Hannes Korjus

Läti Kunstiteater avaldas jaanuari alguses pressiteate, milles viitega riikliku toetuse kärpimisele 2026. aastal anti teada, et kaotatakse kolm näitlejavakantsi ja neli koosseisulise näitleja töökohta.

Teatri sõnul viidi konkreetsete näitlejate töökohtade kaotamine läbi näitlejate hõivatuse järgi, samuti lähtuti lavastajate huvist näitlejate vastu. Kolm staažikat näitlejat on otsustanud minna rollilepingute peale.

Vähemalt omamaiste kultuuriilmingutega võiks iga eestlane ennast kursis hoida. Et vaim ei känguks. Kui kinno ei jõua, kogu aeg teleka ees ei istu jne, siis üks koht, kuhu hulk toimunut, sündinut, loodut koondub, on rahvusringhäälingu tasuta voogedastusplatvorm Jupiter.

Jupiter pakub nii otse- kui ka järelevaatamise/-kuulamise võimalusi ja kõigile kasutamiseks nii mahukat arhiivi, et seal võib kergesti ka ära eksida.

Valus: mõne päeva pärast maetakse mu klassivend Toivo. Ja just tuli teade, et suri Ungari filmirežissöör Bela Tarr. Mõlemad seitsmekümneaastaselt. Mina saan seitsekümmend.

Me lähedasem suhe Toivoga jääb keskkooliaega. Isegi bändi tegime pisut koos, esinesime, jõime salaja avalikus saunas õlut ja unistasime muusikukarjäärist. Siis viis elu meid oma radu. Alati, kui noorepõlvesõbrad lähevad, mõtlen, et just tema oleks pidanud veel elama…

Kaos on seisund, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Ja siin tekib küsimus, mis tagab korra? On inimeste väljamõeldud seadused ja loodusseadused. Vähem vägivallatu maailm võiks vähemalt unistuski olla.

Läinud aasta jääb meelde sellega, et globaalses plaanis rikuti kõiki inimeste väljamõeldud seadusi. (Kõiki tundub muidugi liialdusena ja kindlasti saavad juristid mulle vastu vaielda, et kõiki ei rikutud. Aga suures plaanis siiski nii on.) Loodusseaduste vastu tegutseti muidugi ka, endale sellest aru andmata. Looduses endas on kahjuks samuti asjad segi. Ja nagu ikka vaieldakse, kelle süü see on. Val Rajasaar kirjutab, et kassikakud ei leia endale enam paarilist ja neid ähvardab väljasuremise oht. Vabadust piiravaid seadusi üritatakse juurde teha ja elurikkust jääb järjest vähemaks. Inimestega pole teistmoodi.

Märt Piusi lavastus „Uskujad” Tallinna Linnateatris arutleb ja näitab ka , mis juhtub, kui suure koguduse pastor oma inimestele ütleb, et põrgut pole olemas.

Tegu on hea klassikalise sõnateatriga. Kõik näitlejad saavad aru, mis asja nad ajavad. Nad usuvad! Ja usuvad erinevalt. Kujundlikult võrdleksin nähtud lavastust rahulikult loksuva merega, mille sügavuses on peidus karid ja madalikud ja tõus ja mõõn ja tormid. Lavastuse märksõnu on palju: kirikulõhe, piiblitõlgendused, õpetaja isiklik vastutus, mis tõde on, kas võib valetada, et inimestel oleks parem elada, abielu tähtsus, kas elus on üldse ainuõigeid valikuid, kelle meie saadaksime põrgu, kelle taevasse, kelle Jumal kõneleb tõtt… Äkki on nii, et pärast saame me kõigest aru?

Eeva Mägi teine mängufilm „Mo papa” on nii eriline, et sellest tavalisel moel arvustust kirjutada oleks ülekohus selle loojate vastu. Loomingulise jõuga tehtud film

Filmis on sürreaalsust, elu absurdi ja maagilist realismi. Film on ühteaegu karm ja hell. Selles on palju intensiivset sisemist valu kõrvuti sooviga tunda rõõmu ja rõõmustada lihtsatest asjadest. Seda see film ka tuletab meelde oma tasasel näitaval moel, et inimestel on olemas südametunnistus.