Kui me taasiseseisvusime, siis olid riigimetsas metskonnad ja metsavahid alles. Metskond oli kohaliku kogukonna üks osa. Metskonda usaldati, tunti nii üksteist kui ka metsa. Maade tagastamise ja erastamisega läks umbes pool Eesti metsast eraomanike kätte ja metskondade hulk hakkas vähenema. Nüüd on nende asemel raskesti hoomatavad regiooniosad.
Need, kes täna riigimetsas raieks või mitteraieks käske annavad, ja ka need, kes raiuvad või valvavad, ei tea enam suurt midagi sellest, kes elavad nende metsade sees või kõrval. Kohalikud ei tunne riigimetsas tegutsejaid. Tekkinud on anonüümsus, mis soodustab vastutamatust ja hoolimatust.
Erakätesse jõudnud metsades on olnud vastupidine areng. Umbes poolel Eesti metsast on kokku ligi 100 000 omanikku. Suur osa neist on oma metsateadmisi täiendanud, tunneb oma metsa hästi, tegutseb enda ja oma laste nimel – nad hoolivad ja vastutavad. Iga omanik tegutseb natuke omamoodi ja iga eramets on ise nägu – see suur mitmekesisus oleks hea alus looduskaitsele.
Erametsaomanike kokkutulekul laupäeval ütles Pille Ligi Loodushoiu fondi juhatuse liige, et erametsaomanikel pole riigi vastu usaldust. Samamoodi ei usalda keskkonnaga tegelevad riigiametnikud omanikke. Pikemast arutelust selgus, et ametnikud ei mõista eraomandi tähendust – looduskaitseotsuseid tehakse üle omanike peade ja kui tekib vaidlus, on kaotaja omanik. Kompromissideni ei jõuta, koostööd pole.
Oleme olukorras, kus metsa, liike, kogu loodust mõjutavad kliimamuutused. Teadmist, kuidas need mõjud Eesti metsas avalduvad, on napilt. Ametnikel oleks kasulik teha metsaomanikega koostööd, et märgata rohkem. Laupäeval toodi näiteid, kuidas totaalne liigikaitse võib liigile hoopis kahju teha, aga ametnikud omaniku tähelepanekuid isegi kuulda ei võta .
Eesti erametsaliit on teinud postkaardid, kus kirjas: „Puude taga on mets. Metsa taga on inimene.”.
