Lavastuse „Lapsed” märksõnadeks on kriis ehk ühe epohhi lõpp ja see, kuidas võtta maailma hukust päästmine vanade kanda.

Miks kõikjal rõhutatakse, et see lavastus on Elmo Nüganeni viimane lavastus, tõsi küll, mööndusega, et peanäitejuhi viimane?

Lihtsustatud vastus sellele küsimusele on, et ilmselt sellepärast, et lavastaja Nüganen nii tahab ja on lavastusse „Lapsed” oma teatrilapsed sisse mõelnud. Tõele au andes saab näidendit lugeda ka kui lugu armukolmnurgast. Vähemasti minu nähtud etendusest jäi läbivalt meelde, et tuumajaama avarii ei ole ainus, mis külvab segadust. Inimsuhete keerdkäigud ei anna rahu selle loo tegelastele. Loe edasi Vananemise valus või magus katastroof →

Rait Avestiku raamat „Teatriarmastajad” annab üsna põhjaliku ülevaate neist, kellel piiritu teatritegemise tahe. Üks autori tähelepanek: „Praegu on tegutsevaid harrastusteatreid rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Inimesi, kes sellega tegelevad, on aga vähem.”

Raamatu eessõnas tõdeb Rait Avestik, et piir harrastajate ja kutseliste vahel hägustub järjest enam. Raamatus on lavastaja Jaan Toominga essee, mida ta alustab defineerimisega: „Diletant e asjaarmastaja armastab näitekunsti, ta mängib ja ka lavastab omakasupüüdmatut . Professionaalne e elukutseline mängib ja lavastab raha eest. Ta täidab tellimust. Kuid oskama peab nii diletant kui ka professionaal.” Mina olen vahel harrastusteatrit vaadates tundnud ja mõelnud, et kui harrastajad tahavad olla proffide moodi, kas siis on miski valesti. Loe edasi Teatrikunst kuulub ka harrastajatele →

Sellest, et elurikkust peab hoidma, saab aru üha rohkem inimesi. Aga inimeste elujõudu? Mida teha, et rahva elujõud ei hääbuks, vaid suureneks? See on küsimus ka me vastsele valitsusele.

Millest kõigest me praegu sõltume? Soome sulgeb oma piirid. Venemaal vähemalt sajas linnas tulid inimesed tänavatele, et Aleksei Navalnõile toetust avaldada. Valgevenes protestitakse diktaatori vastu. Mis Ukrainas sünnib? Ameerikas on asjad läinud väga vägivaldseks. Koroona laiutab üle maailma. Iisrael sulgeb kaheks nädalaks kõik lennud.

See kõik, mis siin üles lugesin, on hirmutav. Aga Hiina, Aasia tervikuna, Iraan, Iraak… Mida enam mõtled, seda keerukamaks läheb. Kas pole nii? Loe edasi Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele →

Aja märk näib olevat, et ühiskonnale tähtsad teated on hakanud valguma uudistesaadetest meelelahutuslikesse magasin-tüüpi saadetesse.

Paar näidet viimase aja meelelahutussaadetest. „„Ringvaade” toob vaatajate ette Eesti elu kirevaimad tegelased ja suurimad seiklused. Saatejuhid Marko Reikop ja Grete Lõbu on otse-eetris ning igav nendega ei hakka!” ütleb saadet tutvustav reklaamtekst. Loe edasi Kõigest on saanud meelelahutus →

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde. Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid →

Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust. Loe edasi Armasta mind armasamini enesest →