Vaba Lava juht, produtsent Märt Meos osales Ukraina teatrifestivali žüriis.

Rahvusvaheline žürii oli viieliikmeline, lisaks Märt Meosele osalesid meilegi tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevitšus, Poola produtsent Lena Tworkowska, ooperiprodutsent sakslane Sebastian F. Schwarz, kellel on oma ooperifestival, ning Rootsi ajakirjanik, teatrikriitik Sofia Nyblom.

Me räägime Märt Meosega tema Ukrainas viibimise üheksanda päeva hommikul. Õhtul antakse Kiievi näitlejate majas üle teatrifestivali preemiad ja Märdil on au anda pidulikul tseremoonial üle preemia parima sõda käsitleva lavastuse eest.

Enne seda on ta koos oma žüriikaaslastega vaadanud 12 lavastust. Need on olnud neljas linnas.

Kokku oli hindamiseks esitatud 135 lavastust. Nende hulgast valisid Ukraina eksperdid välja 12, mida žürii vaatas ja hindas.

Mis keeles te Ukrainas suhtlesite?

Teatrifestivali ametlikud keeled olid ukraina ja inglise keel. Etendused tõlgiti inglise keelde. Pressikonverentsid ja muud avalikud esinemised – ikka kõik kas inglise või ukraina keeles.

Üks teatrijuht ütles, et on teatris keelanud vene keelt rääkida. Mulle tundus, et ega keegi ei tahagi siin seda rääkida. Tihtilugu on nii, et kui sina räägid vene keeles, saavad nad väga hästi aru, aga vastavad ukraina keeles.

Loe edasi Märt Meos Kiievist: Okupante on mängima pandud nukud →

Homme, 8. detsembril publiku ette jõudvas Rainer Sarneti filmis „Nähtamatu võitlus” mängib peaosa, huligaan Rafaeli Raplamaa poiss, Eesti Draamateatri näitleja Ursel Tilk.

Ursel ütleb, et on filmi näinud kuus korda ja iga kord vaadanud seda nagu uut. Ütleb, et on isegi mõelnud, kas see film on õige ümber monteeritud. „Selle filmi võlu on selles ka, et ta oli tegemise ajal kogu aeg hoitud. Kõik inimesed, kes juurde tulid, olid kohe meeskonnas sees, tekkis sünergia.” Rainer Sarnet omakorda ütleb oma filmitegemisest tehtud filmis „Rainer Sarneti nähtamatu võitlus”, et õigeusu ja kung fu ühine joon on lendamine. „Gravitatsiooni ei ole.” 

Kui me fotograaf Sveniga Palamulla külas Ursel Tilga ja tema elukaaslase mõni aasta tagasi ostetud kodus maha istume, ütleb Ursel: „Lõikasin teile põdravorsti ka.” Selgub, et ka Urseli isa Valdur on kunagi siitsamast põllult lasknud lausa paar põtra. „Kalurist jahimeheks ja siis aednikuks,” iseloomustab Ursel isa muutumisi. Me räägimegi vähem eelseisvast filmist ja rohkem muutumistest. Urseli laual on linnuraamat, määraja. Seepärast ma ei peagi küsima, mida ta loeb. 

Kas sa hakkad selle tähelepanuga, mis saad tänu kohe esilinastuvale filmile, mida enmu veel näinud ei ole, harjuma?

Sa ka ei ole? See, et film on esil, sellega ma harjun ja siin ei ole muud kui puhas rõõm. Muidugi ma ka tahan, et see tähelepanu tooks inimesed kinno. Vaatasin OPi saate reklaami ja seal vahel jooksis filmi treiler, selle vastu ei ole mul küll midagi. See on tip-top.

Loe edasi Ursel Tilk: Meie anname kohale uue elu ja koht annab meile vana uue vastu →

Maailmas ei leidu enam paika, kus inimesed saavad olla kindlad, et homne päev nende elu pea peale ei pööra, ütleb praegu Tartus Vanemuise teatris proove tegev Ukraina lavastaja ja teatripedagoog Stanislav Moissejev (64). Tal on telefonis äpp, mis annab märku, kui kodulinnas Kiievis on õhuhäire.

„See äpp mul on ja ma ei lülita seda sõja algusest peale ainsakski tunniks välja,“ ütleb Moissejev. „Varem oli häireid tihti ja ma ärkasin öösiti kolm-neli korda. Aga ma tahtsin nii, mulle on tähtis side oma kodumaa ja oma linnaga. Nüüd on häireid vähem.”

Kas teatrid Ukrainas praegu töötavad?

Loe edasi Ukraina lavastaja Stanislav Moissejev: me kõik oleme mingite negatiivsete protsesside pantvangid →

Rapla kultuurikeskuses avatakse 28. novembril Riho Sibula nimeline tuba, kus väljas ta kuulsamad kitarrid ja muu hulgas saab kuulata tema laule. Toa avamisele järgneb aasta eest meie seast lahkunud muusiku postuumselt ilmunud sooloalbumi „Viimane” vinüülplaadi esitlus ja Riho sõprade kontsert. 

