„Ema, me kõik oleme hulluks läinud. Ema, me oleme kõik raskelt haiged,” laulab surnud vene rokkar Viktor Tsoi ansambliga Kino 2020. aasta sügisel Vikerraadios. Laul ja tekst on aastast 1988.
Mis maailm see on, kes vaatab pealt, kuidas treenitud, relvastatud, vormiriietatud ja tapma õpetatud noored mehed Valgevenes ajavad laiali, peksavad ja viivad vangi oma potentsiaalseid pruute ja emasid? Ja kogu maailm näeb, aga ei mürista.
Eestis on sel päeval teatatud, et koroonaviirus avastati 60 inimesel. Sõidan ikkagi Tallinna, rongiga.
Sürreaalne pealinn
Hämardub, kui Telliskivi loomelinnakus astun Vaba Lava teatrimajast välja. Esietendus just lõppes, „Liustikud” nimeks. Kõige lihtsamalt kandis see, mida nägin, mõtet, et eri põlvkonnad ei suuda üksteist mõista. Kusagil pealiskihtide all – lavastaja ja lavastus sellele ei rõhu – sulavad liustikud. Vaba Lava teatrikeskkond on saanud kuue-aastaseks.
Teatrimaja kõrval on just alanud ansambli 5Miinust vabaõhukontsert. Tulede möll käib üle linna. Ma ei fikseeri, millest nad laulavad. Põlvkondade üksteise mittemõistmise mõtted peas, siia juurde käivas ka vanemate ja laste suhted, fikseerivad vaid kiirustava maailma. Paar tuhat minu jaoks last on ostnud pileti, et pääseda piiratud, valvatud, kontrollitud kinnisele alale, kus möllab vabadus.
Märkan kohe jaamas kiiruse üles võtnud ronge selles üsnagi sürreaalses pildis. Vana tehase taustal teevad teismelised tüdrukud üksteisest telefoniga pilti.
Lavastus „Liustikud” algab sellega, et lavale ilmub 12aastane poiss, kes esitab vaatajatele küsimusi. Õigus, enne küsimuste küsimist ta kutsub publikut kaasa mängima ja vastama ta küsimustele, tõstes või mitte tõstes kätt. Laps on manipuleerimise juba selgeks õppinud: „Me teame, et mitte kõigile ei meeldi mängud ja paljud teist ei rõõmusta nüüd. Kuid kas keeldute mängimast, kui seda palub laps?” Märkan, et on neid, kes ei lähe provokatsiooniga kaasa.
Reageerimiseks pakutud lapsemõtteid rohkem. Vahendan iseloomulikumaid, mängige kaasa, te ei saa ju keelduda, kui vana mees teid palub: „Tõstke käsi, KÕIK NEED, KES KOHTUSID OMA ESIMESE ARMASTUSEGA NÕUKOGUDE LIIDUS, KÕIK NEED, KES OMASID NOORENA ALCATEL’I VÕI NOKIA 3310 TELEFONI, KÕIK NEED, KES USKUSID, ET SEKSIDA SAAB AINULT SIIS, KUI OLED ABIELUS, KÕIK NEED, KES EI RÄÄKINUD NOORENA VANEMATEGA „SELLEST“, KÕIK NEED, KES ON SEL AASTAL LÄHEDASE INIMESE KAOTANUD, KÕIK NEED, KES TUNNEVAD, ET ON PISUT EKSINUD, KÕIK NEED, KES ARVAVAD, ET NENDE VANEMAD SEGAVAD LIIGA PALJU NENDE ELU…”.
