Kumbatpidi siis ikkagi õige on mõelda, kas ravitakse haigusi või inimest?
Inimese elukvaliteeti iseloomustab tervena elatud elu. Olen isegi mõelnud vaimsest tervisest ja füüsilisest. Ikka selles vananemise kontekstis, et no puu otsa enam ilma redelita ei roni, kui on soov kaugemale näha, aga kujutluses saab pilve peale tõusta ka füüsilist jõudu omamata. Jah, nõnda kirjapildis tundub see ju isegi arukas mõte. Loe edasi Inimese ravi garateeritud?
Mõtlemine aitab ette näha, ära tunda ja mõista. Mõtlemisprotsessidest arusaamine võiks välistada katse ja eksituse meetodil otsuste tegemist, võiks vähendada kahju, mis tekib kehvadest ja valedest otsustest.
Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu tegi minuga, nagu ta ütles, „Plekktrummi” ja küsis, mida ma talle lugemiseks soovitaksin. Olen ammu märganud ja ka kirjutanud sellest, et just tegusad loevad liiga vähe ilukirjandust. Üks tagajärgedest, mis sellega kaasneb, on kehv emakeeleoskus. Kesine sõnavara ja kantseliidi pealetung. Seepärast pakkusin peaaegu mõtlemata, et lugegu Hermann Hesse „Klaaspärlimängu” ja Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”. Hiljem mõtlesin, et lisaks tuleks psühholoogil kindlasti lugeda Gabriel Garcia Marqueze romaani „Sada aastat üksildust”, see on ju puhas eksistentsi psühholoogiaõpik. Loe edasi Kiire ja/või aeglane mõtlemine
Ka fotograafina tuntud Andres Keili ja tema esimest novellikogu „Vibratsioonid” iseloomustab muu hulgas ka see, et enne paberväljaannet ilmus ta e-raamatuna.
Esimene mõte, mis pärast paari novelli lugemist pähe tuleb, on – halastamatus. Kirjanik Keil on halastamatu. Mida see tähendab? Halastamatu maailma, iseenda ja ümbritsevate suhtes. Ja ometi õhkub ta novellidest omamoodi eesmärgistatud elamisemõnu. Loe edasi Andres Keili vibratsioon: „Märstikuud on väga raske pildistada”
Mu sõber on laevakokk. Kui talle helistan, taban ta sülti keetmast. Ise ütleb ta selle kohta asendustegevus. Mis valu see sunnib kokka süüa tegema, kui ta pole tööl? Me räägime ja saan aru, et sõber teeb süüa sellepärast, et see tuleb tal hästi välja. Kui ta seda tööl teeb, saab ta kiita, nüüd teeb kodus üksi ja kiidab ennast ise. Loe edasi Ärge jääge üksi, ärge jätke kedagi üksi
30. novembril on Voldemar Panso 100. sünnipäev.
Mida rääkis (kirjutas) Panso sellist, mis kestab üle aja ja kehtib ka täna? Abiks siis Merle Karusoo äsja ilmunud subjektiivne dokumentaarium, kaks raamatut pealkirjaga „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased”. Mul jääb vaid imetleda seda, mida Merle Karusoo nimetab subjektiivsuseks. Oleks sellist kindlameelset subjektiivsust rohkem. Siis oleks vähem keskpärasust päris kindlasti
Kuis teadlikult jõuda alateadlikuni Loe edasi Nii kõneles Voldemar Panso
Pärast koroonatesti tegemist ja negatiivse tulemuse teadasaamist tundus pori- ja lörtsisegune ilm kordades ilusam. Selline testitulemus andis mulle võimaluse haige olla. Nina nuusata ja köhida. Uskuge või mitte, aga enesetunne läks nipsust paremaks. Köhida, muretsemata, et see minu küljes olev köha tapab teisi. Mõtlen, millal see automaatne harjumus mulle külge õpetati, et kui köhid, pane käsi suu ette. Kuuskümmend aastat tagasi? Loe edasi Ninatäis meelerahu
