Kui teatrimaja on 36aastane ning kui seda on teiste seas juhtinud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Jaak Allik, Peeter Tammearu ja Andres Lepik, on maja väärikas, aga parimas loomiseas. Viljandi Ugala teatris ja majas nii on. Käidud on teekond „Rahva sõjast” „Nähtamatu daamini”.

„Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!” hõiskas Jaan Toominga mängitud mõishärra, parun suurejoonelises ja rikkalikus söögilauas oma verevendadele. Hetk enne oli uue seaduse eest seista püüdnud eestlastest talupojad aetud läbi vene sõdurite kadalipu. Noore balti paruni imestuseseguse ironiseerimisega lõppes „Rahva sõja” esietendus Ugala teatri uue maja avamisel 1981. aasta 29. detsembril. Loe edasi Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna →

Keskmaa identiteedi kandjad: Haldi Välimäe, Vaiko Eplik, Alo Aasmaa, Pärt Uusberg ja Hendrik Relve Raplas. Pilt: Siim Solman.

Raplas räägiti Kesk-Eesti identiteedist konverentsil  „Noored kultuuriruumi ristteel”.

Pange tähele maja, mis jääb Tallinna poolt Raplasse sisse sõites vasakut kätt. Paremale jääb  bussijaam, mis arhitektide sõnul inspireeritud Stonehenge’i päikesetemplist. Sadakond sammu edasi kõrgub linnakese kuulsus, kahe torniga kirik. Maja, millest jutt, oli siis, kui ma olin noor, autobaas. Nüüd autobaasi ei ole. Kord prooviti selles majas pidada ööklubi, nimi ei tule meelde. Täna on selles ehitusmaterjalide pood ja maarahva pood ja veel müüakse seal ühes kaupluses muruniidukeid.

Kirik müüb lootust elule pärast elu. Bussijaamast saab bussiga Tartusse ja Vahastusse. Päikesetempli moodi kõveras hoones müüakse bensiini ja tööriideid. Loe edasi Konverents keskmaa ärksuse kiituseks →

Tartu Uues Teatris etenduv „Praktiline Eesti ajalugu“ (PEa) on teatraalne, muusikaline ja gastronoomiline elurõõmusõõm.

Lavastus algab laulva koka Ann Ideoni imestamisega, kuidas tema, „vaene pärdik” on jõudnud nii kõrgele, arenenud eestlaseks, looduse krooniks – toiduahela tippu!? Uue Teatri trupp alustabki maailma loomisega ja jõuab meie aja veidrusteni välja, rääkides ja lauldes: me oleme see, mida sööme. Loe edasi Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris →

Neile, kes tahaksid, et vabariigi presidendi sünnipäevavastuvõtu kontsert oleks nagu naabrimehe saunapidu „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps”…

Papist majad, mis kerkisid vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses ooperiteatri suurele lavale, viisid mu mõtte me riigis aastatega ülesehitatud Potjomkini külale. Seda siia kirja pannes sain aru, et küllap paljudele ei ütle see mitte midagi. Tuleb seletada, et 18. sajandi vürstist kindral Potjomkin lasi keisrinna Katariina II Venemaa ringsõidu tarvis ehitada teede äärde papist külasid. Makette, et keisrinnal jääks mulje, kui tihedalt on maa asustatud ja kui hea on Venemaal elada. Loe edasi Kas me juba liiga tihti ei vaja tiitreid? →

Ma usun, et sain selle mõtte mõelda Tõnu Õnnepalult. Ta näidendis „Vennas” saadab Hiiumaal elav vend New-Yorkis elavale vennale männiseemneid. Miks ta seda teeb? Selleks ma arvan, et välismaal oleks kaasas tükike kodumaad.

Männi ja muude okaspuude seemneid saab nõnda, et korjad käbisid. Paned need ahju otsa kuivama ja siis puistad käbid tühjaks. Meil Saaremaal metsavahid teadsid, et kidura männi seemnetest kasvavad samasugused kidurad rannamännid. Just sellised, millistest Hiiumaalt New-Yorki õnne otsima läinud eestlane puudust tundma hakkas kord. Loe edasi Männa seemned New Yorki →