Autori Margus Mikomägi postitused

Monoloog

Minu erakond on teater

Lisa kommentaar

Tegelikult oli mul plaan kunagi sellesama pealkirjaga arvamuslugu kirjutada. Nüüd aga räägin hoopis selle suve teatrist. Mingitest ligilähedastestki tendentsidest.

Kusagilt on meediasse ringlema läinud arv 60. Saa nüüd siis aru, kas nii palju on mai-, juuni- ja juulikuus esietendusi või erinevaid nimetusi, mille küljes silt suveteater – kas arvestatud on ka eelmistel suvedel esietendunud lavastusi. Neid, mis publikumenukad ja mida jälle mängitakse. Seoses kuuekümnega räägitakse juba ülepakkumisest. Tõsi, et üks inimene ei jaksa enam ilma füüsilise pingutuseta hoomata, milline on Eesti teatri pilt. Tibusid loetakse sügisel ja küllap Eesti teatriagentuur siis numbrid kokku lööb. Siis saab ka hinnata, kas etendusi oli palju. Hindmiskriteeriumiks: kas sisult kui vormilt nii erinevatele teostele jätkus publikut. Loe edasi Minu erakond on teater →

Dialoog

Marek Strandberg: Mida kauem oleme kinni dogmades, seda ebaselgem on tulevik

Lisa kommentaar

Maailm robotiseerub, inimene asustab Marsi ning Rail Baltic ehitatakse sildadele ja tunnelitesse.

Kui Marek Strandbergiga kohtume ja tulevikust räägime, on vihmane ilm ja meie lähedal katustel ajavad oma linnuasju Tallinna linna kajakad.

Lähituleviku teadusavastustele mõeldes – kas üldse on enam mõtet raudteed ehitada?

Kui me räägime Euroopa Liidus olevast mõttest, siis see on nagu Rooma riigi mõte – ehitame teid. Seal on natuke see värk ka, et kui keegi mingil hetkel midagi ütleb riigi nimel, on see kohustuse võtmine. Öeldakse intensiivselt – ja siis see kohustus on mingil hetkel võetud ja kõik.

Ma ei oska öelda, minule täitsa meeldiks rongiga sõita Euroopa keskele. Arvan, et rong jääb ikka pikaks ajaks veel alles.

Miks selle vastu siis võidelda?

Peamine mure ei ole milleski muus kui selles, mis saab looduskeskkonnast. Tegelikult me lõikame kogu aeg loodust läbi, teedega ja linnadega… Sellel on küllaltki karmid tagajärjed.

Öeldakse, et loomad tulevad linnadesse. See ei ole nii. Meie oleme ehitanud oma infrastruktuuri loomade koju. Nemad on ikka seal, kus nad on. Nendel ei ole ajalehte ega ja nad ei saa lugeda. Viigerhüljes, kes elab Kihnu külje all või Saaremaa ja Hiiumaa vahel jää peal, kui seal jääd on, ei tea, et ta võiks minna Botnia lahe põhjaossa, kus on jääd kogu aeg. Ta ei oska oma liigi säilimise nimel teha sisulist toimingut, kuna tema infoväli on piiratud. See tähendabki, et meil, inimestel, kelle infoväli ei ole väga piiratud – me teame maailma kohta kõike –, on oma vastutus. Loe edasi Marek Strandberg: Mida kauem oleme kinni dogmades, seda ebaselgem on tulevik →

Määratlemata,Monoloog

Aitäh, Tõnu!

Lisa kommentaar

Mart Kivastik

Selle kõrval, mis hiljem ees ootab, on kuuskümmend tühi-tähi. Aga siiski, tuleb hakata vaikselt inventuuri tegema. On õnnestumisi, on käkke ka. Nagu elus ikka. Ainuke jama on see, et kõik on käinud nii kiiresti! Alles oli Tõnu otsapidi Linnateatri keldrisse pagendatud, oli poole kohaga puusepp ja teisega poolega kirjandusalajuhataja. Puusepp-kirjandusalajuhataja. Tõnu ütles, et talle meeldibki keldris. Hööveldad, laastud lendavad, keegi ei käi närvidele nagu „üleval“. Kes seda juttu usub? Näitleja tahaks valguse kätte nagu kõik teised putukad. Keldris läheb tuju niruks, sa muudkui hööveldad ja hööveldad. Ega Tõnu ole ainuke näitleja-ehitaja. Aga nii ei läinud. Keldris oli igasugu inimesi: rokkstaare, kosmonaute, mõni näitekirjanik ka. Too kirjutas parajasti oma esimest näidendit. Kuna ta oli olematu näitekirjanik, oli vaja leida keegi, kes siiski oleks nõus ta teoses mängima. Klassikuid polnud mõtet tülitama minna, need otsivad endasuguseid. Ta tegi nimekirja näitlejatest, kes joovad nii palju, joomine oli tollal väga moes!, et tööd ei saa. Sõelale jäi Volk ja üks teine. Volk võttis imekombel jalad alla, too teine ei võtnudki. Loe edasi Aitäh, Tõnu! →

Monoloog

Stenografistid ja tõlkijad

Lisa kommentaar

TAMBET KAUGEMA

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist. Toimetanud Sirje Endre ja Mari Klein. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2017. 240 lk.

Aastaid kestnud loodusvaatluse tulemusena julgen väita, et ajakirjanikud, kes aeg-ajalt teevad ajalehtede ja -kirjade tarvis kultuuriinimestega pikemaid isikuintervjuusid, jagunevad kaheks: stenografistideks ja tõlkijateks.

Stenografistid peavad kõige tähtsamaks intervjuu ehedust: intervjueeritava sõnu ei tohi väänata, kõik peab saama kirja võimalikult originaalitruult, seda isegi siis, kui jutt kisub vahepeal rappa või lohiseb niisama. Selleks, et valitsenud õhustikku paremini edasi anda, kirjutatakse üles seegi, kus, kuidas ja millistel asjaoludel intervjuu toimus ning millistel hetkedel vastaja naeris, noogutas või mõtlikuks jäi. Loe edasi Stenografistid ja tõlkijad →

Monoloog

Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist

Lisa kommentaar

Inimene on sotsiaalne elukas. Seekord ajendas mind seda taas meenutama tunne, kuidas ma enesega rahuolematusest üha üksikumaks jään. Ja püüd selle üksiolemisega hakkama saada.

Meie naabritel oli 55. pulma-aastapäev. Vaatasime laua ääres nende pulmapilte ja albumit, kus pildid nende äsja maetud tubli koera kutsikaeast. Siis perenaine tõi lauale kohvitassid ja küsis, kui vana see serviis on. Pakkusime, et muidugi viiskümmend viis. Ei olnud nii – need nõud olid kingiks saadud naabri pereema ema ja isa pulmadeks, mida peeti 1929. aastal.

Inimese puudutus

Ma pole märganud, et keegi arvutit või nutitelefoni targaks nimetaks. Loe edasi Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist →

Määratlemata

Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda

2 kommentaari

Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.

Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.

Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.

Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.

(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)

Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult… Loe edasi Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda →