Ivar Põllu oma koduaiaa. “Meil siin valmivad õunad.”  Lauri Kulpsoo foto.

Genialist Ivar Põllu jättis laulmise ning asutas Tartus Genialistide Klubi ja Tartu uue teatri.

Olgu siin nüüd puhtalt stiilihoidmise pärast lugu sellest, kuidas ma Ivar Põllut esimest korda oma silmaga nägin. Lugeja jaoks, kes ei tea – Ivar Põllu on mees, kes laulis ansamblis Genialistid. Muu hulgas ka seda laulu armastusest, et „Võin mängida sinuga saunas või lebada sinuga teki all. /—/ Võin kukkuda justnagu kivi, võin diktoriks hakata ETVs…” Ja siis nii kuus aastat tagasi, ma mängisin peremeest Lihula linnusel suve “Libahundis”, ütles me muusikajuht Feliks Kütt, kes oli ka genialist, bassimees, et poisid tulevad õhtul etendust vaatama. Äkki ma ei oleks seda tähele pannud, aga see tulek oli omaette nähtus. Lava kõrvalt publikut piiludes avanes pilt rahvahulgast, kus teiste seas istusid Genialistid. Neil olid kaasas oma kokkupandavad toolid, nad olid suveülikondades, nende pea kohale oli püstitatud päevavari ja, ma arvan, et nad suitsetasid sigareid. Me siis kahjuks tuttavaks ei saanud. Uhke pilt tookordsest genialismist on peas siiamaani.

Tartus on uus teater, Genialistide klubis. Kumb enne oli, klubi või teater?

Klubi idee ja teatri mõte said alguse koos. Kui olid esimesed mõtted, et teha klubi kui kooskäimiskohta, siis kohe oli ka see mõte, et Lutsu teatrimajas saab teha selliseid asju, mida mujal teha ei saa. Miks mitte luua selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saagi, pole mõistlik. Esimesel hooajal tõime saali Ganuti kildi ja VAT teatri etendusi. Teise hooaja poole pealt tundsime, et kaua me teisi teenindame, teeme ikka oma lavastuse ka. Selleks ajaks oligi asi niikaugel, et Ott Aardam ise seda uuris. Rääkis, et tal on hea idee.

Tegimegi, siis veel Genialistide klubi nime alt, „Sadama võimu“. Selleks ajaks oli Genialistide klubi juba kõikide inimeste silmis muutunud mingiks kindlaks asjaks. Klubi võib-olla ei olnud enam niivõrd kooskäimise koht ja paljudele tundus veider, et esitleme teatrit, klubis tehakse teatrit. Mõtlesime, et tühja kah, nimetame teatritegemise teatriks.

Algul mõtlesime, et teeme Tartu Linnateatri. Asi läks täitsa suureks, leidsime isegi eraldi maja, vanad Tähtvere hobusetallid, kus saaks ehitada. Rääkisime teiste Tartu teatritegijatega ka, et hakkame nüüd koos teatrit tegema. Kõik ütlesid, et teeme-teeme. Hakake peale, küll me pärast järele tuleme. Seepeale tundsime, et ei saa ikka Linnateatrit teha, võtame vähem ambitsioonika nime. Panime nimeks Tartu Uus Teater.

2008. aasta suvel Ott Aardami ja Mart Aasa väljatulnud lavastus „Vene rännumehe ülestähendused“ oli siis esimene Uue teatri nime all.

Sellest ajast saadik asi nagu kasvab iseenesest. Üks lavastus viib teiseni, üks inimene toob kaasa teise ja teine kolmanda. Tekib oma seltskond ja kindlad ideed, mida järjest ellu viia.

Loe edasi Tagasihoidlik ja isehakanud genialist Ivar Põllu ehitab teatrit →

Teatrikülgede palvel räägib kapist kunstnik Ervin Õunapuu.

Mitu kappi oled pidanud välja mõtlema ja teostama? „Toscas“ olid ka kapid? Mida kapp tähendab su jaoks kujundina?