Eraldatus teeb haigeks
Pisut hiljem, tagasisõidurongis, mõtlen sõbra 15aastasest tütrest, kes oli 5Miinust kontserdil. Isa vaatas „Liustikke” ja tegelikult ikka pisut muretses. Ma olen põgusalt juttu ajanud noore mehega, kelle nimi on Pavel Botšarov ja kelle esinejanimi on Gameboy Tetris. Viisakas poiss ja aruka olemisega. Laulab ansamblis 5Miinust, hüütakse ka venelaseks. Privet, gorod Narva. Kui ma oleksin 15, siis ma oleksin sellel kõneldud kontserdil. Tõsi, ma 15aastaselt käisin suurtel kontsertidel TPI aulas. Ruja ja Kaljuste kammerkoor on eriti hästi meeles, aga ka Psycho, kus Paap Kõlaril olid mängimiseks kaks trummikomplekti ja Andres Põldroo mängis soolokitarri vasaku käega.
Olen ikka rongis ja loen Edmund Burke’i seltsi koduleheküljelt ameeriklase Charles Eisensteini esseed „Kroonimine”, mis päeval pooleli jäi. „Samuti võivad Covid-19 kontrolli all hoidmiseks kehtestatud meetmed põhjustada rohkem kannatusi ja surma kui nad ära hoiavad. Surmade arvu miinimumini viimine tähendab ju nende surmade vähendamist, mida me oskame ette ennustada ja mõõta. On võimatu välja arvutada näiteks isolatsioonist tuleneva depressiooni, töötusest tingitud meeleheite või kroonilise hirmu põhjustatud surmasid. On tõestatud, et üksindus ja sotsiaalse kontakti puudumine suurendab põletikku, masendus ja dementsust. Meditsiinidoktor Lissa Rankini väitel suurendab saastatud õhk suremise riski 6%, rasvumine 23%, alkoholi kuritarvitamine 37% ja üksildus 45%.”
Juhuslikud kooskõlad
Huvitav, kas ameerika kirjamees ja kõnepidaja Charles Eisenstein on kuidgiviisi vene filmimehe Sergei Eisensteini sugulane? Kirjutan sõbrale ja küsin, kas ta tütar on koju jõudnud. Selgub, et veel mitte. „Aga ta on tubli tüdruk,” kirjutab isa justkui enda rahustuseks.
Kolmekümneste põlvkonda kuuluva leedu dramaturgi „Liustike” näidendis on kaks peaaegu identset monoloogi. Tütar räägib, kuidas ta Rooma sattudes õhtusel ajal otsib Google Mapsi abil ööbimiskohta ja see teda kohale ei juhata. Telefon tühjeneb ja last haarab paanika: „Kui mind ei ole kaardil, kus ma siis olen?”
Ja sama seikluse teeb läbi ka ema – Rooma, Google Maps ja tühjenev telefon. Sama küsimus. Kui tütre küsimus jääb õhku, lahenduseta, siis ema vaatab pärast tühjenenud telefoni taskusse pistmist ringi. Ja siis lihtsalt läheb. Märkab Neitsi Maarja skulptuuri. Mõtleb, kuidas toimib selle kõrval põlev elektriküünal. Jätab Maarjaga hüvasti. On äkki väljaku ääres. Näeb oma hotelli silti…
Ma mõtlen, et mina miskis mõttes erinesin oma vanemate põlvkonnast rohkem kui tänased lapsed. Mingi teineteisemõistmatus aga on sama.
Kuidagi julgen selle välja öelda, et mina oma vanematega kõnelen pärisasjadest alles sellest ajast, kui nad surnud on. Elu ajal, jah, argiseks kiskus see suhe alati. Kas sul puhas särk on? Võta oma pesu kaasa, kui koju tuled, peseme siin puhtaks. Jah, muidugi rääkisime ka muusikast ja raamatutest ja kunstist. Rohkem küll emaga.
Kui olin laps, tuli telekast „Horoskoop“. Seda meil kodus vaadati. Kas just vaimustuti? Mina olin avastanud enda jaoks beatmuusika. Me maitsed ei saanud kokku siis. Alles nüüd oskan ma lugupidamisega suhtuda Eesti nõukogude estraadi. Sellesse võimsate laululoojate generatsiooni, kes tulid vabast Eestis ja maailmast. Sattusid siin Nõukogude Liidus vangi ja püüdsid vabad olla edasi. Loomingulisus ja vabadus oli veres. Mis te arvate, mu ammu surnud vanemad?
