Маргус Микомяги, fotki Mats Õun

Прошлым летом на эстонской сцене вновь появилась драма «Оборотень». Написанная Аугустом Кицбергом сто четыре года тому назад, она считается одним из основных текстов нашего народа. Постановщик – внук якутского шамана Сергей Потапов, во время репетиций спектакля отметил свое 40-летие. На сцене – современная трагедия! Loe edasi Человек человеку оборотень →

Need mehed ostsustavad Aleksandra teatri Uuel laval maailma saatuse üle: Kaupmees – Venemaa teeneline kunstnik Arkadi Volgin, Õpetlane – Venemaa teeneline kunstnik Semjon Sõtnik, Paavst – Venemaa rahvakunstnikViktor Smirnov ja Filosoof – Venemaa rahvakunstnik Nikolai Marton. Mida me ihaldame, kas kaost või korda, küsivad omal moel nii Eesti kui Vene lavastaja.
Fotod: Anastasia Blur

Lavastaja G – Uku Uusberg otsib koos Eesti kolleegidega ühist energiat. Temaga koos on pangast teatridirektoriks tulnud Viktoria – Harriet Toompere ja tema mees, intellektuaal, tõlk Viktor – Tõnu Oja. Ivo Uukkivi – Valgustaja jääb kõrvale. Lavastaja G küsib: „Miks see ould man siin on?”
Fotod: Siim Vahur

Uku Uusberg ütleb oma läinud laupäeval esietendunud näidendi ja lavastuse kohta, et see on usust. Päev hiljem Peterburis Aleksandra teatri Uuel laval esietendunud Marat Gatsalovi lavastus „Uus aeg” käsitleb sootuks teises vormistuses sama teemat.
Loe edasi Õnnetu on see maa, kus ei ole kangelasi →

Tormid räsivad Eestimaad. Lätis astus valitsus tagasi. Värskes ajalehes ütleb Ameerika president: „Me hävitame…“
Mitte väga ammu, arvan, et mõni kuu tagasi, ma siin tõdesin, et me, eestlased surmast vähe kirjutame ja räägime. Nüüd pean nentima vastupidist, surmajuttu on täis kogu õhk. Jah, sügis ka on, aga peale selle kõik muu. Olgu või kliima soojenemise jutt. Lööd lehe lahti ja märkad ühes servas pealkirja, kus Kalle Muuli nendib, et „Kahe mehe mahalaskmine polnud tol ajal mingi uudis!”, ja teises servas on teemaks Pariisi kliimakonverents, mille taustaks kogu me planeedi hukk. Loe edasi Pool kuningriiki valge hobuse eest →

Kaks vaid nädalase vahega esietendunud eesti näidendit moodustavad omamoodi terviku. Või pigem on nad kui ühe puu kaks latva. Neli vaatust ja kaks Eestit.
Olen oma meeltes Eesti põlispuuks pidanud tamme. „Üks kask meil kasvas õues” on ka kuidagi meelepärane siin, kus valitsevad neli aastaaega.
Ugalas mängitakse nüüd Urmas Lennuki teatriteksti „Ema oli õunapuu“ ja Vanemuises Tiina Laanemi näidendit „Pildilt kukkujad“. Mõlemad räägivad olukorrast riigis. Urmase näidendis käib jutt elu kadumisest me maal – külades. Tiina tekst räägib elamisvõimatusest linnas.

Loe edasi Mitu tuhat meetrit meeleheidet →

NO99 „Kõnts” sätib vaatajate ette peegli. Ja ikka on veel neid, kes nähtud viltuse lõusta tõttu peegli puruks tahaksid lüüa.
See üllatas mind ennastki, et pärast lavastuse „Kõnts” nägemist olin rõõmus. Ütlesin endast mööda lehvivale NO dramaturg Laur Kaunissaarele, et oli ilus etendus. Ta vist pisut kohkus mu tundeväljenduse peale. Tõepoolest, kuidas saab kaks tundi poris mäslemist olla ilus?! Loe edasi Porine ball kutsub inimesi mõistusele →