Doktor Madis Rahu ootab pärast eriolukorda meditsiinis patsientide vastuvõtuaja pikendamist. Arsti tööd nimetab ta ka arstikunstiks.

Meditsiinidoktor Madis Rahu (55) on oma sõnul vähemalt viimane kümme aastat teinud sellist tööd, mida ta tegelikult teha tahab. „Olles ortopeed, ravin kõiki inimesi, aga ka tippsortlasi. Põlveliigesed, õlaliigesed, hüppeliigesed…” Tipparst soovitab arstiks saavatele residentidele, et nad käiksid läbi kõik haiglad, kus tehakse neid huvitavat erialast tööd. „See annab arusaamise ja oskuse inimesi hinnata.” Ka erameditsiinis töötamist peab doktor õpetlikuks. „Erameditsiin näitab ära, mis puust sa oled. Kellel on järjekord kuu aega, kelle kaks päeva – see on konkurentsivõime indikaator.” Loe edasi MD PhD Madis Rahu: Arsti parim omadus on patsient ära kuulata →

Kogu kultuuri veebi vedamisega ja selle kiitmisega on liiale mindud. Tuleks avalikkusele arusaadavalt öelda, et see on varuvariant. Et tippnäitlejate osaks ei saaks/jääks T-särgi selgapanemine kätelseisus.

Jajah, korraldatakse isegi e-lõkkeõhtuid, üsna mageda mõtte ja teostusega kodukontsertidest rääkimata. Mis nende eesmärk on? Et nägu või tegu ei lähe meelest? Kuidas saab lõke meelest minna, kui oled teda päriselt näinud ja kuulnud?

Kui loen kõiki neid soovitusi, mismoodi elada, et oleks kultuurne, näibet enamusel me inimestest on tekkinud Stockholmi sündroom. Oi, kui tore, et on kriis. Eriolukorrata ei oleks lugenud, näinud lapsi ja meest, headest filmidest ja teatrietendustest rääkimata.

Muidugi saab filosofeerida, et vabaduse äravõtmine annab sisemist vabadust juurde ja paralleelsed sirged ristuvad. Kusagil maa sees on veel suurem maakera kui see, mille peal elame… Loe edasi Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni →

Sellist kriisi ei ole Eestis ja maailmas varem olnud. Kaitseliidu Toompea maleva pealik, režissöör Ilmar Raag usub, et selles olukorras iga ekspert võib üles lugeda mõne oma hinnangu või otsuse, mis on antud või langetatud valesti. Süüdi on see, et konkreetsel hetkel pole olnud olukorra kohta piisavalt teadmisi.

„Ka eksperdid pole ühel nõul. Ka juhtidele üks ütleb nii ja teine naa. Siis, kui juht lõpuks valib ühe eksperdi hinnangu, siis teine ekspert solvub, läheb ajakirjandusse ja ütleb, et ei, kõik on teisiti,” räägib Ilmar Raag. Edasi juhtub see, et need inimesed, kellele valitsus sümpaatne ei ole, hakkavad oponeerivat eksperti võimendama.

Üks, mis on möödapääsmatu, on Ilmar Raagi järgi see, et kriisi ületades algab halastamatu võimuvõitlus taas – võimuinstinkt ei kao kuhugi. „Meil on väga palju inimesi, kes tahaks midagigi teha, aga parim, mida saab teha, on jääda koju. See on kriisi lahendamisel omal moel frustreeriv,” nendib Raag.

Mis me valitsusel on täna oma rahvale ütlemata, mida kindlasti ütlema peaks? Loe edasi Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua →

„Kui maja põleb, siis tulebki kustutada,” ütleb Raplamaa väikeettevõtja Valdur Tilk selle peale, kui võtan viriseda, et me kriisijuhtidel pole pikka plaani.

Valdur Tilk lisab, et ühel hetkel tuleb hinnata, kas tasub viimast tukki kustutada. Või hoopis lasta sel ära põleda, pärast on vähem koristada. „Kustutamise ajal ei mõtle ju, kas ma elan selles majas edasi või pean homme minema omale korterit vaatama.” Kui me tahame viirust ja kriisi alla suruda, siis tuleb käituda nii nagu tulekahju ajal. „Ehk vett vedada! Siis võib-olla õnnestub. Ämbrit ei tohi maha panna.”

Meil on kombeks mõelda inimestest, kes kuuluvad kategooriasse „maa sool” kui lahkunutest. Valdur Tilgaga rääkides saan aru, et see pole nii.

On sul kriisijärgset – lõppeb ta siis varem või hiljem – soovi, mis kindlasti peaks me elukorraldusse jõudma?

Tahan ettevõtte tulumaksu. Loe edasi Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud →

Teatripäeva auks, mis siis, et see polnud nõnda mõeldud, räägib teatrijuttu, mis puudutab tegelikult inimeseks olemist, Peterburis ja kogu Venemaa legendaarne lavastaja Lev Erenburg.

Homme on ülemaailmne teatripäev. Peterburi lavastaja ja õpetaja, meiegi noorema põlvkonna teatriinimesi koolis õpetanud ja õpetava Lev Erenburgiga kohtusime vaid veidi enne seda, kui piirid ja teatrid siin- ja sealpool kinni pandi.

Leningradi kuulsaima lavastaja, Voldemar Panso kaasaegse Georgi Tovstonogovi õpilane Lev Erenburg (1953) on lavastaja ja teatriõpetaja, meister. Sekka on ta ka väljaõppinud kirurg, kes on töötanud kiirabis. Tuletab vahel meelde, kuidas käis kaklejaid lappimas. Viimased seitse aastat järjest on ta õpetanud Peterburi teatriakadeemias. Loe edasi Lavastaja Lev Erenburg: Kui sa oled andekas, siis sinu valu kajab teistes vastu →

Seni, kuni mina sõnu otsin, et alustada, juhib lavastaja Hendrik Toompere me jutuotsa hetkega rajale, kuhu ehk oleksime nagunii jõudnud – mida on maailmas uut. „Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui sa kuskil sõna võtad, tekib sul kohe mingi tohutu hulk vaenlasi. Nagu parv tuleks peale. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilase pesa puruks löönud.”

Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?

Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga… see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.

Kirjutad Facebookis oma elupilte. Sul on hea detailitaju ja märkamisvõime. Äratad kujutlusvõime, kui mõtteid üles kirjutad. Seal ju ka tekivad vastasseisud?

Ikka, ikka. Loomulikult. Ma märkan, et ma viimasel ajal kirjutan oma mõtted üles, lasen neil avalikult kaks tundi olla ja siis tõstan selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale. Käsitlen FBd oma mõttepäevikuna. Mitte ainult loomulikult.

Saan sinust aru, aga see on jube kurb ikka ka.

See on seotud ka vanusega. Nooremana mõtled… no sinusse siis suhtutakse teistmoodi. Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela. Loe edasi Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti →