Kes nad on, koorilauljad professionaalses teatris? Miks nad mõjuvad nii elusalt?

Sõna saavad kaks muusikajuhti. Miina Pärn pani kokku Saueaugul sellel suvel esietendunud ja oma tegelikke mängukordi tuleval suvel alustava lavastuse „Kadunud kodu” 12-liikmelise koori, Reeda Toots hiljuti Vabal Laval esietendunud lavastuse „Liustikud” kaks koori, kus laulab ja mängib ligi 30 koorilauljat.

Ma üsna meelega ei kasuta seekord liigitust harrastajad või amatöörid. Lavastajad Priit Põldma ja leedulannast lavastaja Kamile Gudmonaite mu meelest nende inimestega töötades seda ei tee. Saueaugul mängivad kooriliikmed koos proffnäitlejatega, Vabal Laval on kogu lavastus ja osatäitmised kooriliikmete kanda.

Mind on ikka huvitanud, mida need inimesed oma argielus teevad, kes koorides laulavad ja laval ka näitlemisega suurepäraselt toime tulevad. Reeda Toots, kes on ise nii lavastaja, näitleja kui koorijuht, vastab mu küsimusele, kas „Liustike” koorilauljad tunnevad nooti, ühe sõnaga – jah. Nii enesestmõistetav on see. Loe edasi Neil on laulud laval mängida →

Üsna tihti kohtab me meediapildi iseloomustamiseks liitsõna mudamaadlus. Ja mudamaadluses saavad poriseks mõlemad osapooled. Vahet pole, millise mõtteviisi poolt maadeldes seistakse. Tuttav tippajakirjanduse tundja ütles mu jaoks üsna ootamatult mõni päev tagasi, et ei jõua olla erutusseisundis hommikust hommikuni.

Vahet tõesti pole, kas on tegu n-ö peavoolumeediaga või alternatiivsemate kanalitega –

kõik edastatav justkui peab olema õhinapõhine. Valitsema peab pidev erutusseisund. Õhinapõhisus on kohati sümpaatne ja märgib mingil moel seda, kui palju hinge oma kirjutatavasse või näidatavasse pannakse. Samas pole see mu meelest jätkusuutlik. Suhtumine, et professionaal oskab igast asjast teha skandaali ja skandaal müüb, on väsitav. Loe edasi Igavene erutus tapab ajakirjanduse →

Tartu Ülikooli kirjastus andis välja omalaadse eluloo. „Kuidas bioloogiat õpiti ja õpetati 1970ndate alguse Tartu Ülikoolis” on mälestuste raamat, ajaloo raamat ja lugude raamat, kus räägitakse, kuidas targaks saadakse.

Ses oma aja üliõpilasaastate ülevaates, mille autoriks 34 1970. aastal Tartu ülikoolis bioloogiat õppima asunud noort 50 aastat hiljem, avanes mu jaoks ka see, kuidas tekkis isu õppida ja selgeks saada. Ja seal on palju õppejõudude iseloomustusi. Raamatus saavad sõna ka neli tollast õppejõudu.

Viiekümneaastane filter juhib mälestuste mälu. Ja ilmselt just seetõttu, et bioloogidele õpetati looduse uurimist ja nad tegid teaduslikke uuringuid, kumab pea kõigist mälukildudest läbi enam kui vaid nending, et noorus on ilus aeg. Bioloogiat õpetati tollal viis aastat. Loe edasi Tartu Ülikool – bioloogiatudengite ökoton →

„Ema, me kõik oleme hulluks läinud. Ema, me oleme kõik raskelt haiged,” laulab surnud vene rokkar Viktor Tsoi ansambliga Kino 2020. aasta sügisel Vikerraadios. Laul ja tekst on aastast 1988.

Mis maailm see on, kes vaatab pealt, kuidas treenitud, relvastatud, vormiriietatud ja tapma õpetatud noored mehed Valgevenes ajavad laiali, peksavad ja viivad vangi oma potentsiaalseid pruute ja emasid? Ja kogu maailm näeb, aga ei mürista.

Eestis on sel päeval teatatud, et koroonaviirus avastati 60 inimesel. Sõidan ikkagi Tallinna, rongiga. Loe edasi Eksinud põlvkonnad võõras linnas… kokkusaamas? →

Me elu on vahel nagu kaadrid Nukitsamehe filmis. Mäletate, kuidas Mõhk ja Tölpa rahapada kaevama tormasid?

Mõhk ja Tölpa ei arutanud, mis nad rahaga peale hakkavad. Tähtis oli raha omamine ise. Tänavune sügis erineb mu meelest varasematest selle poolest, et poliitikud ei räägi enam, nagu raha poleks või seda on vähe. Raha on justkui küll. Alles hiljuti oli see periood, kus peamiseks rõhutuseks oli, et ega raha ole maailmas otsas, vaid see tuleb ainult üles leida. Loe edasi Rahajutt käib igal pool →

Lauri Lagle lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme” endise NO-teatri kodusaalis ei olnud loosungina sõnastatavat ja mõjuvat lugu. Mõni päev pärast esietenduse nägemist mõtlen lavastusest kantuna sellele, et emotsionaalsed suhted põhinevad ilumeelel.

Selle lavastuse mõju ei ole mu jaoks tavaline teatrielamus. Miski samasugune tunne on sealt pärit nagu paar nädalat tagasi, kui vana ökoloog me õitsemist lõpetava käokinga kasvamist vaatas ja nentis, et see taim elab sama vanaks nagu puud. Tõepoolest mäletan seda lille üle 20 aasta samas kohas – vahel suuremana, vahel väiksemana – kasvamas, õitsemas, aga kunagi ei ole osanud mõelda tema püsivusele. Veel vähem võrrelda teda sealsamas käokingade taga kasvava põlise vahtrapuuga. Ma seda vahtrat kallistades kah käsi kokku enam ei saa. Käoking on sõrmejämedune… nad on ehk ühevanused. Nad on ilusad ja inimese taibu jaoks põlised.

Tähelepanelikum lugeja küsib nüüd ilmselt, et mis sellel kõigel konkreetse lavastuse ja teatriga pistmist on. Loe edasi Argipäeva ilu tajud ära oodates →