Kuhu kihutab kiirrong nimega Eesti Vabariik?

Kuulan majandusuudiseid ja juba ammu ei tee ma seda väga tähelepanelikult, sest olgu nii või naa, ma midagi parata ei saa. Keerukad ajad on ja lähevad veel keerukamaks – nii majadusega tegelejad ütlevad. Ja need muud tunnevad seda kõige paremini toidupoes.

Kultuuri jälgin tähelepanelikumalt, kuigi ka seda, et kultuurile on muude hüvede nimel kerge käega lüüa, ma tean.

Ei huvita

Siis loen Õhtulehest Jaanus Kulli intervjuud Pääru Ojaga ning kujutan ette, millise laviini see vallandab. Pidin pettuma, sest tegelikult ei järgnenud mitte midagi. Valus tõde, mille Pääru välja ütles, mattus muu mudru sisse. Nagu enamasti.

Peaossa tuleb võtta mitte hea, vaid väga hea näitleja ja lasta tal enne filmi väljatulekut rääkida kaalulangetusest, nälgimisest. See, miks ta seda tegi, jääb nälgimise fakti varju.

Olgu öeldud, et Pääru Oja on oma teatrirollide tarvis varem õppinud ära lõõtsa mängimise ja potikedral savinõude tegemise. Nälg ilmselgelt teeb füüsilise oleku ja vaimu hapraks. Ja inimese ülitundlikuks. Isegi hulluks.

Film „Vari” on tumemeelne. Seal on ametnike ja lehetoimetajate rumalust, kurja jälgimisühiskonda – oled teistmoodi, pannakse hullumajja, palju laipu, verd, pori. On ka kurat, Jumalat pole. Muidugi on filmis üks naturaalse seksistseenita. Ilusad hobused on ka. Ma usun küll, et filmitegijad on läbi väljamõeldud ajaloo ja krimiloo otsustanud näidata, milline on tänane Eesti. Nii nagu Juhan Liiv kunagi kirjutas:

„Näind palju pisaraid, nuttu,

Narva Vaba Lava saalis esietendus tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastus „Hullumeelse päevik”.Kristo Viiding näitas hullumeelsuse kulgemist ja hulga selle ohtlikke varjundeid.

Märkan, et ma taas ei taha kasutada teatriarvustuses tavalist sõnastust – näitleja mängis; Kristo Viiding mängis hullu. Nii öeldes võtaksin ma justkui selle rolli suurust, mille Kristo laval loob, vähemaks. Samas öelda, et Kristo Viiding oli laval hull, poleks ka täpne. Pigem siis ikkagi nii, et näitleja Kristo Viiding puges laval oma tegelase nahka, kes oli hullumeelne. Puges sellesse nii, et teda ennast välja ei paistnud. Ta muutus nii, et muutusid hääletoonid ja liikumine, kehahoiak. Selleks oli ennekõike vaja muuta sisemist vaimumaailma. Näitleja justkui unustas iseenda ja oli laval hullumeelse mõtlemisega.

Jaak Alliku 26. lavastus „Kõndida vee peal” Kuressaare teatris kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Jaak Allik on terav ja oma eriarvamustega tüüp aga lavastav Allik laseb enamsti etendusel rahuliklt kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.

Pärast esietendust tekkis meil sõbraga dialoog nähtust ja ta tõi esile stseeni, kus 35aastane ajakirjanik Trond (Tanel Ting) küsib 50aastaselt piiskopiks kandideerivalt kirikuõpetajalt Marionilt (Piret Rauk), mida Jumal Stalini ja Breivikiga teeb. Kas ka andestab? Kuidagi automaatselt ütlesin, et ei, aga põrgu on tühi, sest kogu kurjus on maa peale lastud.

Täna mõtled humanismist, homme reedad kodumaa? Betti Alver kirjutas 1940. aastal: „Vaim, kandes kord triumfipärgi/ ja rikast rüüd,/ praevardas väntas nuumat härgi –/ kuid nüüd? kuid nüüd?/ Jõuk püsib nüriduses hardas/ ja pärg on pärg./ Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas/ ja väntab härg.”

Uku Uusbergi Linnateatri suurlavastus William Shakespeare´i „Nagu teile meeldib” on professionaalne. Sõna professionaalne tähendab ses kontekstis meisterlik. Mis see on?

Meisterlikuks teeb lavastuse läbikomponeeritus kuni viimase detailini. Miski pole juhuslik, vaid kõik on kõige teenistuses, valgus, muusika, laulud, tantsud, lavakujundus, parukad, grimm, kostüümid… Ja mis peamine, kõik on ehtne!