Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde. Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid →

Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust. Loe edasi Armasta mind armasamini enesest →

Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.

Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli

Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus. Loe edasi Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi →

Mul on olnud võimalus ja tagantjärele saan üsna kindlalt öelda, et ka õnn kõnealusel hooajal teatrit ja elu tundma õppida mitte publiku hulgas vaadeldes, vaid laval tegutsedes. Otsin oma peas ja kehas, ka südames, siiamaani neist lavakogemustest lähtuvalt seda piiriala, millal laval tegutsemine läheb üle olemiseks, mis hetkel on mu jaoks laval loodava kõrgeim vorm. Kui palju ja kuidas näitleja sisetegevus peaks paistama ka tagumisse ritta? Kuidas mõtteenergia muundub nii, et see mitte midagi tehes mõjub publiku meeltele? Kuidas muutumine muutuks muundumiseks? Loe edasi Vaade teatrile, seekord seestpoolt →

Tõlkinud Hannes Korjus

Olga Mäeots on Moskvas asuva Margarita Rudomino [2] Riikliku Väliskirjanduse Raamatukogu lastekirjanduse ja lasteprogrammide osakonna juhataja. Ta lõpetas Leningradi Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna skandinavistikaosakonna. Ta tõlgib inglise, saksa, rootsi, norra, taani keelest vene keelde.

Astrid Lindgreni “Väikevend ja Karlsson katuselt” on nüüdseks osa mitme põlvkonna lapsepõlvest. Oleme nõukogude aja lastena Karlssoni tempudest lugenud, aga lmselt mitte mõelnud selle raamatu tähendusele Nõukogude Liidus. Eesti juurtega Olga Mäeots võrdleb Rootsi Karlsooni saabumist esimese sputniku üleslennutamisega.

Karlsson katuselt saabus 50. aastate lõpul Astrid Lindgreni raamatute kangelastest esimesena nõukogude lastekirjandusse. Oli imeline aeg – nn sulaaeg, kauaoodatud lastekirjanduse kevad, muutuste, lootuste aeg, ime sündimise võimalikkusse uskumise aeg, kui näis, et veel natuke- natuke, ning kõik juhtubki, kõik saabki teoks nagu vaja ja unistatud. Kirjandusse tuli uus, andekate noorte kirjanike põlvkond. Riigis toimuvatest muutustest tiivustatud, lootusrikkalt tulevikku vaadates püüdsid nad möödunud ajajärgu silmakirjalikkusele ja julmusele vastu seada lapses kehastunud helge ideaali.
Lastekirjanikud üritasid elu kujutada kogu selle mitmekesisuses, ilma igasuguse glamuurita. Nad ei kartnud rääkida tolle maailma, kus laps elab, ebatäiusest, sotsiaalsetest probleemidest, üritasid tungida lapse sisemaailma, loomaks temaga vaimset ühendust. Nimetatud ajajärgu uue lastekirjanduse iseloomulikud jooned olid peen psühhologism ja lüürilisus. Lisaks ülemeelikus ja rõõm, optimism. Loe edasi OLGA MÄEOTS: ASTRID LINDGRENI „KARLSSON KATUSELT“ ON RAAMAT ÜKSILDUSEST [1] →

Pandeemia on pannud teatri tõsiste küsimuste ette. Peale majandusliku ellujäämise on taas kaalukausil küsimus, kas kunst või meelelahutus.

Publikupiirangud ja hajutamiskohustus ei ole ainult majandusliku ellujäämise küsimused. Venemaa teatriasjatundja Oleg Lojevski ütleb, et teater on elus, aga kui saalid on olude sunnil pooltühjad, ei anna see näitlejatele võimalust tunda saali tagasipeegeldust. „Nõnda on raske mängida ja ennast kulutades kõik anda. See ei lae näitlejat. Täna on vaja ellu jääda, et edasi elada!” mõtiskleb kogu Venemaal taas teatrilaboratooriume korraldav Lojevski.

Maailmakuulus Läti lavastaja Alvis Hermanis ütleb novembri lõpus antud intervjuus: „Poliitkorrektsuse hävitav terror jätab kunstile aina vähem ruumi.” Loe edasi Teater 2020 – elu või ellujäämiskursus →