Helilooja Alo Põldmäe sai mõtte uurida Eestis ehitatud klavereid ja asutada rahvusliku klaveri muuseum 1998. aastal Saksamaal, kui luges seal värskest klaverileksikonist, nagu valmistataks Estonia klavereid Moskvas.

Alo Põldmäe oma vanaisa Aleksander Krimmi majas Kadrinas, mis nüüd kasutusel suvekoduna. Pildil on (vasakult) austria klaver “Heizman”, eesti pianiino “Heine” ja Peterburi tiibklaver “Schröder”. Käes hoiab Põldmäe Kolga-Jaani kandi talumehe poolt heinahangu harust valmistatud klaveri häälestamise võtit. Pildistas Sven Arbet

Heliloojast muuseumientusiasti Alo Põldmäe tänaseks omandatud teadmistele tuginedes saame rääkida sellest, et klavereid on Eestis tehtud seitsmes linnas: Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Narvas, Valgas, Otepääl ja Pärnus. Eesti klaverimeistrite valmistatud erineva nimetusega klavereid oskab Põldmäe üles lugeda 95 ja ta avastab neid üha juurde. 2000. aastal oli andmeid 44-st eesti klaverist – 20 aastaga on lisandunud enam kui pooled. Eesti klaveriehitus onn241 aastane. Seda on uhke teada.

Teie kirjutatud-koostatud on raamat „Eesti klaver” (2016). Seal jääb kõige muu hulgas silma klaverite esteetiline kaunis kujundus, tänases mõistes disain.

Klaveridisain on tähtis olnud kõigil aegadel, ka eesti klaverite puhul. Klaver pannakse alati ruumis tähtsale kohale, nii lossides kui taludes, ta on igal pool ehteks. Ta on tarbeese ja ka ehe. Ehe on ju eesti keeles ka ehtne, puhas peenralt võetud toit… Eriti pianiinodele annavad palju ehedust esipaneelide ornamendid ja küünlalühtrid. Loe edasi Helilooja Alo Põldmäe teeb rahvusliku klaveriga arheoloogi tööd →

Indrek Hirvel ilmus äsja kirjastuses Ilmamaa väljaantus luuletuskogu „Minu viimane kevad”. Luuletaja oli nõus oma luule sisemaastikest ka proosas rääkima.

„Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem… või siis päris üksi võõral rannal.” ütleb Indrek Hirv. Ütleb, et kui nad koos Vello Saloga kreeka keelest Ilmutusraamatut tõlkisid (Ilmus Loomingu raamatukogus 2010.aastal, ei osanud nad mõelda, et apostel Johannes Patmosel kirjeldas just praegust aega. Vaid mõned väljavõtted sealt: „… ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli kibedaks läinud. (lk22); Langenud, langenud on suur Paabel,/ kes oma hoorusega pani kõik rahvad vihaviina jooma! (lk 37); Siruta sirp ja lõika -/ lõikuseaeg on käes,/ ilmamaa lõikus on küps!/ Ning see, kes pilvel istus,/ heitis oma sirbi maa peale -/ ja ilmamaa koristati ära. (Lk 38)”. Aga lugege ise.

Indrek, oled sa ikka veel romantik, oma elustiililt ja loomingus?

Ma olen jälle romantik, nii nagu kahekümneselt, vahepeal on ka muid aegu olnud. Loe edasi Luuletaja Indrek Hirv: ma tean küll, mis maailmas toimub →

Täna 70 aastaseks saav helilooja Olav Ehala loob oma muusika samal klaveril, millel seda tegi Arne Oit.

Olav Ehala koduväravas keset Tallinna linna kasvab täies elujõus suur lehis. See puu on temaga üsna ühevanune.

On üsna tõenäoline, et helilooja Arne Oidi laulud „Unustuse jõel” „Mis värvi on armastus” ja Olav Ehala laulud „Ma tahan olla öö” ja „Kodulaul”on kirjutatud ühe ja sama Estonia klaveri taga.

Kas see maja, milles sina ja su pere täna elab, on lapsepõlvekodu? Loe edasi Olav Ehala: Lõppude lõpuks sa kirjutadki ühte laulu →

Kui me ise lillegi ei liiguta, leidub maailmas piisavalt palju huvilisi, kes me tühjaks jäänud maapiirkondi asustaks.

