R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.

Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema. Loe edasi Linnud Georg Otsa parves →

Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber →

Esmaspäeval suleti Lätis teatrid taas. Meie meedia üldjuhul kuulutab, et ega meil maskide kandmine ei edene. Mul on maskikandmise asjus ka vastupidine kogemus. Käisin Draamateatris, täna just nädal tagasi, ja seal publikul olid enamusel maskid ees. Seda siia kirjutades mõtlen – missugune pööre.

Teatrit on alati maskidega seotud, naerva ja nutva maskiga sümboolselt, aegade alguses kanti rituaalseid maske… Nüüd on mask ees saalist lavale vaadates. Sellel, mis laval sünnib, on teatrirahvast sõltumata üks mõõde juures. Elu, mida laval näidatakse, on maskivaba elu. Igatsus vabalt hingata tuleb juurde paratamatult. Loe edasi Elagu, elagu, elagu! Seda ei mõtle välja. →