Pühapäeval seitsemekümneseks saav Tõni Mägi ütles viis aastat tagasi, et ei tunne ennast väga mugavalt, kui ta kohta „legend” öeldakse. Mõned on legendaarsed oma ime- ja kangelastegudega, Tõnis on lauludega.

Ükskord olin Peedu „mägilastel” (Mägid elavad Peedul – MM) külas. Helises telefon. Helistas Elva loomaarst. Tuletas Tõnisele meelde, et on vaja sõita loomapoodi ja osta oma kassile mingeid krõbuskeid, mis ette nähtud. Me siis sõitsime ja me mõttevahetus läks seda rada, kui ilus on väikeses kohas elada. Loomaarst teab ja tunneb su lemmiklooma mitte teoreetiliselt vaid päriselt.

Tagasiteel pöörasime sisse ühte hoovi. Tõnis ostis perenaiselt kartuli, kapsast ja kaalikat. Mina sain teada, miks neil seal üha suuremate poodide ees keegi oma aiakraami ei müü. Lihtsalt nendel, kes ise ei kasvata, on tuttavad kindlad pered, kust oma värske kraami saavad. Kadunud maailmast siis mõlemad mõtlesime. Loe edasi Kokkusaamised, mis kusagil kirjas… Tõnis Mägiga →

Türi kultuurikeskuse galeriis on 7. detsembrini näha Ervin Õunapuu fotonäitus „Lusikavarn”. Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses võeti just maha näitus „Eesti kui mõtteline ruum“.

Kunstnik Ervin Õunapuu mustvalgetel fotodel, mis pildistatud maailma eri paigus, liigub pilti ta enda kunagi Puises valmistatud, mere heitpuidust rist, mille küljes ripuvad puulusikad. Sümboli paremini mõistmise huvides on kunstnik selle „varna” külge kinnitanud ka sirbi. Ja sirbiga, isegi kui seda pole pildil, seostub suure osa vaajate peas vähemalt hetkeks vasar. Sirbiga lõigati kunagi küpset vilja. Ja vasaraga… noh, tehti sepatööd. Ma kahtlustan, et Ervin Õunapuu oma sümboli kehtestamisel mõtleb siiski ristist kui vasarast. Sellest, et vasaraga ka vastu pead lajatatakse. Fotolt fotole kaasa liikuv, eri suurustes Lusikavarn on hoiatus tänaseni maailmas valitseva rumaluse eest. Loe edasi Tark kangas ja Lusikavarn räägivad ühes keeles →

“Nööbid on läinud” saab selles lavastuses sootuks teise tähenduse. Sellise Tuhkatriinu muinasjutsust kuni eestalsliku mõtlemiseni, et kingad peavad olema nagu nendel ja siis ikkagi sokkis jalutada. Kokkuhid .  Fotod Allan Proosa. Lugu ilmus Maalehes.

„Alles sügisel saame me aru, kui õnnelikud olime kevadel,” laseb näidendi „Paunvere poiste igavene kevade” autor ja lavastaja Urmas Lennuk öelda pastoril, kes pole selles lavastuses Julk-Jüri, on hoopis tark naine talaaris.

Esimese hooga tahtsin kirjutada, et Urmas Lennuk lõhub Lutsu filmidega eestlaste pähe ehitatud Paunvere poiste maailma. Siis sain aru, kui vale oleks kirjanik Lennuki kontekstis kasutada mõistet „lõhub”. Õigem on, et Lennuk ehitab Lutsule toetudes üles oma tüviteksti, lootusega, et see võiks meie enesetaju rikastada.

Autor ja lavastaja paneb meile tuttavad tegelased sõna otseses ja ka kujundlikus mõttes lilleväljale valutama. Tahtsin kirjutada „jalutama”, aga näpp eksis ja pea sai veel kord kinnitust, kui ilus on eesti keel ja kui vaimukas on Urmas Lennuki Lutsu tõlgendus. Loe edasi Südamevalu lilleväljal, mis võib olla ka rapsipõld →

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama,” sellise lausega algab Gabriel Garcia Marquezi romaan „Sada aastat üksildust”.

Mõned aastad tagasi pildistasin Vigala surnuaia servas lagunenud kiviaia kõrval roostes, aga tugevaid rauast riste. Ühelt lugesin, et inimene, kes sai oma hauale selle tähise, maeti sada aastat tagasi. Oli november ja surnuaia kõrvalt mööda voolavat jõge kattis õhuke jääkirme.

Kui olin 18, tegi mu vanaema oma Papi talu riidekapi ukse lahti, kutsus mu vaatama ja ladus, tõstis sealt välja riidepaki. Surmasukad, -hame ja -pesu. Mul on tänaseni meeles see pesu. Puhas. Mul oli siis kuidagi piinlik seda vaadata – see tunne on meeles. Siis jää mulle veel surmaga ei seostunud. See tuli hiljem.

Surma ja jää seost ehk seletab enam Ervin Õunapuu romaanist „Meie igapäevane jää” nopitud kujund, kuidas veele kirjutatud sõnad siis, kui meri või jõgi jäätub, nähtavaks saavad. Loe edasi Meie igapäevane surm →

Tänu festivalile Kuldne Mask Eestis sai Kultuurikatla saali täis inimesi näha Timofei Kuljabini tänaseks kogu maailmas kuulsust kogunud lavastust „Kolm õde“. Novosibirski teatri Krasnõi Fakel näitlejad mängivad Anton Tšehhovi näidendit viipekeeles.

Fotod: Stanislav Moshkov

Olgu kohe öeldud, et oleksin tahtnud seda lavastust päeva-paari pärast uuesti vaadata. Ja ehk alles siis sellest kirjutada.

Kuulsin noore ja juba kuulsa lavastaja teatrieksperimendist kohe, kui see 2015. aastal Jekaterinenburgis Oleg Lojevski juhitud Reaalse Teatri festivalil esietendus. Küllap sellepärast, et maailmas ja Venemaal eriti palju lavastatud „Kolme õde” pole nii kunagi tehtud. Loe edasi Kolm kindrali tütart, provints ja viipekeel →

Mu Rapla linna külje alla jääva maakodu tee äärde jääb vana postikõrts. Katus sellel hakkab tasapisi sisse vajuma. Olen aastaid imestanud ja mõelnud, miks sinna jõeäärsele krundile uut elu ei teki. Vana maja külje all voolab jõgi ja selja taha jääb mets. Nina all on asfalttee.

Eelmisel kevadel tekkis vajadus kirja saata. Sellist tavalist, käsitsi kirjutatud aadressiga ja margiga kirja, valges ümbrikus. Ei mäleta, aga küllap ostsin ümbriku ja margi Rapla linna viimaset ajaleheputkast, kus ammu müüakse peamise kaubana kohvi ja jäätist ja kui ma ei eksi siis ka hot dogi ja pudelivett. Ajakirjandus on garneering kõigele muule. Loe edasi Parem käsi ei tea, mis vasak teeb →