Režissöör Aljona Suržikova kolis viis aastat tagasi Tallinnast Raplamaale Kärusse elama. Dokumentaalfilm 40 aastat tegutsenud pereklubist KERRO sai tal valmis ajal, kui Käru vald ühines Türi vallaga ja kuulub nüüd seega Järvamaa kooseisu.

Film kuulub Eesti lugude sarja ja algab kaadritega, kus Käru pereklubilased „rokivad” stiilipeol kunagise ansambel Fixi kuulsa loo „Tsirkus” saatel. Järgmistes kaadrites viib 80aastane Lembit vaataja inimesesuuruse karu puukuju juurde. Ütleb, et see pole veel valmis. Lubab teha veel silmi ja natuke õõnestada kõrvasid. Et rohkem polegi midagi teha. Lisab, et tuleb Pinotexiga või mingi pruuni õlisema asjaga üle värvida. Karu kuju tegi Lembit oma kõige nooremale pojale 45. sünnipäeva kingituseks. Lembit on pereklubilane 1978. aastat ja tema tõlgib ära ka KERRO tähenduse, see on keskealiste rõõmurohke olek. Vana mees arvab, et ta nüüd lõpetab klubis käimise ära. Seal filmi algupoolel kõlab Lembitu suust ka lause, et kui klubi alustas, „…noori aktiivseid inimesi oli palju, aga nendest on… väga vähesed, kes üldse elus on veel”. Lembit sirvib fotoalbumit, vaatab pilte ja nendib, et kõik on teispoolsuses. Loe edasi KERRO – Keskealiste rõõmurohke olek →

Keele hoidmise võtmesõnaks on saanud nüüd stooritelling. See sõna kõlas taas kolmapäeva hommikul Vikerraadios, kui tutvustati ajalehti: „Edu saavutamiseks hotellinduses tuleb kindlasti tegelda sellise asjaga nagu sisuturundus ja stooritelling, see on võtmesõna…” Tänases Maalehes ütleb professor Rein Taagepera oma mullusuvist mälupilti kirjeldades: „Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.” Loe edasi Keeletellingud ja stooritelling →

Jõgeval XIII Betti Alverile pühendatud luulepäevadel „Tuulelapsed” osales koolilapsi Kuressaarest Võruni.

Luuletajad Lehte Hainsalu ja Leelo Tungal ja Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja liige Karl Västra.

See oli avamine ja avastamine, mis Jõgeval sündis. Ei ole võimalik isegi öelda, mis või kes on selle ime sünnis peategelased – kas lapsed, kes luuletustest ennast kanda lasid, nende õpetajad, kes seda avastamisrõõmus alles hoidsid ja suunasid, Jõgeva pisikesed ja suured korraldajad või autor Lehte Hainsalu, kelle luuletused osutusid ajatuks. „Arvan, et meil on erakordselt vedanud, et neid Lehte Hainsalu

hõrkusid tekste, mis lavalaudadel kõlasid, kuulas ja nägi meiega koos nende tekstide autor,” ütles Toomas Lõhmuste. Loe edasi Poisid ja tüdrukud avasid Jõgeval Lehte Hainsalu luuletusi →

Tammsaare  (paremal ääres)Teataja toimetuses oma ajakirjanikuaastail. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum.

Ajal, kui presidendikandidaadid, ministrid, peaminister ja parteijuhid on miskisuguste läänes koolitatud, aga Eesti elu mitte kogenud suhtekorraldustarkade õpetusel pähe võtnud, et rahvas neid siis valib, kui nad omandavad popptähekeste elu- ja väljenduslaadi, tahaks, et me Eesti suurt kirjanikku Tammsaaret sootuks uuel viisil teataks ja loetaks. Loe edasi Karjapoiss on praegugi kuningas →

Loobusin mõneks ajaks uudistevoole kaasa elamisest. Ei lugenud veebist ega kuulanud raadiost uudiseid. Ka Aktuaalset Kaamerat ei vaadanud, ei kuulanud me arvajate jutusaateid. Ise usun, et sellest lollimaks ei jäänud. Aga? Kas kuulun enesele vastumeelselt skandaalisõltlaste riskirühma? On mind sellese seltskonda sisse süstitud…? Loe edasi Elust skandaalimaitsega suus →