Riho sõpru koondava MTÜ Kuukitarr üks osalisi, autor, laulja ja helilooja Vaiko Eplik on Rapla poiss. Laulja ja helilooja Riho Sibul on sündinud, kasvanud Rapla lähedal Purkus ja oma muusikuteed alustanud Järvakandis. 

Riho viimane sooloplaat on suuremas osas salvestatud Raplas Susi stuudios, mõned lood ka Vaiko Epliku ja Tõnu Timmi kodustuudiotes.

Vaiko Eplik, kuidas sündis mõte teha Riho tuba Rapla kultuurikeskuses?

Algselt oli plaane Hiiumaal Rihola Sibula muuseum teha ja tuba püsti panna. Need aga jäid venima ja ma haistsin võimalust asjad õigesse rööpasse keerata. Küsisin Rapla kultuurikeskuse juhatajalt Age Rebelilt. Selles keskuses on mitmeid pühendusega tubasid mitmetele Raplamaa poegadele ja tütardele. Mõte lendas ja nüüd tulebki see tuba Raplasse. 

Loe edasi Vaiko Eplik: Riho Sibula tuba Raplas võiks olla koht, kus temaga taas kokku saada →

Vene keelest tõlkis Hannes Korjus

Küsis: Olga Tšernomõss, vastas Alvis Hermanis, ajendiks Alvis Hermanise lavastus „Onegin. Kommentaarid“ Tel Avivi-Yafo teatris „Gešer“ (esietendus 30.12.2021).

Alvis, miks Tšehhov, Tolstoi ja Dostojevski on teisteski keeltes väga populaarsed, aga Puškinit ei tea keegi?

Ma vist tean vastust. Ülalnimetatuist erinevalt kordas Puškin tegelikult juba lääne kirjanduses teada-tuntud kirjanduslikke kontsepte, seevastu Dostojoveski, Tšehhov ja Tolstoi leiutasid midagi radikaalselt uut. Puškini väärtus on keeles, ta pani toime revolutsiooni vene keele kasutamisel. Pealegi, nagu teada, luule on tõlkimatu – mission impossible. Tõepoolest, Puškinit Läänes ei teata. Kuigi, jah, – Tšaikovski ooperit „Jevgeni Onegin“ teatakse.

Miks Puškin siis meid jätkuvalt erutab?

Alustagem sellest, et olen välismaalane, mitte vene keelt emakeelena kõneleja, olen kõrvaltvaataja. Olen juba mitu nädalat Tel-Avivis ning panin tähele, et noormehed ja neiud jalutavad siin enamasti koertega. Peresid ei ole. Üks noor näitleja rääkiski mulle, et uus moetrend on püsisuhete mitteotsimine. Ning siin näeme, muidugi, paralleele Oneginiga, selle dändi, nartsissi-eneseimetlejaga. Ta on selline hipster-hipster .

Loe edasi Alvis Hermanis: Oneginit võib kohata Tel- Avivi kaldapealsel. →

Aavo Koka ja Andres Eilarti Eesti kunsti suurteose kolmas ja nende sõnul viimane osa „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmub 30.novembril.

Vaatan oma vastas istuvat Aavo Kokka ja Andres Eilartit. Olen paar viimast päeva taas uurinud nende „Pintsliga tõmmatud” sarja kaht esimest raamatut. Sealhulgas raamatuis olevaid autorite fotosid.

Tuletan siinkohal meelde, et „Pintsliga tõmmatud Eesti” ja „Pintsliga tõmmatud linnad” ilmusid ühe hooga – 2011. ja 2012. aastal. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, kolmanda raamatu, „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmumise ajaks, on poisid meheks kasvanud. Ma ei saa neile ütlemata jätta, et nad olid alustades ikka väga noored. „Nüüd oleme siis vanad ja haiged,” ironiseerib Andres. Pakun vastu, et nad on mehed varakapitalismi laineharjal.

Kust selliste „Pintsliga tõmmatud…” raamatute idee?

Aavo Kokk: Kõige esimene mõttejupp tuli Andrese käest. Ma olin otsustaval hetkel juures, et mõte natuke muudetud kujul ellu aidata.

Andres Eilart: Sünd oli selline, et onul (Andres Eilarti loodus- ja kultuuriloolasest onu Jaan Eilart – MM) oli kunagi plaan teha Eesti rahvusmaastike raamat. Võtta Eesti kõige kõigemad maastikud ja näidata neid kunsti abil. Selline pildiraamat. See jäi nii tegemata.

Omalaadselt läks mõte ellu Jaan Eilarti ja kunstniku Kaljo Põllu koostöös, kui nad tegid Eesti maastike sarja. Jaan andis ideed ette ja Kaljo vormis need kunsti. Kuulus sari, kus on suurusjärgus 30 tööd.

Loe edasi Ilmub pintsliga tõmmatud eepose kolmas osa →