Palusin Linnateatri haldusjuhil Rain Raabelil iseloomustada uuenenud, nüüd korruste kaupa ka maa alla laienenud teatri tehnilist poolt.

Väga kaasaegsed seadmed

Looming, looja ja loomine… Tallinna Linnateater on nüüd kõige moodsam teater maailmas. On kunstiteos, kus 16. sajand kohtub 21. sajandiga. Ilmselgelt on see koht kokku tulemiseks ja kokkusaamisteks. Väljast vana, seest uus arhitektuuriline ime… on nüüd avatud.

Seda, et me juubelijuttu – mis natuke on juubelijutt ja natuke mitte – ajame kohe 60aastaseks saava Ivo Uukkivi vanaema ja vanaisa istutatud õunapuu all, saan teada alles siis, kui ennast sellest väikesest Tallinna kesklinna aiast minema sätin.

Vist on tähtis öelda, et Ivo Uukkivi sõidab elektriautoga, vihkab valjult mürisevaid masinaid, näiteks lehepuhureid: „See on nii absurdne vaatepilt, kuidas suur mees ajab tohutult pläriseva masinaga, endal kõrvaklapid peas, tolmupilves kahte puulehte mööda tänavat taga, kell 8 hommikul! Elumajade vahel! Tohutu müra! Sama on hommikust õhtuni trimmerdajate ja niitjatega. Kui on nii suur vajadus seda teha, siis kasutage reha! Või elektrilisi seadmeid. Äkki see öövalves olnud arst, kes nüüd ei saa välja puhata, on järgmisel hommikul teie elu päästmas!”

Oma maja taga aias näitab ta mulle üsna suurt auku lillepeenra servas mullas. Arutame, mis elukas nii võib teha. Ivo arvab, et rott. Linnas liigub päris palju rotte. Ütleb, et kass enam väljas ei käi, rottidel on pidu. Kass on tal 15aastane, nimeks Tibu.

„Musträstas,” märkan mina. „Meil on siin palju tegelasi toimetamas. Varestega räägin. Hommikul, kui süüa teen, tulevad nad mulle akna taha ja ootavad oma juustutükki,” räägib Ivo. Näitab, kuidas vares usaldab teda meetri kaugusele. Varesed hoiavad aias korda. „Ühel kevadel, kui kuldnokal olid pojad, tuli orav. Hakkas pesakasti poole ronima. Kuldnokk tõstis kisa ja kohe lendasid varesed kohale nagu hävituslennukid, peksid orava minema. Vaatasid vist, et läheb nende toidu kallale… Pigem on neil siin oma kogukond tekkinud ja ohtlik võõras löödi minema. Sel aastal hõivas Orav siiski kuldnoka pesakasti ja nokad jäid meie aias pesata” jutustab peategelane.

Mis elus tähtis on?

Vaatan ikka ja jälle Priit Pangsepa maalide reproduktsioone tema juba juulikuus ilmunud kunstiraamatus „Viljandi Priit” ja mõtlen liivakellas voolavale ajale. Kunstiraamatutest kunsti vaatamine suurendab inimese mõtete haardeulatust.

40 aastat voolavat sürreaalset kunsti. Olen nüüd juba paar nädalat sirvinud ja vaadanud oma kodus kunstiraamatut „Viljandi Priit”. Kunstniku teeb kunstnikuks isikupära. Kunstnik Pangsepp avab oma maalides ilmselt oma siseilma eripära, mis tema argivälimuses ja -käitumises kuidagi ei peegeldu. Ma ei tea, aga on selline tunne, et ta eelistab seltskondades jääda tähelepandamatuks. Kunstis mitte. Samas jah, ma ei tunne teda ajast, kui ta õppis Tartu kunstikoolis, millest ta räägib muu hulgas oma kunstiraamatu isikuintervjuus.

Üldiselt oleme me harjunud küsima ja ette heitma Venemaa kontekstis, et miks inimesed seal Putini režiimile vastu ei hakka. Vangutanud pead ja viibutanud näppu. Ja nüüd küsivad noored eestlased meie kõigi käest, miks oleme pealtvaatajad? Miks me laseme kogu maailmal hukkuda? Lavastuse kunsti seletavas monoloogis on väljend, iseloomustamaks tänast siin me siis oleme maailma: „demokraatia apokalüpsise ratsarügemendi rünnak”.

Ongi taas käes aeg, kui ausus laval mõjub dissidentlikuna. „Kuningas Ubu”. Tõe saab ümber lükata öeldes, et teatrikunst võimendab asju üle. Kui kaasa mõelda, siis seekord nii ei ole. See on pöörane. On karm lavastus.

On üsna selge, et normaalsele inimesele ei saa see millisena meile “Ubus” kontsentreeritult lagunenud maailma näidatakse meeldida. Kunstilise aktina, isegi manifestina, on tegu võimsa, täpse üldistusega.

Olen püüdnud vabadust, kui see käest on libisenud elus, võrrelda vabadusega, mis on või peaks olema meid ümbritsevas looduses.

Kõigepealt põhimõte, et inimene on osa loodusest. Nagu taim, nagu putukas. Nagu puu. Nagu kivid. Ma tean, et kivide kohta öeldakse eluta loodus. Mu tunnetuse kohaselt on see muidugi täielik jamps. Ma armastan kive. Suuri ja väikeseid. Seda, kuidas nad enda ehitatud kiviaias aja jooksul ilmet muudavad. Kuidas mõni kivi ei taha kiviaias olla. Kuidas mõni ei taha püsida aia alumises kivireas, mõni ei püsi ülemises ka. Kuidas neile sammal kasvab. Kuidas sisalikud kivide vahele või alla oma kodu teevad.