Sellel pildil pole jänesed, on hoopis Maarja Magdaleenas vabal pidamisel elavad Rainer Kerge ema ja isa küülikud.

Selle loo kirjutas Õhtulehe ajakirjanik ja sõber Rainer Kerge 2010.aasta juunis. Miskipärast jäi ta siis Taskusse riputamata.

Head tuttavat või koguni sõpra portreteerides on lihtne libastuda lameda järelehüüde piinlikule teele.

Õnneks on Margus Mikomägi vägagi elus, nii et järelehüüdest – ptui-ptui-ptui! – ei saa juttugi olla.

Aga lugu on ju vaja, sest leksikonide (vaadake kõrvale) juures on viisakas tutvustada ka sõnaseletajat.

Pakkusin kohe välja, et alustan meenutusega ajast, mil olin Õhtulehe arvamustoimetaja ja Mikomägi püsiautor. Esimeseks lauseks lubasin: „Vahepeal läks Mikomägi lolliks – kui ma palusin tal endast Õhtulehe arvamuskülje tarbeks uus foto saata, vaatas lähetatud pildilt vastu karvane vanamees, kel oli kaelas suurte puumummudega kee ja kes mudis meela muigega kassipoega. „Lõplikult segi joonud,“ mõtlesin ma.“

„Kaabu oli kah peas,“ kirjutas Mikomägi vastu.

„Muide, ma siis ei joonud enam,“ kirjutas Mikomägi veel.

„Ja kass, keda ma meela näoga mudisin, on mu oma kass tänaseni, Päike nimeks,“ kirjutas Mikomägi lõpetuseks.

Uurisin messindžeri-vestluste ajalookaustast, mida ta veel on kirjutanud ja lugeda saatnud. Arvutiaknast paistvast argivestlusest vaatab vastu siis siuke mees.

Loe edasi Margus ütleb, mis mees ta on →

Kaarel Oja 2005. aastal nädal enne Eesti teatri festivali algust. Fotograaf Lauri Kulpsoo meenutab: „Too 2005. aasta oli see, kui festival tuli välja sloganiga “Parimad on koos” – kogu visuaalne pool oli üles ehitatud erinevatele puu- ja köögiviljadele, mida mina pildistasin plakatite ja muude trükiste jaoks. Tol ööl, mis pildi peal, pidime nädal enne festivali linna panema kuubikud, mis on kinni, ja siis, kui festival lahti läheb, oli plaan kuubikute küljed avada, et tuleks nähtavale tohutusuured puuviljad, mis olid kuubikute sees ja mis telliti teatrite butafooridelt. Kogu asja traagika seisnes selles, et need “puuviljad” olid nii koledad – suured punased ja rohelised känkrad, mis “tahtsid olla paprikad ja õunad”… aga ei meenutanud neid kuidagi. Nii lõpuks otsustatigi, et kuubikuid ei avata – tohutu suur töö läks kõik tühja.“
Foto: LAURI KULPSOO

Teatrimees Kaarel Oja näeb teatri arengut vabatruppide suuremas toetamises.

Mis sa Eesti teatris paugupealt muudaksid, kui see oleks sinu võimuses?

Kui oleks võimalik, siis muudaksingi seda mõtlemist. Aga kui konkreetsem olla, siis kardan, et ei suudaks panna vastu kiusatusele suunata väga palju vahendeid ümber: sõnateatrist tantsuteatrisse, repertuaariteatritest projektiteatritesse, institutsioonidelt loovkollektiividele. Meie teatrisüsteem on organisatoorsel tasandil väga sarnane sellega, milline ta oli 25 aasta tagasi – sisuliselt pole ükski teater selle aja jooksul oma eksistentsi lõpetanud ja ühelgi uuel algatusel pole lastud tõusta sinna, kuhu tiivad kannaksid. Mina ei oska seda väärtustada, sest see pole traditsioonide hoidmine, vaid ilmselgelt eeldus stagneerumiseks. Väetist tuleb anda sinna, kus on lootust õitele, mitte sinna, kus pinnas juba ammu üle kurnatud ja söötis.

