Surama terminaal.

Tartu Uue Teatri „Odysseia” on kosutav kinnitus sellele, et antiikajast peale pole inimesed muutunud.
Kuna pole midagi uut päikese all, siis ei julge ju ka kinnitada, et sellist teatraalset vabaõhuekskurssi pole suveteatris veel nähtud. See Tartu linnaruumis mängitud lavastus on üsna ülemeelik oma punaste bussidega, mis neisse pakitud publiku silme ette vaimulinna 21. sajandi maamärke sõidutavad. Säästumarket, pangad, Selver, Rimi ja Konsum… Ent kõik see kangastatakse meile Trooja sõja kastmes, kangelaste ja Olümpose jumalate kakeluste tallermaa vaimus. Loe edasi Elu omnibussis Odysseuse ja Achilleusega →

Kunda mõisa suurejooneliste fassaadivaremete taustal mängiti neljal õhtul Virumaa rahvaülikooliga seotud inimeste lugu. Täisverelise teatrielamuse kinkisid publikule teatrit armastavad harrastajad.
Olavi Ruitlase kirjutatud näidend „Maili” on üsna tüüpiline 21. sajandi esimese kümnendi teatritekst. On tagasivaade, kus ajaloofaktid, tõde ja autori mõttemäng üheks saavad. Näidend eestlaste elust pea sada aastat tagasi, kus eestlaste kirglik soov saada ja olla tark ja vaba rahvas lõpeb nõukogude okupatsiooni ja sõja hullumajas. Ruitlase näidend ja Tiit Alte lavastus toob välja varemete ehk siis meie ajaloo hapra ilu. Laseb mõelda, et varemed võib olla ka vundament. Lavastus laseb aimata, et minevik võib olla tulevik.
Tiit Alte ja kogu selle suurlavastuse auks tuleb öelda, et ei mindud eri aegade situatsioonide sarnasusele näpuga näitamise, ülirõhutamise teed, vaid hoopis lasti publikul kaasa mõelda. Loe edasi Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm →

Jaak Kadarik pildistas.

Käisin Kohilas mõni laupäev tagasi. Selles kohas, mis on kohanimede kaudu andnud aluse tihti pruugitavale, pisut halvamaigulisele väljendile Kapa Kohila. Selle areneva asula keskel Tallinna linna lähedal on männik. No nii kuuekümne-aastane, on haljasala poodide ja kooli ja staadioni vahel. Muide päev enne kui selles Kapa männikus luuletusi loeti ja loomingulisusest räägiti, oli Gerd Kanter just sellel staadionil männiku ääres täitnud sellise normi, mida tähtsaks peetakse ja mis ta meid esindama laseb maailmas taas. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Tere hommikust, tulen Kapa männikust! →

Saueaugu teatritalus mängitava “Ingelandi” esietendusel nappis ehk Ekke Moori mängukirge. Lavastus jäi kirjandusele justkui alla, kuid kuuldavasti on nüüdseks seisud muutunud.*
Ma juba aastaid lähen suviti Saueaugule teatrisse tundega, nagu läheks maale vanaema juurde. Sealne õhkkond ja keskkond alati ootavad tulijaid sellise heatahtlikkusega nagu vanaemadel kombeks ‒ kuidagi tingimusteta. Vaheaja hernesupp ja lihaleib on maa peal olemisele ja looduse sees hingamisele lisaväärtus. Arvan, et see on kohavaim, kes seal tehtavale ja näidatavale kaasa loob ja laulab. On seal toimetajate sees ja jõuab nende kaudu etenduste vaatajaissegi. Loe edasi Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul →

Loodus on loomulik, inimene üha ebaloomulikum. Murumäng.
Maal mul muruniiduk läks katki. Läks käima, aga pöördeid üles ei võtnud. Mõni mure, poes ju müüakse muruniidukeid! Neid on igat sorti ja tehakse muudkui juurde. Või mõelda nii, et läks katki, siis läks. Jaan Kaplinski on ammu meid üles kutsunud mitte niitma, et lilled saaksid kasvada ja putukad elada.
Vana tark aednik Arno Pukk kõneles mulle aastaid tagasi sedasama ja rääkis mõisaparkidest, kus linnud enam ei laula. Ei laula, sest ei ela seal. Seal on turistid. Ei laula, sest pole põõsaid, kus nad saaksid pesitseda. Põõsaid aga pole sellepärast, et nende eest on raskem hoolitseda. Loe edasi Kumb on kallim, Kaplinski või kombain? →