Selle ukse taga Võru vanas viinavabrikus mängiti läinud suvel Uku Uusbergi lavastust, mis lähtus Slawomir Mrožeki näidendist nimega  „Pidu”.

Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi Tartus Vanemuise teatris 24. veebruaril.

Uku, kuidas sa ennast sellist asja tehes tunned?

See on oma olemuselt midagi täpselt nii keerulist nagu sa selle enese jaoks teed. Ametlik “tellimus” on ikkagi kontsert, mitte lavastus. On heaks tavaks saamas, et ka sel üritusel püütakse kontseptuaalselt ühtset tervikut luua, parimal juhul ka midagi sellega öelda, vaatenurka avada. Ja see ongi see keerulisem. Nii ka minu jaoks.

Teatrilavastuse tegemisest erineb see kontsert jagatud vastutuse poolest. Õhtu kunstiline juht on muusikainimene, sel aastal Ando Kiviberg, kellele on kõrvale määratud lavastaja ja kunstnik, sel aastal Iir Hermeliin. Kontserdil kõlava muusika valib peamiselt kunstiline juht. Valitud palad on mulle ette antud “tegelasteks”. Meil Andoga on õnneks õnnestunud ikkagi juba muusika valimise juures koostöös olla.

Loe edasi Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi →

Alljärgneva loo saatis Teatritaskule Lätis elav sõber Hannes Korjus.  Taskutegijatele tundub, et just tants on see, millest siin ruumis pisike puudus on olnud. Hannese põhjalik analüüsiv lugu laiendab tantsust mõtlemise piire igatahes.

Hannes Korjus

Kuidas jäädvustada tantsu – see on vist samavõrd igavikuline küsimus kui hamletlik „olla või mitte olla”… Ehk seepärast on mõistetav ka see lõppematu alkeemiline tung, mis innustab ikka ja jälle leidma liitmistehte tants + film tulemusena tekkivat „tarkuse kivi” – seda, mille nimeks on „dance film”… Käesoleva kirjutise ajendiks sai Läti filmirezissööri Kristine Zelve 2007. aastal valminud „dance film” almanahh.

Loe edasi Kuidas jäädvustada liblikate tantsu →

 
Täna on 1.september Tasku kadestab kõiki kooliminejaid ja avaldab ühe professor Ülo Vooglaiu lapsepõlvepildi seks puhuks. 

Esimestes klassides meeldis mulle üle kõige matemaatika. Tore oli ülesandeid lahendada, aga veel toredam oli ülesandeid koostada. Viiendas klassis teadsin, et no matemaatika on lihtne ja kerge, et tean palju rohkem, kui nad üldse arvata oskavad.

Ja siis juhtus, et õpetaja kutsus mind klassi ette, tahvli juurde, kirjutas kriidiga: „ 3 x 2 =” ning küsis: „ Kumb nendest arvudest on korrutaja ja kumb korrutatav?” Ühmasin, et sellel ei ole mingit tähtsust, et see on ükskõik.

Siis juhtus midagi ennekuulmatut. Õpetaja vihastas, lõi laia käega vastu lauda ja haaras teise käega oma tagumiku alumisest osast kinni. Kui ta rusikasse surutud käe ära võttis, minu nina alla tõstis ja käratas: „Ükskõik on siis, kui sa lased omale pihku ja nuusutad seda ühest või teisest otsast!”. Kõik naersid.

Loe edasi Ülo Vooglaid: Vanaisa lood 27. Matemaatika →

Neljapäeval pärast „Tarkuse“ eelviimast etendust Albus, Kukenoosi viljakuivatis, andsid Albu mail paar nädalat elanud ja esinenud lauljad ja näitleja Järva-Madise kirikus mitteplaneeritud tänukontserdi.

Veart kelladest rääkis Oru Pearu A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Kirjanik ja ta romaani kangelane pidasid silmas just Järva-Madise kiriku kellasid, mille helin üle raba Vargamäele kostis ja igavikust märku andis muu kõrval. See mõte tuli pähe 13. augusti öös Järva-Madiselt Rapla poole sõites.

