On kevad aastal 2006. On mai. Istume Anu Lambiga Linnateatri lavaaugu terrassil. Kõrval joob kohvi oma elu esimest lavastust tegev näitleja Indrek Sammul. Lavastuse autor on Jaan Tätte. Näidendi nimi on “Kaev”. Linnateatri lavaauk on kaev. Kajakad karjuvad kauguses.
See jutuajamine on aetud kaks aastat tagasi ja ilmus teatrikülgedel 2007. aasta aprilli alguses. Mõte see lugu siia riputada tuli seoses sellega, et tükk aega on tunne, et oleks vaja sinuga rääkida. Või oleks vaja, et sa kirjutaksid, ajast!
Margus Mikomägi
Teatriloolane Reet Neimar kuulub nende inimeste vähesesse ossa, kellega ei pea päev päeva kõrval kõrvuti istuma teatris või töölaua taga, et tunda osadust. Temaga üle aastate silmast silma kohtudes on tunne, nagu jätkaksime eile kell pool kuus poolelt sõnalt katkenud juttu. Ja jutt on loomulikult teatrist…
…huvitav, miks kõik Vanemuisest rääkides korrutavad ainult Kaljujärve nime? Miks seal kõrval kogu aeg ei vilgu ka Tommingas? Miks üks on üldtuntud ja miks teine ei ole nii tähele pandud? Justkui on, aga ei ole ikka ka.
Panin diktofoni käima kohe pärast vastastikust südamlikku „tere“. Soovitan oma heale õpetajale lugeda aasta tagasi Teatrikülgedes ilmunud intervjuud Aivar Tommingaga. Kes muu hulgas ütleb: “Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.“ Samas intervjuus ütleb Tommingas paaril korral, et ta tahaks teha teatrit koos Elmo Nüganeniga. Siis ta veel ei teadnud, et teeb aasta pärast Aarne Üksküla mantlipärijana Maurust Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa.“
Kas näitlejate tase on Eestis alla käinud?
Väga heas elueas, kus esimesed katsed on tehtud, esimene varu on ära raisatud ja uus kiht juba on kogunenud, selles keskmises elueas on meil ikka väga palju meisterlikke, häid näitlejaid. Ma ei ütleks, et näitleja tase on alla läinud. Kuid näitleja pannakse mõnikord lavastuse struktuuri ja mängureeglite kaudu olukorda, kus tal pole võimalustki tervikinimest luua. Seda ei taotletagi.
Vaataja on aga õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat vaatemängu. Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ .
Loe edasi Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi
Kuulake selle loo lugemise järel või lugedes, kuidas Üllar Saaremäe loeb Juhan Viidingu luulet. Vaata ja kuula Muusikamappi.
Margus Mikomägi
Rakvere teatri peanäitejuht 13. hooaega, Üllar Saaremäe, on oma valmisolekuga rääkida nii vahetu, et võtab küsijalt igasuguse tahtmise norida. Mees on säilitanud ideaalid. See on suur oskus mis tahes ajal.
Ikka on õpilasi võrreldud õpetajatega. Ideaalide asjus ja neist rääkimise kunstis on Saaremäe hästi sarnane siin mõni kuu tagasi kõnelnud lavastaja ja õpetaja Kalju Komissaroviga.
Kas Rakvere ja siinne teater on sinu jaoks provints?
Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Ma sõna “provints” ei võta tõsiselt Eesti kontekstis. Provintsist saab rääkida sisuliselt selliste maade või riikide puhul, kus ühest servast teise minemine võtab mitte tunde nagu meil, vaid ikka päevi. Rakvere on Tallinna eeslinn.Üks “provints” siiski on ka Eestis ja see väljendub mõtteviisina. See on siis selline kängitsetud, alaväärsuskompleksist kantud “ah, mis nüüd meie”…
Niisugust provintslust ei ole ma kohanud ei Ugala teatris, kui Viljandis elasin, ega ka nüüd Rakveres. Küll olen seda tajunud aga märksa suuremates teatrites, pealinnas. Paistab, et see mõtteviis võib olla inimestes sügavalt sees, töötagu nad siis Estonias, Draamateatris või Vanemuises.
See lugu on jätk 2006. aasta detsembris Lembit Petersoniga räägitule. ( Vaata allpool ” Teater illusiooni tõde või tõe illusioon) Kuna see kõrbeeraku jutt tookord lihtsalt ei mahtunud Teatrikülgedele avaldasin ta jõuluaegses Nädalise põhilehes..
Margus Mikomägi
Alljärgnev ei ole jõuluintervjuu, aga on seda siiski. Ehk oli see nii seatud, et Theatrumis Lembit Petersoniga räägitu üleskirjutamise ühel kohal katkestasin ja oma eluga tasakaalu taotlevat sõnatäpset meest kärpida ja lühendada ei söandanud.
Ehk on nii, et ajal, kui kogu maailm mängib endas Kristuse sündimise lugu ja inimesed ehk leiavad aega mõelda, kõneleb me lehes lavastaja Lembit Peterson just nii, nagu ta mõtleb, iga päev.
Lembit, oled sa mõelnud Piibli tekstide lavastamisest? Kas üldse…
Palju õnne Lembit ja Theatrum. See dialoog ilmus teatrikülgedel 2006. aasta detsembris.
Margus Mikomägi
Väikese teatri koduleheküljel on kirjas, et Theatrumi teatri- ja õppetegevus on täielikult mittekommertslik. Süvenemine vaimu-, mõtte- ja tundeilma ning vaimsete väärtuste alleshoidmine ei ole kerge ülesanne. Theatrumis on sellega hakkama saadud alates aastast 1994.
Alljärgnev dialoog on kolm aastat vana. Rääkisime oma juttu Tartus Aivar Tomminga garderoobis. Ses intevjuus ütles Aivar, et tahaks teha tööd koos Elmo Nüganeniga. Nii läks.
Loe edasi Ird oleks noorest Tommingast kohe teenelise kunstniku teinud