Loe edasi Kaarel Oja: „Ma ei lahkunud NO99-st, et liituda Vaba Lavaga. →

Märt Meos Raplas. Foto Siim Solman

Ühendus R.A.A.A.M. loodi 24. aprillil, aastal 2000. Kümne aasta jooksul on ühe mehe algatusel vaatajate ette jõudnud 22 Eesti algupärast näidendit. Saage tuttavaks, see mees on Märt Meos.

Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et tänases maailmas ei ole võimalik ellu jääda, kui oled täiskasvanud, vaimukas, maitsekas ja haritud produtsent, kirjastaja, mänedzer, kuraator, inimene, kes lisaks loomingulisusele peab müüma.

„Ega ma mingi arg ei ole,“ ütleb Märt Meos.

Kümme aastat erinevaid edukaid teatriprojekte on välja mõeldud mehe kodus, kunagise Udriku mõisniku kirjutuslaua taga. Märt on Udrikult pärit ja mina olen temaga seal, ta lapsepõlvekodus, 20 aastat tagasi seenel käinud. Mitu korda.

Märti seenelkäigu meeldetuletamine väga rääkima ei meelita.

Näed, seenelkäigud, Udriku mets ja mõis on meeles seoses sinuga ja tee, mis tahad, seda, mis osi sa tollal Rakvere teatris mängisid, ei mäleta.

Muidugi, segane aeg oli. Üheksakümnendate algus, teater ei olnud siis tähtis. Inimesi erutas enam see, mis tänavatel sündis. Energia läks sinna.

Mäletad, kuidas meil miskis proovis tala alla kukkus raginal, teatri katus paistis läbi, nii et võis tähti vaadata. Proovi tehti, joped seljas, Vargamäele mängima sõitmiseks klapiti bensiiniraha kokku ja nuputati, kust seda saab. Peeter Jakobi püüdis oma kiilakat soojendada, pani soki pähe, sest ei pidanud sobilikuks laval mütsiga olla.

Ma arvan, et teatris inimesed ei olnud ka siis saamatud.

Loe edasi Märt Meos: „Kus algab mugavus, seal lõpeb areng“ →

Ott Karulin, Katri Aaslav -Tepandi ja Tiit Palu.

Eesti Teatri Agentuur korraldas 29.-30. oktoobril Vanalinna
Hariduskolleegiumis kõnekoosoleku ja töötoad teemal “teater I väärtus”. Iseendast, seal sündinust ja Teatriagentuurist kõneleb selle juht, Ott Karulin.

Esimesel päeval  kõnelesid:

Nelli Jung – „Väärtused ja ühiskond“.
Anneli Saro – „Teatri potensiaalsed väärtused“.
Luule Epner – „Omadramaturgia kui väärtus ja väärtused omadramaturgias: pilk teatrikukku“.
Egge Kulbok – „Eesti kultuuripoliitika – Pätsist Palmaruni“
Jorma Sarv „ Väärtustest ja hoiakutest kultuurivaldkonna arengukavade koostamisel“
Jaak Allik – „Eesti riigi teatripoliitika; kuidas ta tekkis ja mis temast on saanud“
Ott Karulin – „Eesti riigi ootused teatritele: kust need leiab, mis need on ja miks neid vaja on“
Ingo Normet – „Teater ja põhiseadus“

Arutelud ettekannete põhjal.

Teise päeva töötoad :

Mitmekesisus kui väärtus: juhtis Kaarel Oja
Avatus kui väärtus: juhtis Joonas tartu
Identiteet kui väärtus: juhtis Tiit Palu
Areng kui väärtus: juhtis Katri Aaslav Tepandi
Inimsus kui väärtus: juhtis Andres Noormets

Ott, mida tuleks su arvates teha kohe, et kahel päeval kõneldu ei jääks sõnadeks paberil?

