Oleg Loevski Viinistus.  Foto Viio Aitsam

Vene teatri hall kardinal, autoriteet… nii mulle Oleg Loevskit iseloomustatakse. Üks jutt on, et selle mehe soovituseta või temalt nõu küsimata ei sünni Venemaal teatrites suurt midagi.

Üllatav on, et teatrimees Loevskit ei tule lookas banketilaua tagant teatraalide seltsist juttu ajama meelitada. „Joon pitsi „Tühermaa“ tegijate terviseks ja tulen. Räägime nii kaua kui tahate,“ ütleb Oleg.

Ajame juttu Viinistus, pärast esietendust sealses katlamajas. Lepime juttu alustades kokku, et räägime sina, aga miskipärast esitan oma esimese küsimuse teie vormis. Täna teeksin seda teadlikult.

Loe edasi Vene teatri tänane aristokraat Oleg Loevski →

Kristiina Ehinil on täna (18.juuli) sünnipäev. Olgu temas edasi koos nii saun kui katedraal.

See päev, kui me Treimanis luuletaja Kristiina Ehini ja muusik Silver Sepaga juttu rääkisime, lõppes lohe lennutamisega. Ega me väga tihti ei sõnastanud seda, et päev möödus ka juurtel kõndides, aga teadmine, et Silveri esivanemad sellel maal juba 400 aastat tagasi elasid, jäi juttudesse sisse.

Miks saavad Teatrikülgedel ruumi kirjanik ja muusik, miks on lool selline pealkiri? Lugege ja arvake ära. Ühe asja pean küll ka välja kirjutama, suurte tähtedega: kohtumine nende kahega kinnitab, et üks aeg, postmodernism, on igatahes otsa saanud. Mis siis, et enamus seda veel tunnistada ei taha või ei näe.

Te looming, Kristiina ja Silver, luuletused ja jutud, tantsud ja muusikategemine on teatraalsed. On palju-palju päris olemist ja palju-palju mängulisust.

Kristiina: Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!

Silver: Ma olen oma teel püüdnud õppida maneeritust – teha muusikat ilma maneerita. Kui ma läksin siit Treimannist Viljandisse kooli, siis meil oli rokkbänd. Panin tagi selga, nahkpüksid ostsin, kauboisaapad… pikk pats oli. Olin maalt tulnud mingi imelik tüüp akadeemias, linnas oli selliseid jõudnud juba küll ja küll. Sain aru, et ei pea kedagi mängima. Saab õppida vaid iseendamaks.

Kristiina: Kui oled endaks saanud, siis võib leida endas ka enda vastandeid. Ja selle väljendused kunstis võivad küll teatraalse mulje jätta, kuigi neis on ehk rohkemgi tõde kui siiruses. Nüüd rääkisin oma juttudest.

Loe edasi Sürrealisti tütar ja lohelennutaja mees →

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

„Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

Loe edasi Teater ei saa olla naelaga seinale löödud →

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.

Loe edasi Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst →

See on nüüd Teatrikülgede ajaloos esimene kord kui teen  pika intervjuu inimesega, kellega kunagi juba ses samas lehes pika intervjuu teinud olen. Tõsi, üpris paljud tegijad on kügedel korduvalt rääkinud ikka, aga pikka intervjuu annab teist korda esimesena just Artur Talvik. Aastad on vahel ja see annab tänastele mõtetele ja pea viis aastat tagasi öeldule lisaväärtuse ja kaalu.

Pärast selle intervjuu lugemist või enne, loe ka: „Filmiprodutsent on diletant, kes oskab kõike“, Teatrikülgede intervjuu Artur Talvikuga 2007. aasta jaanuari alguses. Leiad selle aadressil: http://www.teatritasku.ee/index.php/component/content/article/320

***

Riigikokku kandideerinud kinomees räägib olukorrast riigis.

„Toitvat rinda ei julgeta hammustada, sest rind võib pahaseks saada,“ ütleb me paljukiidetud kodanikuühiskonna kohta näitlejaks õppinud, kino armastav produtsent Artur Talvik. Artur teab – me ideest sündinud riigis otsustavad asju arveametnikud.

Meil on asjad käest ära läinud. Artur, mida sina arvad?

Mul on üks hea näide. Kunagi läksin ühte suurde firmasse, tele- ja filmitootmisfirmasse osanikuks ja juhatuse liikmeks. Vaadates seda firmat, oli selge, et eesmärk on ära unustatud. Võimu olid võtnud seal finantsjuhid ja raamatupidajad, selline seltskond, juristid ka. Saad aru! Näiteks oli ettevõttes tööl majasisene jurist, aga lisaks osteti veel juristide teenust sisse.

Loe edasi Artur Talvik: „Me peaks käituma nagu partisanijõuk.“ →

Elina Reinold ja Solarise keerdtrepp.           Foto: Sven Arbet Maaleht

See lugu ilmus pisut lühemana ajalehes Maaleht.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

***

Näitleja Elina, must poole hapram, kolme lapse ema, võtab alustamise enda peale:

“Ma käin õppimas lavakunstikateedri magistrantuuris. Seal Ingo Normet andis meie oma kursusekaaslasele Maria Lee Liivakule, dramaturgile, võimaluse pidada meile neli loengut dramaturgiast.

Maria andis meile ülesande, et kirjutage kaks lühikest jutukest, umbes viis lauset. Üks tuli kirjutada kõige halvemas stiilis, kõige igavam ja halvem lugu. Selline, et jätaks raamatu poest ostamata, kui seda sirvides sellist lõiku loeks. Teisele lehele tuli kirjutada enda jaoks huvitavad viis lauset, heas stiilis.

Ette lugedes selgus, et need laused, mis olid kirjutatud meie arust kõige halvemas stiilis, olid huvitavamad.

Liigne pingutus teha ilmtingimata laitmatut asja halvab.

Loe edasi Õnnelik olemise talumatu kergus →