Krito Viidng 2017 märtsis. Fotod: Sven Arbet

Kristo Viiding (32) on hetkel vabakutseline näitleja. 2006. aastal sai ta lavakoolis Panso preemia. 2016. aastal sai Eesti Draamateatri meespeaosa Suure Antsu ehk kolleegipreemia Beni rolli eest lavastuses „Väljaheitmine”. Sama osa tõi 2017. nominatsiooni Eesti teatri aastaauhinnale meespeosatäitjate seas.

Kristo Viiding 2006.aastal kui sai Panso preemia. Foto: Priit Simson.

„Mulle vist kõige rohkem meeldib teatris, kui lava ja publiku vahel on kosmos, pimedus, tähistaevas… lumm laval, nõnda, et unustad kõik muu peale mängu. Ja siis see jõuab ka inimesteni,” ütleb Kristo.

Mu meelest puudub Kristos igasugune isekus. Neli aastat tagasi, kui ta mängis külalisena Rakveres Mait Jooritsa lavastuses „Suvi ja suits”, mõtlesin, et näe, ometi üks mees, kes oskab laval pintsakut sama elegantselt kanda nagu Jüri Krjukov. Kelles ka mu meelest välist isekust polnud. Just see on aga üks, mis kujundab inimesest isiksuse. Isiksus omakorda on see, mis mistahes ümberkehastumisele laval annab oma nähtava erijoone.  Loe edasi Kristo Viiding oma mõtteid välja kuulmas →

Eesti filmirežissöörid on korraga NO99 noore näitleja Rea Lesta üles leidnud. Tuleb välja veel kaks mängufilmi, kus ta on peaosas. „November” on kinodes.

Ma pole Reaga tehtud suuri filme näinud, aga olen näinud teda teatris ja võtteplatsil. Katsun aru saada, miks kaamera teda armastab? Loe edasi Kõntsast* puhas Rea Lest →

6. detsembril 2016. aastal  saaks Evald Hermaküla 75-aastaseks.

Eesti teatri geoloogiharidusega suurkuju lahkus omal tahtel elust 2000. aastal. 2002. aastal Ilmamaa kirjastuse väljaantud raamatus „Hermaküla” kirjutab teiste seas Draamateatri noor näitleja ja hilisem lavastaja Hendrik Toompere tundliku ja mõtlemapaneva loo Evaldist. Kirjutab, et tal on meeles Evaldi ütlemine: „Heinz, ma ütlen sulle: ära sa kurat kunagi remonti valmis tee, sest siis tuleb ära minna.” Me räägime Hermakülast 16 aastat pärast surma.

Lugesin su aastatetagust lugu. Meelega lõpetamata remont? Kuidas seda mõista? Siis ja täna?

Vaatasin ise ka selle loo eile üle. Imelik oli endalgi, et selline sai 15 aastat tagasi kirjutatud. Aga no ma olin siis reklaamiagentuuris copywriter ka ja reklaamide väljamõtlemine võttis aega kaks minutit. Selle kirjutasin siis ülejäänd vabadel tundidel.

Ikkagi see mind kummitav remondi lõpetamise lause: kuidas sa seda mõistad täna?

Selle remondiga on selline imelik lugu, et see saadab mind tänaseni. Tookord olin Evaldi juures külas ja mingid asjad vedelesid tal seal juba mitu aastat ühe koha peal. Ta tegelikult oli lahtiste kätega mees, aga ei viitsind siis või ei tahtnud pooliku tööga lõpuni minna. Mul endal on vist sama asi. Loe edasi Evald Hermaküla – kui isesüttiv küünal →

Raivo Kase töökabinet oli lennuki juhikabiin 42 aastat ja kolm kuud. Tikkaru koorejaamas elu alustanud, Härgla kooli ja Rapla keskkooli lõpetanud 1.92 pikk mees pidi oma pikkuse pärast taotlema eriloa, et pääseda Venemaale lennukooli õppima. Ta mahtus kabiinidesse ja on lennanud kaptenina läbi pea terve maailma. Kirjastus SE&JS andis välja täna taas oma sünnikodus koorejaamas elava mehe enda kirjutatud mälestusteraamatu „Lendur”.

Ka teil on olnud ka lennuhirmu? Loe edasi Raivo Kask, lennud all- ja pealpool pilvi →

Mart Kivastik sai 2015. aastal novelli eest „Õnn tuleb magades” Fridebert Tuglase novelliauhinna. Kirjutas selle alusel stsenaariumi ja tegi režissöörina samanimeline mängufilm.

Mart, me jõuame su teise pika mängufilmi juurde ka, just lõpetasin selle vaatamise, aga tahtsin sinult küsida, kuidas sa suhtud Tartu linnakirjaniku stipendiumisse? Kas kandideerid?

Ma ei kandideeri. Esiteks ma ei saa aru, kuidas meil arvutatakse kirjaniku palka. Miks kaks miinimumi? Miks mitte arsti oma, miks mitte professoripalk? Mingi palk, millest saaks ka elada. Pealegi oli see mõte poogitud külge kirjanduslinna staatusele ja kirjanik peaks siis veel koogutama ja lubama olla mingi esindusisik, lubama olla nii ja naa, mis pole üldse kirjaniku asi. Kui keegi tahab kirjanikule palka maksta, maksku, aga ärgu esitagu muid tingimusi, kui et kirjanik oleks kirjanik. Kirjanik kirjutab, muu pole tähtis. Loe edasi Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma? →