Kõik osalejad peaksid neid mõtteid edasi rääkima ja mitte lootma, et keegi teine, näiteks agentuur, nüüd midagi ette võtaks. Tuleb neist teemadest kõva häälega edasi rääkida ja nad pidevalt päevakorral hoida, siis tekib ka otsustajatel vajadus nendega tegeleda.

Loe edasi Eesti teatris vohab rahvusromantiline paradigma →

Peeter Volkonski ja professor Ülo Vooglaiu hobune.

Peeter Volkonski tõlgib seitsmendat William  Shakespeare`i näidendit. Esimene oli 1998. aastal tõlgitud „Kaheteistkümnes öö“.
Täpselt 24 tundi pärast me tõlkimisejuttu helistab Peeter Volkonski: „Üks väike nüanss tõlkimise juures. Ma pean jälgima värsijalga. See on Shakespeare´i puhul jamb. Tatatatata, tatatata tata. Nii. Mida see tähendab? See tähendab, et esimene silp on rõhutu. Ma pean otsima – kuidas sulle seletada, ühesilbilisi sõnu, mida üritan jätta mitte värsirea lõppu, vaid säilitada neid värsirea alguseks.
Kui on sõna “sirp”, siis ma proovin ta jätta mitte värsirea lõppu, vaid järgmise värsirea algusesse. Vaat see on niisugune vigurivärk tõlkimise juures. Minu meelest see on tähtis informatsioon.
Ma praegu olen (Siin peab nüüd ütlema, et Peeter Volkonski tõlgib hetkel seitsmendat Shakespeare´i näidendit „Veneetsia kaupmees“ – MM.) kohutavalt huvitava koha juures. Kuidas? Tal on seal niisugune nali… Ütlen sulle ära asja mõtte: „Kui mina kuuleksin, et tuuled on niivõrd pahasti pöördunud, et mul laevad võivad hukka saada, siis mul tuleks palavik, mille tagajärjel minu külm hingeõhk teeks supi külmaks.“ See on nüüd mõte, mis tuleb kolme, õieti kahte ja poolde värsiritta seada nii, et oleks arusaadav ja et samas oleks naljakas.

Loe edasi Peeter Volkonski tõlgib Shakespeare`i näidendites ka tärne →

Urmas Lennuk on Rakvere teatri selle suve tüki “Kadunud tsirkus” autor.

Urmas, kuidas sündis näidend “Kadunud tsirkus”?

Lühidalt – arvuti taga ja öösiti. Pikemalt – Üllar kõneles kunagi loomenõukogus, et Bonzol ja Tõnis Mägil on selline kummaline mõte. Kõigile tundus huvitav, saime kokku, kõnelesime ja siis hakkas asi liikuma. Kirjutasin veidi, arutasime, siis kirjutasin veel veidi ja arutasime uuesti. Siis kirjutasin esialgse variandi lõpuni. Esimeses proovis vaatasime algse teksti kriitiliselt üle ja siis kirjutasin veel mõned ööd seda ümber. Nüüd on Üllar trupiga seda veel edasi arendanud. Seega – näidend on sündinud minu jaoks tavatult laias koostöös.

Kui sa kirjutad lavalugu? Kas saad siis lahti mõttest, mõtetest, kuidas seda lavastada või et mismoodi lugu võiks laval välja näha?

Enam ei mõtle, kuidas seda laval teha. Kui on tarvis, et näitlejad hõljuksid õhupallidena taevasse, siis panen selle ka nõnda kirja. Lavaruumile ette mõtlemine pidurdab minu jaoks tekstiloomet. Tekst peaks minu arusaamises olema algselt vaba piirangutest. Pole ju mõtet minna kalale ja loota, et püüad alamõõdulise ahvena. Kui juba kodust välja on mindud, siis ikka kümnekilost haugi püüdma.

Loe edasi Urmas Lennuk: “Elama tuleb hakata kohe” →