille tekitajaks olnud tugev isakompleks. Psühhiaater tõdeb, et ei kloostrisse astumine ega preestriks pühitsemine polevat Lutheri psüühilises konstitutsioonis midagi muutnud, mistõttu mainitud psühhoos läbivat punase joonena kogu tema elu ja teoloogiat. Vast mõjukaima analüüsi on kirjutanud psühhoanalüütik Erik H. Erikson, kelle arvates on kogu Lutheri teoloogia „ühe melanhooliku tundeseisundite ideoloogiline süstematiseering“. Oma isa ja jumalat olevat ta alati tajunud raske, ohtliku varjuna.
Õunapuu toob välja Lutheri õpetuse ja tundelaadi seosed teda ümbritsenud vaadete ja tunnetega ning näitab, kuidas ta ühtaegu kehastab ja kujundab püsivat lutherlikku „viha ja armuandmise vaimu” või uut tüüpi usklikku, kelleks olemist on luterluse peasuund aastasadu kultiveerinud. Õunapuu maalitud portree näitab, et Lutheri intensiivsed siseheitlused, võim ja viha olid usumehe teoloogias tihedalt läbi põimunud. Õunapuu monotükk toob välja vastuolud Lutheri varasemas ja hilisemas mõtlemises. Lutheri vihakõne ülestõusnud talupoegade ja „neetud juutide” vastu 1525. aastal ei tulenenud mitte niivõrd tema teoloogiast kui patoloogilisest vihast ning ta enda mõtete ja tunnete polaarsusest ja ebakindlusest. Just sellele suunab Ervin Õunapuu oma näidendiga meie pilgu, tehes jumala nimel tõde kuulutavatele inimestele justkui tasuta psühhoanalüüsi, lootuses, et viha alt koorub esile tõeline arm inimeste vahel.