Muusik Tõnis Mägi ütles, et see kontsert sündis „Head ööd, vend“ koori juhi ja hinge Pärt Uusbergi mõttes. Mägi sõnul uinusid lauljad ja pillimehed, kes Tarkuses kaasa musitseerisid, Albu vallas viibitud kümne päeva õhtutel „Head ööd vend“ koori esituses laulude saatel. „Me olime rõõmuga kõik nõus!“ ütles Tõnis Mägi.

Kontserdi põhiraskust kandsidki „Head ööd, vend“ koori lauljad. Kirikus kõlasid klassikaliste jumala ja jumalaema kiitmise laulude kõrval ääretult uhkelt Pärt Uusbergi enda Eesti klassikalistele luuletekstidele toetuvad laulud, mis kõlvad ka Uku Uusbergi lavastusest „Pea vahetus“. Selles Raplamaa noorte meeste eneseväljenduse etenduses.

Suur osa neist Pärt Uusbergi kirjutatud koorilauludest kõlas ka Rapla kirikus hingedepäeva kontserdil. Lummav puhtus.

Loe edasi Veart kellad helisesid Tarkuse kiituseks →

Margus Mikomägi

Neljapäeva hommikul Rakvere poole sõites loen Eesti Ekspressist, et sealses teatris lavastanud Erki Aule on vaat et Eesti parim lavastaja ja „Kooselu väikesed kuritööd“ üks hea lavastus.

Just eelmisel õhtul on Rakvere teatri rändnäitlejad seda tükki Raplas näidanud. Ma siis pärast etendust mõtlesin, et küll on kole, kui teatri juurde on jõudnud inimesed, „lavastajad“, kes isegi seda ei märka, kuidas laval sündiv ise kujundliku lõpu kätte mängib. Lavastaja, kes ei näe näitlejat, on halb lavastaja.

Ma, jah, mõtlesin, et ilmselt lavastaja segas näitlejaid proovides, mitte ei aidanud. Seda ka, et Erik Ruus on raisatud näitleja, talle tuleks kohe anda mõni selline osa, ülesanne, mis vaimustaks, teda pööraks uuele loomerajale.

Sõidan Rakverre päev enne seda, kui seal 2008. aasta parimate teatritegude preemiaid jaotama hakatakse. Oleksin tolles linnas hää meelega kohtunud Peeter Jakobiga ja juttu ajanud Toomas Suumanniga. Juba sõites tean, et Suumann kusagil Oslo lennujaamas möödakiirustavaid rikkaid vahib, tal seal Norras miski filmivõtte päev.

Peeter Jakobi on aga Rakvere tolmu oma jalgadelt raputanud, sõprade sõnul on pensionär, elab Viimsis, teeb teatris kaasa ja hoiab lapselapsi.

Loe edasi Kaduviku mehed teatri ees, ümber ja sees →

Selle loo ülesriputamise ajal käib Ugalas koosolek, mis kas toob selgust? Lugu ilmus ka Raplamaa ajalehe Nädaline paberlehes.

Margus Mikomägi

Tuleb tunnistada, et mu mõtted on Ugala teatri ümber sündiva juures. Ma olen tingimusteta Jaak Alliku ja Peeter Tammearu poolel ses räpases magedas mängus. Kahjuks käitub just selle ministeeriumi seltskond sõgedalt, mille ees kasutatakse sõna kultuur. Tunnistan, et mul on häbi.

Kuna ma ei taha enda suud ära kõrvetada, siis, no nii on mind ka palutud, jätan mõned asjad enda teada, et öelda siis, kui on õppimise aeg.

Hetkel lasub otsustajatel liiga suur vastutus ja otsused tuleb teha oma peaga. Sellest peast võiks välja paista ka südametunnistuse algeid ja paistabki, kui otsus tehtud. Küsimus on Ugala teatri tulevikus.

Loe edasi Teater – elu kutse või kibe leib nr. 2 →