Kinomaja esietendunud „Niagara ületamine” on mängitud ja lavastatud nii, et jäädki uskuma – inimene võib, kui tahab, õhule toetudes kuristiku kohal jalutada.

Kuna tegu on dialoogiga, siis on asi isegi keerulisem: kui kaks inimest on nagu üks, siis on see samuti võimalik.

Kaks tegelast, maailma kuulsaim köielkõndija – parimas eas mees – ja nooruke tütarlaps, kes nimetab ennast teadlaseks. Lavastaja Priit Põldmaa valis Peruu näitekirjaniku Alonso Alegría näidendi esimese variandi, mille too kirjutas 28aastaselt. Köielkõndija Charles Blondini mängib Indrek Sammul, kellel selja taga ja ilmselt ka sees nii Tsehhovi Ivanov, Tammsaare Indrek kui ka Shafferi Salieri. Noort teadlast Carot mängib naine, kes kolmandat aastat näitleja Draamateatris –

Teele Pärn. ( Ma siinkohal pean selle ka välja ütlema, et raske ja ühtlasi vale oleks nimetada Priit Põldmaad ja Teele Pärna teatris algajateks. Enamik, kes praegu mingis mõttes alustajad, on oma teatriteed alustanud kooliteatris või Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis. Nii Priit kui ka Teele on viimase kasvandikud. Selle taustamõtteta kipub kategooria noor ja muidugi mingis ulatuses ka vana olema mitte sõna, märkimaks vanust, vaid diagnoos.) Loe edasi Armastus tühjuse kohal →

Täna 21.oktoobril esilinastub KUMUS film kunstnik Ülo Soosterist “Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”. Kunstnik Kaido Ole kirjutas, mis ta arvab, enne filmi esilinastust: 

Mulle Sooster väga meeldib, aga ma mõtlen tema töödega seoses ka seda, et kas tõesti tema mõjutas Kabakovi & Co väljenduslaadi või pigem ikkagi vastupidi? Sest need on minu silmis tohutult sarnased ja ta ongi „meie mees Havannas” ehk Moskvas, sest on täpselt selle Moskva underground´i nägu. Loe edasi Kaido Ole: lihtsus pöördub (tänu andele?) hoopis topelt jõuks →

Moskva teatrites korraldati reid – just nii seda ajujahti interneti uudisteküljel nimetakse –, selleks, et kontrollida külastajate vanust ja hoiatada üle 65aastaseid, et need peavad kodus istuma. Uudises öeldakse muidugi, et kodusel režiimil. Trahvima ei hakatud. Profülaktilised vestlused viidi läbi. Need, kellega räägiti, said ka paberi, mis tuletab meelde, et vanadel tuleb istuda kodus. Loe edasi Pensionitõus nooremate hambus →

Kummaline on mul nõndamoodi mõelda, aga tundub, et kui heldekäelises riigieelarves jäetakse põllumeestele ja õpetajatele toetused sisse kirjutamata, siis tehakse seda ette teades, et sellest tõuseb suur vastuseis. Oodata on verbaalseid ja füüsilisi proteste. Otsustajad ei saa seda mitte teada. Suured põllumajandusmasinad on juba seisnud mitte põllunurgas, vaid vanalinna venestamise auks ehitatud kiriku ees platsil. Piima on seal maha valatud ja sigagi lahti lastud. Õpetajate protestimeeleavaldustel sellist värvikust ei mäleta. Loe edasi Poliitilise käitumise klišeed →

Kes nad on, koorilauljad professionaalses teatris? Miks nad mõjuvad nii elusalt?

Sõna saavad kaks muusikajuhti. Miina Pärn pani kokku Saueaugul sellel suvel esietendunud ja oma tegelikke mängukordi tuleval suvel alustava lavastuse „Kadunud kodu” 12-liikmelise koori, Reeda Toots hiljuti Vabal Laval esietendunud lavastuse „Liustikud” kaks koori, kus laulab ja mängib ligi 30 koorilauljat.

Ma üsna meelega ei kasuta seekord liigitust harrastajad või amatöörid. Lavastajad Priit Põldma ja leedulannast lavastaja Kamile Gudmonaite mu meelest nende inimestega töötades seda ei tee. Saueaugul mängivad kooriliikmed koos proffnäitlejatega, Vabal Laval on kogu lavastus ja osatäitmised kooriliikmete kanda.

Mind on ikka huvitanud, mida need inimesed oma argielus teevad, kes koorides laulavad ja laval ka näitlemisega suurepäraselt toime tulevad. Reeda Toots, kes on ise nii lavastaja, näitleja kui koorijuht, vastab mu küsimusele, kas „Liustike” koorilauljad tunnevad nooti, ühe sõnaga – jah. Nii enesestmõistetav on see. Loe edasi Neil on laulud laval mängida →

Üsna tihti kohtab me meediapildi iseloomustamiseks liitsõna mudamaadlus. Ja mudamaadluses saavad poriseks mõlemad osapooled. Vahet pole, millise mõtteviisi poolt maadeldes seistakse. Tuttav tippajakirjanduse tundja ütles mu jaoks üsna ootamatult mõni päev tagasi, et ei jõua olla erutusseisundis hommikust hommikuni.

Vahet tõesti pole, kas on tegu n-ö peavoolumeediaga või alternatiivsemate kanalitega –

kõik edastatav justkui peab olema õhinapõhine. Valitsema peab pidev erutusseisund. Õhinapõhisus on kohati sümpaatne ja märgib mingil moel seda, kui palju hinge oma kirjutatavasse või näidatavasse pannakse. Samas pole see mu meelest jätkusuutlik. Suhtumine, et professionaal oskab igast asjast teha skandaali ja skandaal müüb, on väsitav. Loe edasi Igavene erutus tapab ajakirjanduse →