Arlet Palmiste näidend ja lavastus Vargamäel „Issanda teener” on ennekõike tähtis ja tähenduslik kultuurilooliselt. Lavastuse teema ning Margus Grosnõi roll Vello Salumina olid võimsad ja tagasivaatena edasiviivad.

Kuigi ma ise ka 43 aastat tagasi Vargamäel peetud folgikontserdil osalemise ja Järva-Madise pastoraadimajas Vello Salumil külas olemise pärast Viljandi KGBs „jutul” käisin, ei osanud ma noorukesena siis tegeliku olukorra traagikat tajuda.

„Toonasest kontserdiõhtust” on teravalt meeles pilt öösse jäänud õhtusöögist Järva-Madise pastoraadis. Juhtus nimelt nii,et pika laua ühes otsas istus õpetaja Vello Salum, teises näitleja Lembit Eelmäe, kes juba oli kuulsaks saanud Põrgupõhja Jürkana, Vanapaganana Jaan Toominga Vanemuise lavastuses. Juba siis mõtlesin neid kaht vaadates pühadusest. Ja muidugi langes minu pühamehe-ettekujutuse aupaiste siis enam Lembit Eelmäe peale

Äkki ei tuleks üldse välja teha Vene tuntud lavastaja, Moskva Malaja Bronnaja teatri juhi Konstantin Bogomolovi pamfletist, kus ta pöördub agressorriigist emigreerunute, oma hiljutiste kolleegide, isegi sõprade kui elavate surnute poole. Ei tulekski, kui see üsna jälk kirjutis ei tuletaks meelde meie nõukogude lähiminevikku.

Konstantin Bogomolov võrdleb Vene meedias emigratsiooni surmaga, unustades ära reaalsed surnud Venes ja Ukrainas. Unustades igaöised raketirünnakud Ukrainale. Ta ei räägi sõjakoledustest, millele vastu astudes vene kultuuritegelased põgenesid.

Bogomolov räägib üsna paatoslikult kodumaast, mis maha jäeti, ja ei räägi sellest, mida sõja vastu olemine Venemaal kaasa toob.

Hirm

Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka lend taeva all” seda teeb.

Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja. Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.”

„Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all.”… Pärt Uusberg kirjutas selle Hando Runneli luuletuse muusikasse. Kirjutas lausumiseks ja laulupeol sai see ühendkoori esituseks loitsuks. Sõnal on kaal!

Mul on mälestuspilt jonnivast Hando Runnelist. Pärdi ema Urve Uuseberg oli asja organiseerinud nii, et tema Riinimanda koor laulis Tartu kirjanike maja saalis.

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Ma ei kommenteeri kunagi avalikult üksikuid Riia Uue Teatri näitlejaid. See on mu põhimõte, mida olen üritanud juba aastaid järgida. Aga noorte kohta tervikuna on mul küll midagi avalikult öelda. Siinsamas.

Kui 2016. aastal hakkas Riia Uue Teatri hoone remontimineku võimalus täiesti reaalsena terendama, mõistsin, et pärast remonti Lāčplēsise tänavale naastes on trupi kõige noorem näitlejanna 40-aastane. Nii hakkaski idanema mõte, et poleks paha Riia Uue Teatri jaoks vastu võtta ja välja õpetada näitlejate kursus, kellega koos uue elu alustamiseks vanasse majja naasta. Ning üleüldse olekski kõige parem pühendada pealesunnitud pagulusaeg noorte näitlejate väljaõppele.

Urmas Lennuki Põlvamaal Ihamaru kõrtsi hoones esietendunud näidend ja lavastus „Ääremaal” on eestimaiselt kammerlik tragöödia. On ühe maailma otsa saamise lugu.

Nii nagu kõigi heade asjadega siin ilmas, nii on ka lavastusega „Ääremaal”: kõik, kes seda teevad, tahavad seda teha. Nad tahavad just neist asjust rääkida. Nad ajavad oma asja.

Psühholoog Tõnu Ots hiljuti kirjutas elust ääremaal selle valguses, et suletakse väikseid koole ja raamatukogusid, ja sealt jäi meelde veel üks kujund. Nimelt kirjutas ta hetkeolukorda iseloomustamaks, et hundid on näljas ja lambad poolsöönud.

Ääremaa mees (Tarmo Tagamets) ses teatritükis valetab ääremaa naisele (Marika Barabanštšikova), et raamatukogu pandi kinni. Ja siis toob mees naisele raamatute asemel, mida too on palunud, potilille.