Rakveres Baltoscandalil esietendunud lavastuse „Koos” teemaks on üksindus. Lavastaja Anatoli Tafitšuk jõudis lavastust liigitada proovides sinna, et tegu on multimeedia-lavastusega. Iga etendus sünnib kohapeal uuesti. „K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Pildil osa meestest, kes hoolitsevad lavastuse tehnilise õnnstumise eest: Renzo van Steenbergen, Anatoli Tarfitšuk ja Emer Värk. Tagaplaanil Rene Köster. Pildistas, mees sealt samast laua tagant, Mikk-Mait Kivi.

„Lavastuses on elemente filmist ja videokunstist, on elemente teatrist. Kõik need esteetikad kohtuvad pluss interneti voogedastus. Seda, mis sündis, on endalgi veel raske defineerida,” ütles Anatoli Tafitšuk.

Vabadus minna teatrisse

Tundsin koroonakriisist tingitud eneseisolatsioonis üsna kohe puudust mitte teatrist, vaid oma vabadusest minna teatrisse. Just võimalusest minna. Ja nagu elus on, läks nii, et enne, kui tekkis taas võimalus valida, kas minna või mitte, valisin võimaluse osaleda lavastuses „Koos”, teha proove ja etendusi. Minu osaline on üksindusega leppinud vanamees. Mu jaoks on seekordne üle tunni pikkune lavalolek meditatsioon. Loe edasi Lavastus, kus ollakse koos üksi →

Raha otsib teed võimu juurde. Võimul peab olema nii palju vaimu, et see soov raha eest isiklike hüvesid osta läbi näha.

Keskerakonna rahaskandaalid teevad eriti koledaks vana mõtte, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. See viimane – ilmselt on neid veel selgunud, aga mõtlen 50 000 euro annetust – on lisaks kõigele ka väga mage. Ma ei arva ka kõige kehvematel aegadel oma elus, et inimesed, keda ma tunnen ja kellest lugu pean, väärivad sellist lollust. Loe edasi Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad →

Riinimanda Raplas on perekond Uusbergide asutatud ja eestveetud kooriliikumine, mis kestnud 32 aastat. Läinud laupäeval sai see nähtus endale maamärgi. Avati skulptuur Riinimanda Helin. See skulptuur on üks neist märkidest, mis teevad väikese koha suureks.

Vaimulik Gustav Kutsar, kes oli kirikuõpetaja Valjalas, kus on aastaid peetud Riinimanda suvelaagrit, ütleb Ants Tammari koostatud, veel ilmumata Rapla keskkooli ajalooraamatus: „Arvan, et tuleviku kultuuriloolased ei suuda mõista Raplat ja sealt kultuuritaevasse lennutatud säravate meteoriitide kujunemislugu muidu, kui peavad endale esmalt selgeks tegema sellised sümbolsõnad nagu Riinimanda ja riinimandalased.” Loe edasi Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile →

See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt. Loe edasi Kristiina Ehini üheksas laine →

Julgen arvata, et piirangut 2+2 ei tühistata enne jaanipäeva. Imestama paneb, kui selle asemel, et nii öeldagi, otsustajad hämavad. See on me paljukiidetud kommunikatsioon.

Loen Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEL) kirja 21. maist 2020, mis saadetud peaminister Jüri Ratasele ja kultuuriminister Tõnis Lukasele: „On raske mõista, miks on piirangute seadmisel eelistatud näiteks kaubanduskeskusi teatrile või sporti kinole./—/ Ei ole õige ja õiglane spordisõbrale lubada ja kultuurisõbrale keelata.” Loe edasi Maasikad on kultuur →

Näitleja Rein Areni surmast on möödas juba 30 aastat. Teatritundja Reet Neimar sõnastas 2006. aastal, et näitlejast jääb järele legen või ei midagi. Rein Areni elust, näitlejaks olemisest, jäävad peale legendide ka filmid. „Corrida” (1982) on üks neist, kus näeb mehe tippvormi.

Ilmselgelt üliandekast Rein Arenist oleks võinud saada skulptor. Ta õppis neli aastat Tartu riiklikus kunstiinstituudis Eesti ühe kõige kuulsama skulptori ja õpetaja Anton Starkopfi juures skulptuuri. Mulle seekord neid asju kirja pannes andis mõtlemisainet, et kunstiinstituut oli Tartus ja see kõrgem kunstiõppeasutus töötas ka sõja ajal. Areni õpingud kestsid 1942–1946 ja jäid siis pooleli. Väidetavalt oli professor Starkopf Arenit puruandekaks kunstnikuks pidanud ja ta lahkumise puhul öelnud, et Rein Aren vahetas skulptoriks olemise aplausi vastu. Enne Moskvasse näitlejaks õppima minekut töötas ta Vanemuises koorilaulja ja balletiartistina. 1949–1951 õppis Rein Aren Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Sealt on pärit ka esimene legend.

Armastus kogu eluks Loe edasi Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel →