2022. aastal koguneb Vikerkaare rahvas kusagil maailmas 50. korda…

Me peame end vastutustundlikeks inimesteks, kes saabusid Eestisse, olles hea tervise juures. Teadsime, et Eesti seaduste kohaselt on siin liikumine Euroopa kodanikele vaba. Ka seda teadsime, et vabas õhus on lubatud koguneda kuni 2000 inimesel.

Tahame vabandust paluda neilt, kellele kujunenud olukord on ebameeldivusi toonud. Samas leiame, et mitmepäevane ja -öine laiaulatuslik meie vastu suunatud operatsioon koos sunniviisilise invasiivse tervisetestimisega oli ebavajalik ja ülereageeriv. See põhjustas rahumeelsetele kohalviibijatele trauma. Inimene väärib paremat kohtlemist! Loe edasi Antsla Vikerkaare kogunemisel viibinute avalik pöördumine →

Sõnastusest oleneb palju. Antsla hipilaagrist rääkides kirjutati näiteks, et seal on keelatud seep ja šampoon. Ei lisatud, et keelatud olid need kasutamiseks looduslikes veekogudes…

Just kajas üle Eesti nn hipilaagri skandaal, mis tekkis sellelt pinnalt, et rahvusvaheline Vikerkaare liikumine otsustas oma tänavuse kogunemise korraldada Eestis. Kui esimesed külalised maaomaniku Sirli Sermani maadele olid jõudnud, jahmatas neid ootamatu lauskontroll ja laagri keelamine.

Küsisin Sirli Sermanilt, mida ta tunneb pärast neid sündmusi, mida ta omal maal oli sunnitud läbi elama. Tema vastas, et ei saa seda öelda, sest see, mida ta hetkel tunneb, on liiga radikaalne – ta ei taha uuesti õli tulle valada. Loe edasi Sirli Serman hipilaagrist: Koos olid kaunid inimesed igast ilmakaarest →

Kolmas kord Eesti teatris lavale jõudnud Peet Vallaku novell „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”*, seekord pealkirjaga „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”, on kolmas, täiesti omanäoline õnnestumine.

Lavastus on eriline ka Peep Maasiku lavastajatööde hulgas. Maasik on pigem teinud panoraamseid suurvorme, seekord on tegu kolme näitleja looga, tegevus toimub ühes kahe potikedraga töökojas. Lavastus ei jää pelgalt käsitööks, kujundlikult saab näiteks võtta potitöökoja keskel olevat kahe poolega suurt ust, mis aegajalt avaneb ja saali värsket välisilma näitab. Loe edasi Kirgede torm taevalikus Õnnekülas →

Hipilaagri dilemma. Omavalitsejate jaoks teeb paber inimesed inimesteks, inimeste jaoks piirab paber vabadus ja lisab sekeldusi.

„Läheme, inimesed, ja peksame selle debiilikkamba eurostani tagasi! Ärge andke neile mingit vett, leiba ega abi!” ütleb anonüümne kommentaator Päevalehe loo peale hipilaagrist looduskaunis Antsla vallas.

Teine kommentaator soovitab: „Helme andku politseile käsk see koroonalaager laiali peksta. Hipitsegu kuskil mujal. Meie oleme Eesti. Tõsine riik ja siin igasugu lillelapsed laiama ei tule!”.

Antsla valla koduleheküljel on uudiste ja teadete rubriigis nupp „Rainbow kogunemine”. Kirjutatakse nii: „Antsla Vallavalitsusele esitati 14. juulil teade, et ajavahemikus 20. juuli kuni 19. august toimub Antsla valla haldusterritooriumil Vikerkaare kogunemine. Teavituse esitaja on selgitanud, et see on alkoholivaba, elektrivaba, telefonivaba tervise-kogunemine, kus õpitakse elama tervislikult, looduslähedaselt, valmistatakse koos vegan-toitu, tehakse joogat, meditatsiooni, lauldakse, mängitakse pilli, tehakse käsitööd ja erinevaid töötubasid/jututubasid.” Kummaline, et siin esineb samasugune anonüümsus – keegi on esitanud, teavitanud ja selgitanud. Loe edasi Rahustab mu närvi 7 spektrivärvi, ehk kallistamine keelatud →

Elva Lendteatris esietendunud lavastuses „Kassi ja hiire mäng” oli mõnes mõttes professionaalse teatri tunnuseid liigagi palju.

Olen seda mõelnud ka varem harrastajate teatrit vaadates, et miks nii on, et mõnikord haarab lavastus kaasa, aga teinekord ei saa laval sündivat emotsionaalselt vaimustusega vastu võtta. Segama võib hakata see, et kui harrastajate eesmärgiks saab kas lavastaja või enda soovil olla sama hea kui professionaalsed näitlejad, võib tekkida originaali ja koopia suhe. Kui mõelda, saab koopia olla originaalist parem küll, aga enamasti pole. Loe edasi Kassi-hiire skandaal Elva harrastuslaval →

Mis toimuks suitsemise kahjulikkusega, kui selguks näiteks, et nikotiin tapab koroonaviiruse?

Mul on raske uskuda, et mittesuitsetajad on parim osa inimkonnast. Istusin väikese restokese terrassil ja suitsetasin. Vihma tibutas. Toetasin ennast hunnikusse tõstetud terrassitoolide hunnikule, mis ketiga laua külge olid lukustatud. Oli ebamugav. Ja siis vaatasin käitise aknaid. Igal aknal oli mustal taustal valgega kirjutatud silt, mis teatas, et terrassil on suitsetamine keelatud. Et loll ka aru saaks, oli kirjale igaks juhuks lisatud pilt – mis pagana pilt… pilt on enamasti ikka ilus, mitte loetav, aga sellel oli suitsetav käsi, millest keelu mõttes kriips üle tõmmatud. Midagi sellist, ma ei jätnud detaile meelde meelega. No ma tegin muidugi, hoolimata käsu ja keelu intensiivsusest, isegi ebamugavusest, sigareti lõpuni. Mõtlesin sellest, kuidas keelud muutuvad. Loe edasi „Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi →