Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu teatriüliõpilased tegid Tartusse uue teatri Must Kast ja tänavad oma kodukohtasid suveetendusega selle eest, et nad on.
Ise tutvustavad nad ennast ja oma suvelavastust nõnda: „JUUNITUUR on humoorikas võtmes ringreis-lavastus, mis toimub 12.-18. juunini teatritudengite kodukohtades kõikjal üle Eesti, mis paneb värsked näitlejad-lavastajad proovile ning on ühtlasi ka tänuavaldus teatritudengite peredele, sünnikohtadele ja publikule – inimestele, kelleta praegu ei oleks ei kümnendat lendu ega lennu teatrit Must Kast. Loe edasi Ühe Lennu teater Must Kast teeb Juunituuri
Rubriigiarhiiv: TuuTuut Tullakse
Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs
Tuut, tuut, tuut, tullakse…
Margus Mikomägi
Ma olen ikka mõelnud, et noorel režiil ja noorel teatril kujuneb välja oma vaataja. Arukal teatril arukas, arutul teatril arutu. Nii on ka teatrikirjutajatega.
Selle loo, mis mahub Taskusse on kirjutanud 18aastane noormees, kes õpib Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ta eelistab praegu esineda varjunime all, põhjendades seda ise nii: „…Varjunimes on mu enda jaoks aga mitu mängu, millest lahti lasta ei raatsi (esimesena see, et näitemängus Väino kirjutab Gerald Baudhomme’i nime all, et teda tõsiselt võetaks… ja liiatigi olen ma selles loos rohkem sees kui ilmselt üheski muus kirjutatus, nii et seda ei lahjenda vist pseudonüümigagi). Ühesõnaga miskipärast tahaksin siiski selle juurde jääda…”
Tunnistan, et alguses kavatsesin ma nagu tubli toimetaja tema loole vahepealkirjad panna ja seda kõike pisut kohendada. Siis lugesin teist korda ja sain aru, miks seda teha ei saa. Lugu, mille kirjutaja jutustab, õigemini lood, on kõnekas just nõnda.
Kirjutis ise on Teatrikülgede jaoks pisut pikk. Kui võtta, et pikkuse mõõt on igavus, siis liigsest pikkusest muidugi rääkida ei saa. See, kuidas ja mida kirjutab too Pierre, pani näiteks mind küll lavastust „Kuni inglid sekkuvad“ sootuks paremini mõistma.
Tere tulemast!
“Kaks võhivõõrast, (uus)tulnukat külalistemajas, Aleksander (Märt Avandi) ja Nimi (Kristo Viiding) tulevad, sest pääsu pole. On saadetud või kutsutud. On valmis sekkuma. Saabunute salalikku olemust paotatakse mitme leidliku puändi kaudu.” Foto: Dramateater
Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs
Pierre Nountagne
Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad“ ei kulge enam täpselt samadel loomeinimese eneseotsingu radadel, millel ta mitu eelmist lavalugu. Polegi enam neid uus-siirusest pakatavaid kunstnike sisepainetega žongleerivaid monolooge. Pole ka argipäeva muinasjutuks moondavat löövat naivismi. Asemele on sugenenud uus küpsuse kraad, ehk isegi pääs uuele tasemele. Selle kõrval siiski salakihtides omateemale truuksjäämine.
Kujundeid, mõttekäike, tegelasi ja detaile pidi annab tõmmata seoseid Uusbergi varasemate tegemistega. Ent paralleelidesse, üpris ohtratesse võib-olla, ei tasu liiga pikalt pidama jääda: ajuti see küll aitab, ent peateemani jõudmist pigemini takistab. Todagi äratundmist mäletan ma muudest Uusbergi lugudest: taustsüsteeme võib vastu võtta või mitte, kontekstidega tegeleda või ei, siseringivihjeid otsida või otsimata jätta… tsentrum on igatahes mujal.
Aga uue leidmine ilma iseendale olulisimast lahti laskmata leiab põneva väljenduse seal, kus ristuvad vorm ja sisu.
Loe edasi Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs
Gilgameš oma eeposest ja selle kangelasest
Enkidu (Erki Laur) ja Gilgameš (Juhan Ulfsak) pärast Humbabaga võitlemist. Pilt: Kris Moor.
Tuut Tuut Tullakse: Selle teatririloo autor on Merete Väin, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala. Tema lõputöö teemaks oli „Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ eesti teatris“.
Tasku uus rubriik on lahti uute tulijate teatrist kantud mõtetele.
Merete Väin
Von Krahli lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ alguses on hästi palju kaltsu. Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb üüratu kultuurikihina see, mis jääb inimesest üle ja maha. Riided lebavad kunagi elatud elu meenutades laibahunnikuna maas, igal sipupüksipaaril ja pintsakul oma lugu taskus. Sellest õõvastavast, olnut täis tühjusest hakkabki maailma vanima eepose, kõige esimese kangelase lugu.
Ajatud küsimused, ajalikud vastused
Eelkristliku tekstina peaks tsivilisatsiooni hällist võrsunud „Gilgameš“ sisaldama midagi väga arhetüüpset, seisma väga lähedal inimese kui kultuurse olendi algetele. Tolmuse hea ja kurja võitluse asemel leiab aga sellest muinasjutust harjumatult palju pooltoone, mis Peeter Jalaka interpretatsioonis omakorda jahmatavalt otse tänast päeva torkavad. Lausa sedavõrd, et umbes kolmetuhande aasta vanuse loo raames on võimalik irvitada paigastnihkunud väärtushinnangute üle, mis vaat et liigagi jultunult käesoleva kultuuripealinna aasta temaatika ning mõne poliitilise programmiga kokku kõlksuvad. Igatahes on raske märgata, kust täpselt läheb piir iseenda kui vaimueliidi üle naermise või kunstiülistuse vahel, kas argiolme jäik vastandamine kõigele kultuursele peaks panema naerma või nutma.