Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud näidend „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”, mida praegu mängitakse Pikavere vanas vallamajas, käsitleb eetilisi valikuid pöördelisel ajal. Kui nii mõelda, siis sellesamaga tegeleb Ivar Põllu lavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu”.
Tartu Uue Teatri suvelavastuses „Tapty1985. Laskumine orgu” on koos nii mastaapsus kui intiimsus. Näiteks on näidendis olulisel kohal NSV Liidu peasekretäri Konstantin Tšernenko ja Eesti geeniuse Uku Masingu matused. Mastaapseks teeb lavastuse mõtte haare ja mängupaiga, lava suurus. Intiimseks see, et näitlejad tulevad aeg-ajalt vaatajaile üsna lähedale ja lavastuse heli tuleb kõrvaklappidesse nii, et lähemale häälega enam ei saa.
See, mis nägin, võiks olla poeetiline dokumentaalteater, mis kirjeldab meie kaasaega.
Kolmel tribüünil istuv publik näeb kolme vaatust erinevas järjekorras. Mulle on öeldud, et näeb kolme erinevat lavastust – ehk see mingis mõttes ongi nii –, aga ma arvan, et ükskõik mis järjekorras seda vaadata, kõlksub lavastus lõpuks tervikuks kokku. Muusika ühendab ja juhib kogu lavastust. Kõlavad Tartu luuletajate väärttekstidele kunagi tehtud laulude uued, Kulno Malva seaded näitlejate esituses siin ja praegu.
Ivar Põllu lavastajaandekus toetub muusikalisele absoluutsele kuulmisele. Tal on meisterlik oskus tajuda rütmide ja energiate vaheldust ja ta on selgeks saanud – nii palju, kui seda saab üldse selgeks saada – vaimse energia dirigeerimise oskuse.
Pildil : Anna Haava, Aino Kallas, Betti Alver, Ilmi Kolla, Ella Ilbak, Elo Viiding, Lydia Koidula, Marie Under, Debora Vaarandi. Fotograaf Leela Mia Auväärt.
Kohepean lugejaid kurvastama, et minu allolev ülivõrdes jutt on mingil moel vaid järelehüüe väga heale lavastusele, etendustele, mida enam ei mängita.
Mida ma siis nägin? Nägin lavastust, kus 10 tüdrukut ja üks poiss, keskkooli lõpetajad, mängivad Eesti kultuuri jaoks tähtsaid tegelasi. Vaatajaile jutustati kultuurilugu. Naiskirjanikele, keda tüdrukud mängisid, oli tehtud professionaalne portreegrimm. Ja need tüdrukud ja poiss mängisid selle grimmi ja kostüümi sisse elava isiksuse oma karakteri, energia ja iseärasustega. Vaatajana ma uskusin, et jah, just selline võis olla Elo Tuglas, selline Betti Alver, selline Anna Haava, selline Aino Kallas…
Ivar Põllu varasematest suvelavastustest on meeldejäävaimad „Serafima+Bogdan” 2021., „Emajõe ööbikud” 2019. ja „Odysseia” 2015. aastast.
Kui ma lavastaja Ivar Põllule Tartu Uue Teatri lavastuse „TAPTY1985. Laskumine orgu”kohta küsimusi esitan, vastab ta mulle kohe, ei küsi aega mõtlemiseks. Vastab nii, et see ei tekita ainult tahtmist lavastust kindlasti näha, vaid ka mõtet, kas peale selle on üldse veel vaja sel suvel midagi vaadata. Kui jutu lõpetame, kirjutab ta: „Praegu ma jutustasin pool sisu ära, aga ma pole kindel, kas seda kõike ära anda. Las ma veidi mõtisklen selle üle.”
Kõik kokkulangevused on juhuslikud
Pärast mõtisklemist saan Ivar Põllult sellise lavastust tutvustava kirja: „Lavastus on Tartust ja selle tüüpidest. Kuulsusi me ei näita, ei parodeeri. Muusika ja laulud on tuntud, loodud Tartu luuletajate sõnadele, neist on valminud uued seaded ning need kõlavad otseesituses kohapeal.
Publik kuuleb kogu etendust – 3 vaatust – kõrvaklappidest, nii et heli on väga lokaalne ja intiimne. Seega: olgugi, et mänguplats on park keset linna, on vaatajakogemus isiklik, näitlejad on oma häälega väga lähedal.
Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.
Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.
Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.