Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pani taasmõtlema sellele, kui erinev koht oli eestlastel ja Nõukogude Eestil suures Nõukogude Liidus. Ma ei hakka seda alljärgnevas loos seletama, aga see on nii.

Svetlana Aleksijevitši raamatu „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pealkiri vene keeles on „Время сэконд-хэнд”. See venekeelne on iseloomulik ajale, mis saabus Nõukogude riigi kokkuvarise misega.Tolle aja taustaltuleb üsna räige tunne, kui jääda Tallinnas lugema reklaame ja kasvõi kaupluste- kõrtside nimesid majaseintel. Ma arvan, et võõras ei saaks aru, miskeelses riigis ta viibib. Seda tegi vabaduse tulek tõesti ka meiega, et venekeelsed kirjad kadusid, aga pikapeale ei asendanud neid eestikeelsed – esikohale ei saanud eesti keel. Loe edasi Taaskasutusaeg. Murranguaja inimesed →

„Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge. Loe edasi Vabana sündinud – murranguaja inimesed →

Mõtlen vahel üsna tõsiselt, et ei taha enam avalikult kaasa rääkida. Tunne on, et sõnad ei loe. Loosung, et sõna on vaba, on nagu loosungid ikka, tahes-tahtmata jäävad pealispinnale. Päris elus võid kogu oma hingejõu sõnadesse panna, aga see kaob tühja auku. Olgu näiteks kas või need puud. Loosungite hüüdmine ei aita, appikarjumine ei aita, mingid avalikud pöördumised ei loe. Miks?

Ma olen ise ka hiljuti ühele avalikule pöördumisele alla kirjutanud – Rail Balticu teemal. Usungi, et see on kahjulik ettevõtmine Eesti loodusele, elukeskkonnale, inimestele, turvalisusele. Samas loen ministri juttu, et olemasolevat raudteed kaupade maanteelt raudteele ümbertõstmiseks kasutada ei saa, sest seal pole võimalik sellist tulikiirust arendada nagu uuel raudteel. Loe edasi Vabad sõnad võtavad sõnatuks →

„Harva, kui selline asi juhtub,” ütleb Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder. Kinnitab mu mõtet sellest, et saja-aastase Ugala tänases repertuaaris olev lavastus „Surmkindlad asjad sinu elus” läheb korda nii trupile, publikule kui kriitikute enamusele.

Ostsin Ugala teatri kassast Ott Karulini verivärske raamatu „Ja sajandist on pikem päev… ehk Sada aastat Ugala argipäeva”. Enne etendust sirvisin raamatut ja ootamatult eneselegi mõtlesin, kui lühike aeg on sada aastat. Seda on võimalik hoomata. Eriti, kui asetada ennast ühe 100aastase teatriajaloo konteksti.

Olen pisut üle kuuekümne ja vestelnud, isegi koos töötanud Aleks Satsiga, kes 1944. aastast kuni 1979. aastani erinevatel loovatel ametipostidel – näitleja, direktori ja lavastajana – töötas Viljandi Ugala teatris, ja muidugi tean tänaseid, 2020. aasta teatrijuhte.

„Surmkindlad asjad sinu elus” on Andres Noormetsa lavastus. Mina olen läbi aastate arvanud, et kui lavastaja Noormets kusagil viimases prooviperioodis näeb, et asi kisub sinnakanti, kus lavastus võib enamusele meeldida, ei meeldi see talle endale. Et siis ta mõtleb välja miski nipi, mis on nii tema oma, et seda on tavavaatajal pigem raske vastu võtta …

Nüüdne lavastus esietendus 2019. aasta veebruaris. On olnud aega, et lavastuse või hoopis loo tugevus proovile panna. Loe edasi Argielu ja luukered me kõigi kappides →

Meile kingitud aeg kulgeb omasoodu. Üks kümnend saab taas mööda. Tähtsuse ja tähenduseta?

Sirvisin paksu 1984. aastal välja antud „Vanasõnaraamatut”. Olen mõelnud vahel, et me maailm on nii segi pööratud igas vallas, et vanasõnad ei tohiks enam kehtida. Ka ilma ennustada ei saavat enam vanade märkide järgi. Ennustuste ja prognoosidega muidugi on ilmselt igal ajal, hoolimata segadustest, nii, et kui usud, siis on.

Segi pööratud maailm. Miks ma nii arvan? Kõht on täis ja sõda pole ikka väga kaua Eestis olnud. Ma nägin pealt, kui Vene sõjavägi Saaremaalt lahkus. Nüüd on mõnekümne aastaga juhtunud nii, et Eestis on jälle võõrväed. Juhtunud? Nõnda ei saa öelda. Vene väed olid võõrad, NATO on liitlane. Oleme nad ise siia kutsunud.

Kui professor Kalevi Kulliga kohtusime, tuletas ta meelde, kuidas ta kusagil kolmkümmend aastat tagasi olevat olnud – see on ta enda sõna – paduroheline. Rääkis Lennart Merega. Sellest, et Eesti ja eestlased saavad ise hakkama. Et toidame ennast ise ära, hoiame ise arukalt oma loodust, kasvatame ja koolitame oma lapsed. Meri olevat olnud selles kindel. Niisama kindel oli ta selles, et Eesti peab astuma Europa liitu ja kuuluma NATOsse. See läks täide. Me geopoliitiline kodu, tuleb välja, on kallis ka teistele. Me oleme sellises kohas, kus hoitakse ehk maailma tasakaalu!? Äkki on nõnda, et kipume kõik unustamine, et vabadus on vastutus.

Tie alguse otsad lahti, küll jõuvad lõpuni

Kümnend lõppeb ka ja algab uus. Räägitakse kestliku kahanemise tähtsusest. Samas miski, mis ümberringi märgata, seda ei näita. Ikka kestab kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Ja loogilisi põhjendusi, miks nii, leiavad selle ideoloogia jüngrid ja kaasalohisejad kuhjaga häid põhjendusi, miks aeglustumisele isegi mõelda ei tohi.

Rein Lang kutsus saates „Olukorrast ajakirjanduses” inimesi jamade üle nalja heitma. Mart Juur kirjutab Facebookis: „Sellist kino pole tõesti varem Eestis näinud, et meeleheitele aetud miljonärid kukuvad streikima.” Meeleheitel miljonärid! Jah. Loe edasi Vanasõna: Hullu pilli järgi ei kästa tantsida →

Tänases Eesti teatris on puudu lavastaja, kelle loominguline käekiri ja dramaturgia valik võiks olla eeskujuks teistele.

Selle mõtte juurde juhtis mind Jaak Allik, kes 14. detsembril Elvas, pärast Jaan Toominga lavastust „Luikvalge” selles lavastuses suurepäraselt mänginud harrastusnäitlejatele kõneldes muu hulgas ütles: „Jaani (Tooming) lavastuste kõrval ei saanud tema põlvkonnakaaslased teatris tegelda tühiste asjadega, sest nad oleksid sellega väga silmapaistvalt lolliks jäänud.”

Kui talle hiljem oma mõttekäigust rääkisin, lisas ta sellele, et hetkel pole Jaani-sugust majakat, veel ühe külje: „… lihtsalt üksteise lavastusi ei vaadata. Nõnda ei teatagi, kui rumalad ollakse. Häbitunne on kadunud, nagu turumajandusele omane.” Teine valdkond ehk, aga Silver Sepp ühes oma laulus võtab mu meelest selle, mis sünnib me kultuuris üldisemalt, lühidalt kokku, lauldes: „Sain kõik, mis tahtsin, kuid kaotasin iseenda.” Loe edasi Teatri uuenemine on noorte käes →