Tänane noor leedu naislavastaja teeb videokõne oma emale. Sebitakse niisama. Siis küsib lavastaja (ma selleks ajaks olen jõudnud ema ja last kõrvuti suurel ekraanil võrrelda, kas on sarnasusi): „Okei. Niisiis, kui vana sa olid, kui Leedu iseseisvus?”– „Ma olin 20aastane.”– „See oli 90ndatel, eks? Vau, nii noor. Minust noorem. Vau… nii et sa olid 20aastane?” Tütar avastab ema. Telefonis, ekraanil.
See on pikem arutlus, aga kokkuvõttes jõuavad ema ja laps selleni, et nende suhetes on puudu olnud avatusest. Et peaks rohkem koos olema. Et võiks koos reisile minna, et olla koos eraldi. Ja ema ütleb, et on hakanud huvi tundma meditatsiooni vastu. Jajah. Jäämäed sulavad.
Vaadake puud
Metsast aru saada on raskem kui puudest. Biosemiootik Kalevi Kull arvab „Ööülikoolis“, et inimene on ajutine ja loodus pikaajaline. Ökoloog Asko Lõhmus sealsama ütleb, et maastikel on mälu. Ja isegi selline oletus on ökoloogidest meeste jutus puudest, et puud on omavahel ühenduses ja halval ajal, kui on kuiv ja pole toitu, siis puud on võimelised paigutama toitaineid pisut ringi. „On isegi selline katse olemas. Mis näitab, kuidas toitaineid antakse rohkem oma lähisugulastele kui geneetiliselt võõramatele isenditele,” räägib Asko Lõhmus.
Mehed jõuavad jutuga selleni, kas ökosüsteemil on mälu. „Vanades puudes ja vanades ökosüsteemides on olemas väga sageli need mehhanismid, mis neid endid uuesti tekitavad. Ja see, kui me neid ei näe, ei tähenda, et neid ei ole olemas.” Kalevi Kull suhtumise emotsionaalsest ühendajast: Kas vaadata midagi ülevalt alla või alt üles? Kui inimesel tekib üleoleku tunne, siis hakkab ta vigaselt mõtlema „Tuleb olla alandlik looduse ees,” ütleb Kalevi Kull ja pisut hiljem lisab: „Kui uusaegne põhiline vaade oli, et me püüame teada saada selleks, et muuta, siis praegune ja, ma usun, tulevikuvaade on seesugune: me tahame teada saada selleks, et mitte muuta. Et osata mitte muuta.”
Kogu Euroopa on hädas viiruse teise tulemisega.
„Kas me peame pandeemiaohu vähendamiseks loobuma alatiseks kallistustest, käepigistustest ja patsutustest? Kas me peame leppima ühiskonnaga, kus pole enam ühiseid kogunemisi? Kas kontserdid, spordivõistlused ja festivalid peavad jääma möödanikku? Kas lapsed peavad lõpetama teiste lastega mängimise? Kas igasugune inimlik kontakt peab hakkama toimuma läbi arvutite ja maskide? Kas tantsutundide, karateetrennide, konverentside ja kirikus käimistega on lõpp? Kas surmade vähenemisest saab uus progressi mõõdupuu? Kas inimareng tähendab eraldumist? Kas see on meie tulevik?” kirjutab Charles Eisenstein.
Puud ka konkureerivad omavahel. Meil aias hakkas üks mitu korda maha niidetud ja muidu kahjustada saanud tammelaps alles siis kasvama, kui tema kõrvale valge klaari istutasime. Nüüd kasvavad võidu. Kõrvuti. Võib-olla see pole konkurents, vaid koostöö, sest puud hoiavad halval ajal rohkem kokku. Kas me oleme valmis loodusest eeskuju võtma? Või sunnib meid selleks uus, järeltulev sugu?