Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Ave Alavainu (4. oktoober 1942 – 3. aprill 2022)

Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…

Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.

Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: „Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos. Loe edasi Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad →

Aleksander Eelmaa (6.XI 1946 – 21.VII 2021)

Ütlesin Sulle Saueaugu esietenduse pika peolaua servas seistes, et Sass, söö ka. „Draama poisid ei luba mul süüa!” vastasid Sina. Ma ei saanud aru. Küsisin: „Kas sul on mõni uus osa tulemas, kus pead kõhn olema?” „Ei, ei nad muidu ei jõua mind ju kanda.” Oli sinulik kirstu kandmise nali, vist naersime selle peale mõlemad.

Tahan Sulle kirjutada, nagu ütlevad venelased: „Светлая память!” Eestikeelne „helge mälestus” ei kõla mu jaoks nii mõjuvalt. Kui Sa said 70 ja Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu korraldas sümpoosioni „Sass, kes kõnnib omapead”, viitas Su mängitud osadest põhjaliku ülevaate teinud Pille-Riin Purje, et Sass on eelmaa – selline piiriala, kus meri kohtub maaga … Ei mäleta, kas ta ütles, et see on kõige väekam maa … kõik teadsid nagunii. Nime vägi. Loe edasi Sass Eelmaa kuuvalgus kustus →

(8.IV 1939 – 25.IV 2021)

Kindlasti mõjutas just Ago-Endrik Kerge tegevus mitme põlvkonna kunstimaitset.

Erakordne

Ega 35aastane Ago-Endrik Kerge 1974. aastal seal oma enamasti 20aastaste lavaka kursusekaaslaste seas minu, 18aastase keskapoisi silmade jaoks vanana küll ei tundunud. Ma tõesti ei oska seda mõtet oma peast üles leida. See küll, et kogu VII lend oma olemises – mis siis, et meist vaid kaks kursust eespool – tundus siis mäekõrguselt suurem. Nad olid kuidagi vaimukamad ja targemad, vabamad ja pühendunumad kui meie. Ei tundunud, vaid olid. Loe edasi Ago-Endrik Kerge pikk elutants katkes →

Pamparampa-pampamaaaaa. Me tuleme läinud sajandi keskelt, viiekümnendatest, Jaak. Oleme elus üsna palju kordi kõrvuti juhtunud. Ja neile kordadele lisaks laulsid sa meid üsna tihti kokku. Nii kokku, et see ka kokkusaamine oli. Meid kõiki.

Meie põlvkonna suured olid ühed ja samad, kümme või kakskümmend aastat meist vanemad. Seal eespool olid Lennart Meri ja Veljo Tormis, Ernst Enno ja Heiti Talvik. Siis lähemal juba Juhan Viiding ja Jüri Bärg. Muus maailmas ehk Bob Dylan ja Dylan Thomas… Ja pärismaalased, kelle kohta Jaan Kaplinski kunagi kirjutas, et me peame ju väga tasa käima … Loe edasi Vanem vend Jaak Johanson →