Esmaspäeval suleti Lätis teatrid taas. Meie meedia üldjuhul kuulutab, et ega meil maskide kandmine ei edene. Mul on maskikandmise asjus ka vastupidine kogemus. Käisin Draamateatris, täna just nädal tagasi, ja seal publikul olid enamusel maskid ees. Seda siia kirjutades mõtlen – missugune pööre.
Teatrit on alati maskidega seotud, naerva ja nutva maskiga sümboolselt, aegade alguses kanti rituaalseid maske… Nüüd on mask ees saalist lavale vaadates. Sellel, mis laval sünnib, on teatrirahvast sõltumata üks mõõde juures. Elu, mida laval näidatakse, on maskivaba elu. Igatsus vabalt hingata tuleb juurde paratamatult.
Meiega koos oli seekord teatris paarkümmend kaitseväe mundris noormeest, maskid kõigil ees. Viimaste aegade sündmuste valguses üle maailma tekkis sõdureid enne etendust Draamateatri ees nähes tunne, et kas siin on tegu meeleavalduse või riigipöördega. Läks mööda pisut vähem kui neli tundi, kui näitlejad juba kummardasid, teatrijuhid tulid lavale, tõid lilled ja õnnitlesid Merle Palmistet, kellel oli juubel. Ja siis astus suure kimbuga lavale ka sõdurite noor ülemus. Ta andis käskluse üle saali, et ta poisid oleksid püsti ja valvel. Kogu publik pöördus neid vaatama ja siis tuli käsk hüüda elagu. Kolm korda seda tehti. Ja see kõlas võimsalt! Ei lähe meelest. Julgustab.
Noorte meeste selline käitumine tõi tagasi kaduma hakkava usu Eesti riiki. Lisaks sellele keeras laval nähtule veel mitu emotsionaalset vinti peale. Küsisin järele ja sain teada, et tegu oli Küberväejuhatuse Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatega. Selgus, et sealt on noori mehi teatrisse toodud juba 16 aastat. Sellist suhtekorraldustrikki välja ei mõtle. See oli päris
Muidugi on kahju, et seoses Mart Helme tagasiastumisega jäi ära sõna „närakas” semiootiline analüüs. Tagasiastumise fakt ei varjutanud uudist, et koroonavaktsiiniga on jõutud niikaugele, et see võib kasutusele jõuda juba aasta lõpus.
Minu nädalavahetus koos ühe psühholoogide ettevõtmisega tõi taasteadvusesse sõnapaari eksistentsiaalne üksindus. Psühholoog Tõnu Ots ütleb me tänases lehes muu hulgas: „Koroonaviirusel on pealtnäha üks kindel programm – takistada inimeste suhtlemist ja suuremas plaanis lõhkuda ka sotsiaalset kooslust.” Teater on suhtlusvorm.