Dramaturg ja lavastaja Ivan Võrõpajev tuli Tallinna Vene Teatri kutsel. Andis siin mõned meistriklassid ja valmistas ette võimlikku uuslavastust. Meie räägime temaga, kaasaja ühe suurima näitekirjanikuga sellest, mis võiks maailma hukust päästa.

Meid on kord Ivan Võrõpajeviga tutvustatud ja isegi juttu oleme mõned sõnad vahetanud. Tõsi, tema seda muidugi ei mäleta. Oli 2015. aasta detsember, Peterburi suures draamateatris esietendus „Sõda ja rahu”, Alissa Freindlihh mängis selles dramatiseeringus muuseumi- ehk siis mälutöötajat. Mu sealsed noored sõbrad ütlesid, et sellele etendusele on võimatu pääseda. Vana sõber Oleg aga andis mulle oma kutse ja ise sisenes n-ö tutvuse kaudu, tuttavad piletöörid tema käest pääset ei küsinud. No ja siis ma seisin hiigelsuures saalis üsna nõutult, et kuidas seal endale tühjaks jäänud kohta leida. Oleg juhatas mu esimesse ritta, pani Ivan Võrõpajevi kõrvale istuma ja tutvustas meid. Vaatasime etendust ja vaheajal siis vahetasime muljeid. Kui olime kolm minutit vestelnud, märkasin, kuidas mu selja taga oli moodustunud järjekord inimestest, kes kõik tahtsid mu vestluskaaslase vaatevälja jõuda, teda puudutada ja mõni sõna vahetada. Tegin neile ruumi.

2022. aastal, kui Ivan Võrõpajevi näidendite mängimine Venemaal keelati, avaldati meedias fakt, mida ta ise ka varem ei teadnud: ta näidendeid mängiti Vene 45 suuremas teatris, lisaks lavastused väikestes teatrites.

Kui ootasin teid, mõtlesin kolmele tähtsale sõnale meie elus: ootamine, järjekord ja konveier. Saab nende sõnadega inimese elu ära kirjeldada?

Kas peate silmas seda, et elus tuleb sellest konstruktsioonist väljuda? Mina tahaksin, et minu elu oleks spontaanselt elus. Et ootused ei võtaks ära mu energiat ja jõudu. Parem on mitte midagi oodata, vaid elada hetkes – siin ja praegu. Et konveier ei teeks mu elu automaatseks.

Loe edasi Ivan Võrõpajev: Meie eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha →

Näitleja Grete Jürgensoni teatritee on täis kukerpalle, viimane neist kolimine Rakvere teatrist Tartu Uude teatrisse. Ta on muu hulgas jõudnud mängida ka Paide teatris, Saueaugu teatritalus ning näiteks seriaalis „Õnne 13”.

Et Grete Jürgenson ka Õnne tänaval seikleb, tuli mulle üllatusena. Ta ise ütleb: „Olen Morna linna sotsiaaltöötaja Margit Männimeri. Selle juures on ülitore, et saan mängida Garmen Taboriga. Saame kokku rohkem, kui muidu saaks.”

Kui Grete Viljandi kultuuriakadeemias õppis, oli Garmen Tabor seal teatriosakonna juhataja ja lavakõne õppejõud. Juhendas ka Grete seminaritööd, mis oli lavakõnest. „Aga „Õnne” tegemine – seda ütles Meelis Rämmeld – on nõudlik näitlejakool. Sa pead väga kiirelt suutma täpselt mängida. See on kool. Ja saad seal kokku mängida nende inimestega, kellega muidu ehk ei kohtukski.”

Teater on Grete sõnul elu uurimise tööriist. Haavatavus ja marraskil nahk käivad selle juurde. „Kui ma näen lavastusi, mis mind puudutavad, ja mul on selline tunne, et see või teine näitleja paneb midagi vastu tahtmata kõik mängu, siis see on lihtsalt rabav mu jaoks ja liigutav.”

***

Grete, oled umbes niisama vana kui meie iseseisvuse taastanud riik. Mis on need vabadused, mida annab vaba riik?

Loe edasi Grete Jürgenson: kuidas säilitada inimlikkust? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis… →

Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise →

Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Loe edasi Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu →

Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi →

Margus Mikomägi

Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.

On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.

Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.

Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.

Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?

Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.

Loe edasi Stepan Pasichnyk: Ukraina teater on saanud veel üheks terrorismivastaseks relvaks, veel üheks HIMARSiks →