2003.aastal kirjutasin Maalehte loo Eesti läbi aegade ehk ühe parima teatrikunstniku Tõnu Virvega, kes nüüd teeb filme. Teatri ja kinomehe jutt on tähelepanuväärne ka viis aastat hiljem. Kas sisuliselt on üldse midagi muutunud?
1960. aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eesti kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.
Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhitakse (ametlikus keeles “tasandatakse”) sõjas purustatud Vanemuise teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol.
Pärnu Endla teatri varemetele – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik – hakatakse ehitama moodsat hotelli.
ERKI stiilipuhas maja Tallinnas “kaasajastatakse”. Kõik vana tahetakse unustada.
Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.
“Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile,” väidab Tõnu Virve aastal 2003. Pildil on Ervin Õunapuu näituse “Miraazid” avamise seltskond. Vasakult Ain Jürisson, Andrus Kivirähk, Tõnu Virve ja küljega Roman Baskin.
Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujunema hakkab nõukogude inimene. Nii ongi reaalne nõukogude võim jõudnud ka okupeeritud Eestisse.
Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad, täisväärtuslikud Nõukogude kodanikud. Selle aja noorte minevikumälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga läbi lõigatud.
Praegu on nad neljakümnesed.
