Kaarel Targo —Caligula. Pildistas: Gabriela Liivamägi.

Ajal, kui Ameerika presidendi Twitteri säuts muudab kütusehindasid maailmaturul, lausa peab teatris mängima Albert Camus´ näidendit „Caligula”. Teater Must Kast Tartus seda mõjusalt teeb.

Lennart Peebu lavastus kinnitas varasemat mõtet, et Must Kast on teater-laboratoorium. Sealne lava ja lava ümber koondunud inimesed on laborandid, kes otsides avastavad. Otsingute eesmärk on üllas – ennekõike ise targemaks saada ja seda, kuhu on teekonnal jõutud, teistele teekaaslastele edasi anda.

Näidend „Caligula” kõneleb inimese soovist olla Jumal. Kõneleb vabaduse ja võimu suhetest, usu ja armastuse seostest, kõneleb paradokse leides ja täiesti võimatuid tegusid nii õigustades, et need isegi ainuvõimalikud tunduvad. Inimeksistents… Loe edasi Caligula maailmaruum Mustas Kastis →

Pühapäeval seitsemekümneseks saav Tõni Mägi ütles viis aastat tagasi, et ei tunne ennast väga mugavalt, kui ta kohta „legend” öeldakse. Mõned on legendaarsed oma ime- ja kangelastegudega, Tõnis on lauludega.

Ükskord olin Peedu „mägilastel” (Mägid elavad Peedul – MM) külas. Helises telefon. Helistas Elva loomaarst. Tuletas Tõnisele meelde, et on vaja sõita loomapoodi ja osta oma kassile mingeid krõbuskeid, mis ette nähtud. Me siis sõitsime ja me mõttevahetus läks seda rada, kui ilus on väikeses kohas elada. Loomaarst teab ja tunneb su lemmiklooma mitte teoreetiliselt vaid päriselt.

Tagasiteel pöörasime sisse ühte hoovi. Tõnis ostis perenaiselt kartuli, kapsast ja kaalikat. Mina sain teada, miks neil seal üha suuremate poodide ees keegi oma aiakraami ei müü. Lihtsalt nendel, kes ise ei kasvata, on tuttavad kindlad pered, kust oma värske kraami saavad. Kadunud maailmast siis mõlemad mõtlesime. Loe edasi Kokkusaamised, mis kusagil kirjas… Tõnis Mägiga →

Türi kultuurikeskuse galeriis on 7. detsembrini näha Ervin Õunapuu fotonäitus „Lusikavarn”. Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses võeti just maha näitus „Eesti kui mõtteline ruum“.

Kunstnik Ervin Õunapuu mustvalgetel fotodel, mis pildistatud maailma eri paigus, liigub pilti ta enda kunagi Puises valmistatud, mere heitpuidust rist, mille küljes ripuvad puulusikad. Sümboli paremini mõistmise huvides on kunstnik selle „varna” külge kinnitanud ka sirbi. Ja sirbiga, isegi kui seda pole pildil, seostub suure osa vaajate peas vähemalt hetkeks vasar. Sirbiga lõigati kunagi küpset vilja. Ja vasaraga… noh, tehti sepatööd. Ma kahtlustan, et Ervin Õunapuu oma sümboli kehtestamisel mõtleb siiski ristist kui vasarast. Sellest, et vasaraga ka vastu pead lajatatakse. Fotolt fotole kaasa liikuv, eri suurustes Lusikavarn on hoiatus tänaseni maailmas valitseva rumaluse eest. Loe edasi Tark kangas ja Lusikavarn räägivad ühes keeles →

“Nööbid on läinud” saab selles lavastuses sootuks teise tähenduse. Sellise Tuhkatriinu muinasjutsust kuni eestalsliku mõtlemiseni, et kingad peavad olema nagu nendel ja siis ikkagi sokkis jalutada. Kokkuhid .  Fotod Allan Proosa. Lugu ilmus Maalehes.

„Alles sügisel saame me aru, kui õnnelikud olime kevadel,” laseb näidendi „Paunvere poiste igavene kevade” autor ja lavastaja Urmas Lennuk öelda pastoril, kes pole selles lavastuses Julk-Jüri, on hoopis tark naine talaaris.

Esimese hooga tahtsin kirjutada, et Urmas Lennuk lõhub Lutsu filmidega eestlaste pähe ehitatud Paunvere poiste maailma. Siis sain aru, kui vale oleks kirjanik Lennuki kontekstis kasutada mõistet „lõhub”. Õigem on, et Lennuk ehitab Lutsule toetudes üles oma tüviteksti, lootusega, et see võiks meie enesetaju rikastada.

Autor ja lavastaja paneb meile tuttavad tegelased sõna otseses ja ka kujundlikus mõttes lilleväljale valutama. Tahtsin kirjutada „jalutama”, aga näpp eksis ja pea sai veel kord kinnitust, kui ilus on eesti keel ja kui vaimukas on Urmas Lennuki Lutsu tõlgendus. Loe edasi Südamevalu lilleväljal, mis võib olla ka rapsipõld →