Jalgratas Ameerikas. Olevat turismimagnet.
Tundub, et oleme oma iseolemise ja rahvaks olemise ja vabaduse ise käest andnud.
No juba aastaid ei suuda ma ilma iroonia või pilketa öelda kõva häälega lauset: “Mina olengi Eesti riik.” Aga peaks mu meelest. Iga eestlane peaks. Ja kui võimalus on, siis võikski ütelda. Mina ei saa.
Mäletate, kui meie vabadusetee taas algas, kuidas siis tabas teedel altkäemaksu võtvaid reapolitseinikke avalik hukkamõist. Küllap saab keegi kohe tõdeda, et nüüd enam ükski politseinik altkäemaksu ei võtagi.
Aga miks? Sellepärast, et see vahelejäämise korral enam ära ei tasu? Sellepärast, et politseinikke on vähe?
Samas – hoolimata alustava politseiniku tuhandeeurosest palgast, ei taheta seda tööd teha. Ma mäletan hästi kümne aasta tagust loosungit “Politseiniku amet kogu eluks”.
Aastad on tuimaks teinud. Reapolitseinike pisisulideks osutumine ei ületa enam ka kollaste lehtede uudisekünnist. Mina viimati tõsiselt ehmatasin siis, kui lugesin esimest korda, et Eesti Vabariigi kohtunik osutus kurjategijaks. Mõtlesin, et nii, nüüd ei ole enam miski püha.
Aga nüüdseks oleme jõudnud aega, kus president küsib ordeneid tagasi. Ja maailma targad vanamehed on sajandeid kirjutanud, et haritud inimese tunnuste hulka kuulub oskus näha kaugele…