Luuletaja Betti Alver (1906–1989) kirjutas 1986. aastal: „Kõike võib tahta/karta ja loota/ seda, mis tuleb, mitte keegi ei oota/.” Selle luuletuse nimi on „Väike hingemaa” ja kultuuriloolane Enn Lillemets loeb oma autorifilmi „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” alustuseks selle ette.

Põhjuse just see luuletus ette kanda ütleb Enn Lillemets niisamuti kohe: „Selle luuletuse kirjutas Betti Alver natuke enne seda, kui oli Tšernobõlis tuumakatastroof. Ja ta oli ise kuidagi eriliselt ehmunud sellest.” Luuletuse taustaks näitab operaator Jaan Kolberg nartsissivälja. Selgub, et lilledega oli Betti Alveril eriline suhe. Enn Lillemets arutleb, et vist ongi Eesti kirjanduses just Betti Alveril ja Uku Masingul sellist sügavamat ja filosoofilist arusaamist taimedest. Arusaamist, et taimed on elus.

„Ilmauks on irvakil” on ennast suureks kirjutanud eestlase lugu, millega on põimunud teiste lood. Filmist saab omamoodi 20. sajandi Eesti ja eestlaste üsna traagiline ajaloodokument. Tähtis on teada, et Betti Alver ei tahtnud saada nõukogude kirjanikuks. Ta Nõukogude Eestis elatud elu seda ka kinnitas.

Uksed ja väravad

Kultuuriväravate avamist selles filmis võib võtta nii vaimses kui ka täiesti argises tähenduses. Film on nii üles ehitatud, et Enn Lillemets kõnnib meiega koos läbi need majad ja aiad, kus Betti elu jooksul elas. Avab värava, astub sissse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Filmis pole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

Ühe Tartu maja seinal,mille juurde Enn Lillemets meid juhatab, on kaks mälestustahvlit. Üks teatab, et selles majas elas Betti, ja teine, et selles majas elas Anna Haava. Muu hulgas räägib Enn Lillemets selle maja hoovis loo, kuidas ta kasutas luuletaja luba, et kui on midagi erilist, siis tulge ja koputage mu aknale. Kui levis teade, et suri teine Eesti suur luuletaja Marie Under, siis Enn koputas Betti magamistoa aknale. Loo teeb imeilusaks see, et hommikumantlis poetess oli öelnud: kui inimene on sellises seisus, siis ta peab midagi sööma. Ja pakkuski Ennule taldrikutäie stuuvitud porgandeid. Alles siis räägiti Marie Underist.

Filmis on kasutatud üsna palju ajaloolisi pilte ja ka salvestusi, kus Betti Alver ise oma luuletusi loeb.

Heiti Talviku vari

Nii nagu Betti Alveri elule, annab ka kogu filmile oma kohaloluga hinge Nõukogude võimu tapetud luuletaja Heiti Talvik(1904–1947).

Mu jaoks selle filmi kõigepuudutavam stseen on see, kui kaadris on kirjanik Mats Traat. Ta räägib loo, mis jääb 1966. aasta detsembrisse. Nagu Mats Traat ütleb, juhtus see paar nädalat enne jõule. Traat oli Moskvas haiglas ja Andres Ehin tuli teda sinna vaatama. „Rääkisime, rääkisime ja siis hakkas ta peast lugema Heiti Talviku „Don Ramoni”,” mäletab Mats Traat ja see, kuidas ta silmad seda meenutades säravad, räägib enda eest. Traat ütleb, et see oli tal üks esimesi kokkupuuteid Heiti Talvikuga, sest tema luulekogud olid sel ajal vaid erifondides. Ja mina mõtlen neid kaadreid vaadates, et olin selle kohtumise ajal 10aastaseks saamas. Ja nüüd on need mõlemad mehed oma loominguga ja isiksusega üsna kindlasti mu meelelaadi ja maailmanägemist kujundanud.

Heiti Talvikul ei olnud hauakohta. Enn Lillemets ütleb, et Betti olla ise öelnud, et tal pole õigust kekutada. Selles väljendus tema sügav truudus Heitile.

Aadu Hindi ootamatus

Hindi loo räägib filmis kirjanik Eva Park, Aadu Hindi tütar. „Armastus võib teha sind väga suureks ja armastus võib teha sind väga väikeseks,” ütleb ta kontekstis, mida filmi vaadates teada saate. Oli aeg, kui Betti Alver visati kirjanike liidust välja. Eva Park vahendab luuletaja enda juttu, et kirjanike liidu saalis äkki tema sõbrad ei öelnud talle enam tere. „Kõik hoidsid temast eemale nagu pidalitõbisest.” Ja siis olid tulnud Eva Pargi ema Minni Nurme ja isa Aadu Hint, kes läksid ja istusid üks ühele, teine teisele poole Bettit. „Mul isaga alati oli keeruline suhe. Siis Betti mulle ükskord ütles, et Eva, ära kunagi unusta, et Aadus oli ka selline joon.”

Enn Lillemetsa koos Jaan Kolbergiga tehtud filmis on kaasteelisteks ja kaasamõtlejateks-saatjateks Betti Alveri luuletused, näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat. On Tartu linn ja Jõgeva, on monumendid, surnuaiad ja Eesti loodus.

Eraldi:

Filmi „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” näidatakse hetkel kinodes üle kogu Eesti. 27. veebruaril näitab filmi ETV2. Pikkus 1h 12m. Stsenarist ja režissöör EnnLillemets, operaator ja monteerija Jaan Kolberg. Filmi toimetaja Viivi Luik. Stuudio Navona.

Maalehes ilmus.