Igatsus suure Nõukogude Liidu järele räägib sellest, et rahval on hirm tuleviku, hirm sõja ees, ütleb vene kirjanik Mihhail Durenkov. Kultuurile raha andes ostab see hirmunud riik võimutruudust.

Heidan pilgu üle Ugala teatri teise korruse terassikohviku. Teretan, keda tunnen, fikseerin, et vanu tuttavaid on vähemaks jäänud. Mul on kohtumiseni aega. Saan taas aru, kui äge koht see kohvik on. Akendest avanev vaade Viljandile meenutab alati uut maali. Jään vaatama nagu ikka.

Kui kokkulepitud aeg on käes, Vene tuntud dramaturgi pole. Teda juba otsitakse. Muigan, et kindlasti juba ka Moskvas. Kell viis algab esietendus aga Mihhail Durnenkov, näidendi „Hipide revolutsioon” autor, on kadunud. Mulle see meeldib. Ei aja närvi. Loe edasi Vene kirjanik: Meil annab riik kultuurile raha võimutruuduse eest →

Lehte Hainsalu on saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi õhku hinganud kohe 80 aastat. 13. veebruaril saab täis kuuskümmend aastat kirjanike liidus.

„Võibolla minu saladus on selles, et ma olen kodus sündinud, mitte haiglas. Sellised inimesed on teistmoodi. Neil ei ole terariistaga kallal käidud. Nad on loomulikud inimesed. Eks me olemegi viimased. Mul on maainimese hing, kuigi juba kaheaastaselt kolisime Tartu,” ütleb Lehte Hainsalu.

Kirjanikul on kolm last, lapselapsi 11 ja aprillis sünnib kuues lapselapselaps. Oma insenerist mehega tutvus ta 14aastaselt, kui too ta tantsima võttis. Nad olid abielus 55 aastat.

See naine mäletab küüdiautode tulesid oma lapsepõlvetoa laes, kui need inimesi Tartu sadamaraudtee juurde vedasid. Ka neil oli kohver pakitud – ema oli tütrele öelnud, et ka neile võidakse järele tulla, sest „võibolla kellelegi meeldib meie nikkelnuppudega voodi”. Lehte Hainsalu kirjutas alla 40 kirjale, oli nende 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme hulgas, kes 20. augustil 1991 hääletasid “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt.

Kuidas te mõtlete tulevikust? Loe edasi Lehte Hainsalu: Mina elan eesti keeles →

Toomas Kiho tuletab me riigi juubeli eel meelde lugu Buratinost, kes oma raha Lollidemaal maasse kaevas ja uskus, et sealt kasvab rahapuu. „Kui sellisest mõtteviisist lähtuda, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu,” arvab ta.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho tuleb Tallinnasse rongiga. Pärast meie juttu läheb balletti vaatama. On matemaatik ja mitte niisama, vaid doktori kraadiga

Juhan Viiding luuletas: „ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad…”. Mul on tunne, et keeled oleme selgeks õppinud saja aastaga, aga kübarakandmise oskus on meelest läinud.

„Kübara kandmise oskus“ küllap viitab eneseväärikusele. Arvan aga, et see pole suurim probleem meil. Eneseväärikus defineerub ümber, määratletakse ümber, igal põlvkonnal uuesti. Kui, siis võib-olla selles osas on väärikust vähe, et ei julgeta olla ise. Sisemist väärikust, endaks jäämise julgust on vähe. Loe edasi Toomas Kiho: Väike rahvas ei tohi hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale →

Doktor MaarjaVaino juhatab mind Tammsaare Kadrioru korteri verandale ja ütleb, et kirjanik kihutas pere suveks kodust välja. See kõlab! „See kõlab! Võiks kohe hakata rääkima sellest, et ta kindlasti ahistas,” vastab mulle kirjandusteadlane, kes ühtlasi on Tallinna kirjanduskeskuse direktor.

Tammsaare sündis 140 aastat tagasi 30. jaanuaril. Veranda oli kirjanikuperele kolikambriks.

Et siis kihutas välja?

(Naerdes) Loomulikult ei kihutanud. Ta oli hoopis väga kohusetundlik pereisa. Ta kõigepealt läks ise kohale ja vaatas suvituskoha välja. Suve alguses võttis voorimehe ja aitas perel kolida. Alles siis tuli tagasi, et saaks kirjutada vaikuses ja segamata. Loe edasi Maarja Vaino: Klassikud ei saa käia raamatukogutuuridel →

Koos Julia Augiga.