Mikiveri „Tosca“ lavastuses kappe polnud, lisasin need omavoliliselt kujundusse, kui lavastust taastasin. Liikuvad raamaturiiulid kui sõna otseses ja kaudses mõttes uksed teistesse maailmadesse on mulle alati meeldinud, nendes on poisikeselikku salapära ja vanainimese akadeemilisust, nad tähendavad ja sisaldavad kõike. Mind kummitab üks jutuajamine Evald Hermaküla ja Juhan Viidinguga, aasta oli 1983. Istusime kolmekesi Olümpia hotelli numbritoas – Evald elas seal, kui ta lavastas Draamateatris Siegfried Lenzi näitemängu „Süütute aeg. Süüdlaste aeg“. Kõigi muude juttude seas rääkis Juhan Viiding loo, kuidas ühel ööl, kui ta raamaturiiuli ees seisis ja mingit köidet otsis, hakkas riiul tasakesi liikuma – ränkraske riiul avanes hääletult nagu hästi õlitatud uks. Juhan jutustas, et ta astus paar sammu tagasi, et liikuvale riiulile ruumi teha – ta polnud üllatunud ega imestunud, hirmust rääkimata –, kõik olnud nii reaalne ja selge… Ja seal, kummalises valguspilves, seisis ühtäkki tema isa Paul Viiding ja vaatas talle otse silma. Isa oli teinud paar sammu, asetanud parema käe tema nabale ja kohmanud: „Poiss, ära enam joo.“ Pärast seda oli vanamees kadunud, aga riiul enam ei liikunud – Juhan pidi hommikul raske raamatukapi ise tagasi punnitama.

Loe edasi Uksed teistesse maailmadesse →

“…Räestu köögiaken, kus sel talvel igal
õhtul, kui seal olen, on põlend see lamp.” Kirjutab Lauri Sommer.

„Kevade samme on juba tunda, isegi päike mõnedel hetkedel…“ jätab Lauri Sommer paar nädalat tagasi meelega lause pooleli. Kõik selge sõnadeta.

Lauri, milline on sinu suhe teatriga, küsin seda sellepärast, et su kirjutamine on mu kujutluses sarnane näitleja tööga osa loomisel? (Sisseelamine)

Olen kunagi mõne aasta teatriteadust õppinud, aga see teoreetiline lähenemine ei istunud mulle. Tegin kaasa ka paaris etenduses, aga lavatunde olen kõige selgemalt kätte saanud muusikuna. Kuna elan mujal, siis ei satu eriti etendustele. Meeldinud on sellised äärepealsed asjad, nagu Viljandi Invateatri Karlanda tykk „Võlupuu“, Krabi kylätiatri võrokiilne jant „Kiiksu kohvik“ ning Taago Tubina hea teksti ja erakordse ruumi koosmõjus tekkinud „Kogujad“. Kirjanik ja tema tegelased, näitleja ja rollid – eks nad ole onupojad või vahel isegi vennad. Sisseelamise tõttu on kõik inimesega tegelevad kunstid paratamatult sarnased, aga tulemus vormistatakse erinevalt. Raamatu käsikiri käib läbi palju muutusi (nagu tegelaskuju intensiivses prooviperioodis) ja jääb kaante vahele kindlas sõnastuses, kuid iga väärt raamat räägib eri vanuses lugedes ise juttu. Näitleja võib sama rolli etendustel pidevalt teisendada. Tema töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga.

Loe edasi Lauri Sommer: Näitleja töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga →

Jaanus Johanson Vanemuise teatri ees festivalil Draama 2009.

Selle pika intervjuu Valmiera Draamateatri näitleja Jaanus Johansoniga tegi ja saatis Teatrikülgedele Lätist Hannes Korjus. Jutud on räägitud 2009. aasta sügisest – 2010. a. märtsini. Loos on säilitatud Hannes Korjuse ja Jaanus Johansoni pisut teistmoodi sõnakasutus. Intervjuust saab aimu ka Läti teatri tänasest seisust.

