Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.

Kunst on ebanormaalsus

Kuidas sai kogu rahvas niimoodi eksida? Eesti kuulsaima suusatreeneri Mati Alaveri päevikus, mis leiti läbiotsimisel pärast dopinguskandaali lahvatamist, on kirjutatud: „Suuremad valed tuleb üle vaadata.” Delfi Meedia dokfilm „Kindral” teeb seda põhjalikult.

Vaatamata sellele või ehk just sellepärast, et filmi režissöör Mihkel Ulkil, Delfi meedia loovjuhil on filmiharidus, on „Kindral” ajakirjaniku film. Ajakirjanike film, kui täpsem olla. Või vähemalt mina vaatasin seda nii, htlasi kui ajakirjanike ja jakirjnduse eneseanalüüsi.

Meisterlik montaaž

Palusin Linnateatri haldusjuhil Rain Raabelil iseloomustada uuenenud, nüüd korruste kaupa ka maa alla laienenud teatri tehnilist poolt.

Väga kaasaegsed seadmed

Looming, looja ja loomine… Tallinna Linnateater on nüüd kõige moodsam teater maailmas. On kunstiteos, kus 16. sajand kohtub 21. sajandiga. Ilmselgelt on see koht kokku tulemiseks ja kokkusaamisteks. Väljast vana, seest uus arhitektuuriline ime… on nüüd avatud.

Seda, et me juubelijuttu – mis natuke on juubelijutt ja natuke mitte – ajame kohe 60aastaseks saava Ivo Uukkivi vanaema ja vanaisa istutatud õunapuu all, saan teada alles siis, kui ennast sellest väikesest Tallinna kesklinna aiast minema sätin.

Vist on tähtis öelda, et Ivo Uukkivi sõidab elektriautoga, vihkab valjult mürisevaid masinaid, näiteks lehepuhureid: „See on nii absurdne vaatepilt, kuidas suur mees ajab tohutult pläriseva masinaga, endal kõrvaklapid peas, tolmupilves kahte puulehte mööda tänavat taga, kell 8 hommikul! Elumajade vahel! Tohutu müra! Sama on hommikust õhtuni trimmerdajate ja niitjatega. Kui on nii suur vajadus seda teha, siis kasutage reha! Või elektrilisi seadmeid. Äkki see öövalves olnud arst, kes nüüd ei saa välja puhata, on järgmisel hommikul teie elu päästmas!”

Oma maja taga aias näitab ta mulle üsna suurt auku lillepeenra servas mullas. Arutame, mis elukas nii võib teha. Ivo arvab, et rott. Linnas liigub päris palju rotte. Ütleb, et kass enam väljas ei käi, rottidel on pidu. Kass on tal 15aastane, nimeks Tibu.

„Musträstas,” märkan mina. „Meil on siin palju tegelasi toimetamas. Varestega räägin. Hommikul, kui süüa teen, tulevad nad mulle akna taha ja ootavad oma juustutükki,” räägib Ivo. Näitab, kuidas vares usaldab teda meetri kaugusele. Varesed hoiavad aias korda. „Ühel kevadel, kui kuldnokal olid pojad, tuli orav. Hakkas pesakasti poole ronima. Kuldnokk tõstis kisa ja kohe lendasid varesed kohale nagu hävituslennukid, peksid orava minema. Vaatasid vist, et läheb nende toidu kallale… Pigem on neil siin oma kogukond tekkinud ja ohtlik võõras löödi minema. Sel aastal hõivas Orav siiski kuldnoka pesakasti ja nokad jäid meie aias pesata” jutustab peategelane.

Mis elus tähtis on?