Majandusgeograaf ja visionäär Garri Raagmaa (Pildil oma isakodus maal) ütleb, et polariseerumise maa ja linna vahel on alati lõpetanud sõda. Ta räägib, kuidas eestlased on sõdade ajal ikka maale pakku läinud. Paljuütlev on ta selle kõrvale toodud näide, et ilmselt oli me esimese koroonakriisiga hakkamasaamises oma ja mitte väike osa selles, et inimestel oli koht maal, kuhu pakku minna.

Kas varasemates tulevikuprognoosides nähti ka seda ette, et maailmas tulevad võimule Donald Trumpi masti presidendid ja meilgi tekib nii-öelda konservatiivne erakond, millest saab valitsusepartei?

Kas ta nüüd konservatiivne on, on omaette küsimus…

Ma ütlesingi, et nii-öelda…

Mina kui geograaf ja mitmed sotsiaalteadlased, sealhulgas ka administratsiooni-uuringutega tegelejad on üsna ammu seda tendentsi ette näinud ja tähelepanuta jäävatääremaastumist kritiseerinud. Siiamaani on see olnud jutt kurtidele kõrvadele. Kõik läks meil nii hästi ja linnas oli nii tore! Linnastumise teatud varjukülgi ei tahetud tähele panna. Loe edasi Garri Raagmaa: Ruumikasutus riigis tuleks ümber vaadata →

„Sünnipaiga” projektis on Peeter Volkonski ja operaator Andres Keil üles võtnud juba üle 200 pea minutilist klippi, kus suurmehe sünnipaika tähistava mälestuskivi või -tahvli juures, loeb keegi – enamasti teeb seda kohaliku kooli õpilane – ette tema loomingut või saavutusi kajastava katkendi. Projekti partner on ERM.  Projekti rahastab KULKA, toetavad Alexela ja Topauto.

Mälestuskive ja -tahvleid, mida kaardistada, on Peeter Volkonski sõnul üle 300 ja neid avastatakse inimestega kohtudes veel juurde. Lisaks on sellest projektist innustatuna mälestusplaate ka täna juurde pandud. Näiteks toob Peeter Kanepis sündinud mehe Saul Hallapi, kes tuli 1922. aastal tõstmise maailmameistriks ja osales 1924. aasta suveolümpiamängudel. Uhiuued mälestusplaadid on saanud veel näiteks koolipapa Hugo Treffner, samuti Kanepis, ja kontrabassimängija Ludvig Juhtil Väägveres. Loe edasi Peeter Volkonski: Sünnipaikade kaardistamine taastab inimeste mälu →

Siseminister ja viimaseid päevi EKRE eesotsas olev Mart Helme ironiseerib, et Eesti targa majanduse aluseks on saanud odav tööjõud teistest riikidest. Vägivalla ja vägivallatuse jutud viivad ka zen-budismini.

Kohtume esmaspäeval kell kolm. Küsin siseminister Mart Helmelt, kust ta tuleb ja mida tegi enne me kohtumist ja vestlust. Selgub, et kohtus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisaluga. Kui avaldan arvamust, et ega ma teada saa, millest räägiti, ta muigab ja ütleb, et sai ülevaate olukorrast ja teada, kellega vajadusel suhelda ajal, mil peadirektor puhkab.

Päeva esimesse poolde olid jäänud telefonivestlus politseipeadirektor Elmar Vaheriga, nõupidamine, kus vaadati üle kooskõlastatud ja kooskõlastamisele minevad eelnõud, kohtumine haridusminister Mailis Repsiga, kus arutati õpirände teemasid… „Vahepeal on üht, teist, kolmandat. Vasaku ja parema käega toimetamist olnud, lauale laekub pabereid, tuleb telefonikõnesid. Kui minister tahab tööd teha, siis tal tööpuudust ei ole. Kui ta tahab olla ainult esindusfiguur, käia vaid käesurumis- ja lindilõikamise üritustel, siis jääb vahepeale pausikohti küll. Kui tahad sisuliselt asjadega tegeleda… siis enne lõpeb põrgus tuli kui töö.”

Kui oleksin kõrgel riigijuhi positsioonil, siis võtaksin enda lähedale tööle ainult endast targemaid inimesi, et ise ja ka riik targemaks saaks. Samas on mul jäänud mulje, et poliitikud võtavad tööle just allujaid ja käsutäitjaid inimesi? Olen ma õigel teel?

Ei ole. Esiteks on kõikides ministeeriumites suhtumine selline, et ministrid tulevad ja lähevad, aga meie jääme. Loe edasi Mart Helme: Ma ei võta nende hädakisa tõsiselt →