Hannes Korjus: Jaanus, kui ma ei eksi, siis peaksid Sa olema ainuke Eesti päritoluga professionaalne Läti teatrinäitleja. Vaatasin Valmiera draamateatri koduleheküljelt järgi, teatrilaval oled Sa mänginud Eesti autorite näidendites või olnud ise eestlaseks: hiljutises Lauris Gundarsi “Lätlaste ajas”, Andrus Kivirähki “Eesti matustes”, Jaan Krossi “Keisri hullus” (2003), Jaan Tätte “Ristumises peateega”.

Oled Eesti autorite näidendeid läti keelde tõlkinud – peale ülalmainitute veel A. Kitzbergi “Libahunt”, J. Tätte “Palju õnne argipäevaks”, Urmas Vadi “Kohtume trompetis”, “Varasta veel võõraid karusid”, Andrus Kivirähku “Romeo ja Julia”…

Kas Sa ei ole mõelnud vahel sellele, et see Lätimaal eestlaseks olemine ja eestlase mängimine ära lõpetada, ning Eestimaale elama -näitlema minna?

Jaanus Johanson: Vaevalt, et Eesti teater vajab sellist väliseestlast. Teater on ikka suurel määral sõnateater, ega mu eesti keel nii puhas ja selge ei ole. Kuid mitmeid korda olen lavastajatega rääkinud võimalusest tulla mõnda rolli külalisena mängima. Senini pole tulnud võimalust, loodan järgmisel suvel osaleda projektiga „Kristjan Jaan ja Eduard“ kaasnevas Tartu vabaõhulavastuses. Loodan, et Andres Keil kirjutab ka mulle näidendis mõne ilusa rolli.

Loe edasi Läti näitleja Jaanusesse on teatrihuvi sisse sündinud →

Maili Metssalu on lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi, on Raplast.

Maili Metssalu elu esimene suur osa on Goneril William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Nagu enamikku tänastest teatritudengitest iseloomustab noort naist mitmekülgsus.

Mis teater on, miks teater on?

Teater on mu jaoks vahend, mille kaudu saab olulist edasi anda. Teatri kohta võib öelda kanal, mille sees liigub laval oleva näitleja ja vaataja vahel nii informatsioon kui ka energia.

Miks teater? Kuna teatris on võimalik ühendada nii mitmeid vahendeid ja vorme, siis on see minu jaoks ehk kõige võimsam väljund loominguks, oma mõtete ja arusaamade vabaks väljendamiseks. Kõige otsesem, vahetum.

Loe edasi Punasest õhupallist kurjaks kuningatütreks →

Kirsti Villard on lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi, on Raplast.

Kirsti Villardi elu esimene suur osa on kojaülem Oswald William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Alljärgnevas võib tähelepanelik lugeja märgata tüdruku arglikku lavastajaambitsiooni, mida Teatriküljed vaid julgustada soovivad.

Mis teater on, miks teater on?

Minu vastus on puhtalt minu enese elu puhastustule sõelale jäänud mõtted kõrvuti selle osaga teatrimaailmast, mis pole veel puhastustuld näinud. Ehk siis kaks ja pool aastat teatrikooli ja sellega seoses tekkinud isiklik pilt. Teater on elav kunst, sest sünnib alati kohapeal ja kehtib just selles hetkes.

Miks on? Teater on vajadus ennast väljendada. Elusalt. Vajadus teha ennast kuuldavaks/nähtavaks. Elav jutustamisvorm. Vajadus anda enda kogemust edasi, ausalt, et teiste inimeste jaoks oleks selge pilt, kuidas võiks mõelda, et ämbrisse ei astu. Ja samamoodi näidata, et kõik on inimesed. Teater minu jaoks on selleks, et olla ausalt inimene ja näidata ausalt inimest, et kõik võiksid olla ausalt inimesed.

Loe edasi Mõista maailma ja olla aus elus ja laval →