„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esmakordselt 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üle Alo Lõhmus.

Rein Maran on oma loodusfilmidega me, eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Vaid nõnda on inimese elu rikas.

„Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Loe edasi Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos →

Tähelepanuväärt suveteater sünnib vana väega kohtades

Olen suvelavastustest kirjutamisega seekorad hiljaks jäänud. Neid üldjuhul enam ei mängita. Kui, siis ehk tuleval suvel. Nüüd laon nähtud etenduste kavadega pasjanssi ja püüan peas selgust saada, millest suveteater mulle/meile teada andis.

Selle suve lavastustes näitasid ennast mitmed noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada… Loe edasi Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas →

Säravaima kultuuriarvustaja tiitli teenis tänavu Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasidki talle ülekaaluka võidu.

Teisalt, Maalehe lugejad teavad tema head kultuuri- ja elukäsitlust. Üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud Margus Mikomäest tuntud kultuurivalgustaja.

Tahaks siin anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandas (2015–2016) Koguja raamatus „Mina olengi regilaul“. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, on selle paikkonnaga seotud. Mikomägi väidab, et „elame omavalitsemist mängivas riigis“ ja „poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha“ ning et eriti kurb on seda tõdeda nii haldus- kui ka riigireformi käigus. Samas saab nõustuda väitega, et maal on kadunud hoog valdade ülesehitamisel ning vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida: kui iseseisvad oleme oma isade maal, kui käitume turistidena ning koogutame rahapalvetega mitmete projektide poole. Mikomägi maal elades teab seda – agronoomist isa Eino elutarkus on teda pannud jälgima maaelu. Loe edasi Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest? →

Homme, 9.juunil lõpeb Tatarimaa pealinnas Kaasanis 13. teatrifestival „Naurus” Sergei Potapovi 2015. aasta suvel Viinistu katlamajas esietendunud lavastusega „Libahunt”.

Kaasan on Volga ääres asuv miljonilinn. 2005. aastal peeti linna 1000.sünnipäeva. „Naurus” on rahvusvaheline türgi rahvaste teatrifestival. Kestab viis päeva, mängitakse neljas teatris. Festivali korraldajad ütlevad, et üles astub üle 300 näitleja 21 lavastuses.

Eestlased mängivad 800 külastajat mahutavas Kamala teatris ja saal olla väljamüüdud. R.A.A.A.M-i teatri vastuvõtjad ei suuda meenutada, millal ja kas üldse on eestlased Kaasanis külalisetendustel käinud.

Siinkohal peab meenutama, et August Kitzbergi tragöödia „Libahunt” esimene esietendus oli Pärnus Endla teatris 1911.aastal. Loe edasi Libahundi okkalisevõitu tee parnassile →