Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.

Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.

Eesti Draamateatris esietendunud, Eero Epneri kokku kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud „Eneseabiõpik” on armastuse lugu. Loen veebist lavastuse tutvustust ja märkan viidet: melodraama. Nüüd, lavastust näinuna tean, et õnnelikku lõppu sel siiski ei ole. Tegelikult teadsin seda armastuse teemast mõeldes enne, nüüd sain ka kunstilise kinnituse.

Hannes Korjus annab teada

20 aastat tagasi kutsus Matthias Hartmann mind lavastama tema juhtimise all olnud Šveitsi suurimasse teatrisse Schauspielhaus Zürich, kus töötasin seejärel 7 talve ja tegin 7 lavastust (ka pärast tema lahkumist). Kohtusime taas Viini Linnateatris, mida ta seejärel juhtis. Ka Viini Linnateater sai minu teiseks koduks paljudeks aastateks, isegi pärast Matthiase lahkumist.

Minu jaoks on väga oluline, et kohe pärast Riia Uue Teatri remonti sain meie juurde lavastama kutsuda kaks lavastajat ja Riia Uues Teatris teevad praegu proove kaks lavastajat – Matthias Hartmann ja Juris Rijnieks, kes on väga suurel määral mõjutanud nii mu isiklikku saatust, kui ka meie teatri käekäiku.

Kui kuldnokk sel kevadel Raelasse jõudis, saatis Jaan Tootsen mulle oma koostatud raamatu „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“. Mingil siis veel seletamatul põhjusel kõlksus see lause juba enne raamatu lugemist kokku Oskar Lutsu „Kevade“ esimese lausega.

Tolle sama kuldnoka tuleku õhtu hakul jõudis Facebooki selline teade: „27. märtsil alustab Pelias Baltic OÜ künnivareste peletamisega Rapla kesklinnast ja Lastepargist. Seega, kui kuulete kõlaritest tulevat röövlinnu hädakisa, siis teate, millega tegu.“

Küsisin oma elukaaslaselt Viiolt, kas ta lepiks, kui künnivaresed meie Raela aeda oma koloonia üles seaksid. „Jah, muidugi,“ vastas Viio ilma hetkegi mõtlemata. Küsisin ja ta seletas, et nad on esimesed rändlinnud, kes kevadel saabuvad, nad on väga huvitava käitumisega ja nende lärmakuse aeg piirdub pesitsusajaga.

Seda ütles Viio ka, et meil on kord üks künnivares külas käinud, aga kiirelt kampa kogunenud hallvaresed, kes tegelikult kõike, mis me teeme aias, hoolsalt jälgivad ja asju teavad, lõid künnivarese minema. Nende territoorium ikkagi. Noh, nagu inimesed nüüd.

Fred oli vares

Eks ta ju vara on kuulutada, et just neid lavastusi tuleks suvel vaadata. Aga mis teha, kui maailm tormab. Lavastajad, kelle tulevastest töödest kirjutan, ei ole pealiskaudsed tormajad. Neid kolme ühendab soov parema maailma järele.

Jutt siis lavastaja ja dramaturg Priit Põldmast, filoloog ja lavastaja Margus Kasterpalust ning lavastaja ja dramaturg Urmas Lennukist. Just nende meeste maitse ja varasemad teatritööd lubavad loota teatrielamust ka nüüd. Nende tegemisi iseloomustab suur teema ja puudutav lugu.

Karl Ristikivi. Luulekogust “Inimese teekond”:

“Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
–
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
–
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
–
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
–
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu… Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.”

„Süütu”

Priit Põldma Maalehe lugejaile: „Karmid ajad. Haprad inimesed. Unes ja ilmsi olek lähevad sassi, nii uskumatuna tunduvad mõlemad. Ja ometi on selle keskel võimalik kas või hetkeks kokku saada, üksteist hoida.”

„Eestis on keelatud olla kole. Eestis võib olla üksnes loll.”

Nii ironiseerib Valdur Mikita oma hiljuti ilmunud raamatus „Kodukäija koodeks”, mis esitatud Eesti Vabariigi põhiseadusena.

Mikita raamat, mille teine pealkiri „Codex somnanbulicus”, on kirjutatud ja avaldatud pisut enne, kui Ameerikas valiti presidendiks Donald Trump. Ju siis oli maailm juba varem nõnda hukas, et seda teistmoodi kui irooniliselt seletada polnud võimalik. Mikita puhul on mu arvates eriti võimas veel see, et ta seletab maailma Eesti abil. Mikita teab, mis ütleb. Samas raamatus näiteks, et riik on metsmaasika ja värske kärjemee maitseline.

Mage keskpära