Autori Margus Mikomägi postitused

Dialoog

Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele

Lisa kommentaar

Lembit Peterson oli “40 kirjale” alla kirjutades 27aastane. Tagasi mõeldes ütleb ta, et Nõukogude Eestis kõneldi Tammsaare keelt ainult laval. Tekkis tahtmine rääkida ilusat eesti keelt ka igapäevaelus.

Lisaks Lembit Petersonile  räägivad tollasest ja tänasest Paul Eeruk Rummo ja Lehte Hainsalu. 40 kirjale kirjutasid alla tollase Eesti haritla

Lembit, kuidas sa täna vaatad tagasi 40 aastat tagasi allakirjutatud 40 kirjale? Oli see suur julgustükk? Kas kahtlesid allkirja andes? Mis pani kahtlema?

Selles ajas ja allakirjutamise hetkel ei mäleta, et oleksin väga kartnud. Olin noor, poliitikas ei osalenud, püüdsin seda vältida (ka poliitiline teater ja kunst ei mõjunud mulle veenvalt). Ühiskonnaelus osalesin vaid noore pereinimesena, isana ja teatriinimesena. Inimesed, kes olid kirjale juba alla kirjutanud, ja inimene, kes mulle kirja andis, olid minule usaldusväärsed ning oma elu ja loominguga eeskujuks selle eluperioodil. Tundsin, et on suur au, et saan koos nende inimestega olulisele kirjale alla kirjutada. Tajusin, et olen nendega samal lainel. Loe edasi Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele →

Monoloog

Nähtava maailma kõrval on nähtamatu maailm

Lisa kommentaar

Vikerraadio Ööülikooli fenomenaalsusest võiks ja peaks kirjutama magistritöid. Viimases Ööülikooli saates rääkis kultuuriantropoloog, õpetatud agronoom, Eesti Maaülikooli eetika õppejõud Argo Moor teemal „Üksik inimene muutuvas maailmas”.

Üsna jubedalt ja täpselt kõlab inimeste nii-öelda eneseisolatsiooni ja maailma kinnimineku keskkonnas lause, mille toimetaja Jaan Tootsen on valinud saadet sisse juhatama. Argo Moor ütleb: „Praegu makstakse sulle ju selle eest, et sa suhtleksid masinatega.” Seda lauset saadab heli, mis kõlab tuttavalt – sammud sügiseses looduses, kuival heinamaal. Seesama sammude heli jäi kõrva Levila korraldatud 11päevaselt Trail Balticult Rail Baltica trassi läbiva matkajast tüdruku videotest. Tõsi, seal lirtsus vahel ka vesi. Millegipärast käib mõte tihti meie laulupidude juures – mis neist saab muutunud maailmas.

Selgust välja kuulates

„Inimesed järjest enam elavad sümbolite maailmas ja järjest vähem reaalses maailmas,” räägib Argo Moor. Reaalsest maailmast ei saa midagi välja lõigata. Sümbolite maailmas ei ole lõikude väljalõikamine raske. Loe edasi Nähtava maailma kõrval on nähtamatu maailm →

Määratlemata

Allan Kaldoja: “Eks see olegi vabaduse mõte!”

Lisa kommentaar

Loo algus, mis lehes ei ilmunudki:

Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele

Margus Mikomägi

40 aastat on möödunud 40 kirjast. Tuttav ajakirjandusnaine pakub irooniliselt muiates pealkirju, mis võiksid olla nüüdsete meediamajade unistus: „40 kirja seni rääkimata lugu“, „40 kirja varjus püsinud arhitekt“, „40 kirjale alla kirjutanu ootamatu pihtimus“…

Tundub raske lisada mingit uut lugu selle 1980. aasta hilissügisel sündinud venestamisvastase kirja kohta, mis iga viie või vähemalt kümne aasta tagant meedias rohelt nii trükipinda kui ka eetriruumi saanud. Mul siiski kaks küsimust keerleb peas, kui 40 kirjale mõtlen: huvitav, kas need allakirjutanud ka nüüd, 40 aasta pärast, mõtlevad ühes suunas ning kellel tuleks praegu märgu- või protestikiri suunata?

Küsisin Tartu ülikooli juristiks õppinud 40 kirjast aasta vanemalt Allan Kaldojalt, mida see kiri talle ja ta põlvkonnale tähendab. Vastus: „See on hetk ajaloost.” Kaldoja tunnistab, et tema põlvkond teab ja mõtleb sellest juba üsna vähe. „Noh, mina ise tegelen natuke eesti keelega Narvas. EÜSi elutoa seinas on Kristjan Jaak Petersoni kuulus küsimus „Kas siis selle maa keel…”. Mu vanaema oli eesti keele õpetaja ja [üks 40 kirjale alla kirjutanu] Rein Ruutsoo oli muuseas mu lemmikõppejõude Tartu suurkoolis.”

Allan Kaldoja sõnastab: „ Aga see kiri oli vägev oma ajas ja kontekstis, mis nüüd on minevik.” Ja ka ühe üsna täpse tähelepaneku teeb kahe Eesti uue teatrihoone – Tallinna ja Narva Vaba lava – ideedele ja ehitamisele väga lähedal olnud mees: „Kui vabadust pole, on ühine eesmärk vabadus. Kui vabadus tuleb, on kõigil oma eesmärgid. Eks see olegi vabaduse mõte.”

…

See on Malehes ilmunud 40 kirja loo algus, mis läks ruumipuudusel kärpesse, et Lembit Petersoni, Paul Eerik Rummo ja Lehte Hainsalu räägitu mahuks.

Fotod:  Narva Vaba lava enne Vabaks lavaks ehitamist, Allan Kaldoja paremal. Erakogu.

Monoloog

Vaimselt plass sügiskirevus

Lisa kommentaar

Igas inimese eluetapis toimub midagi tähtsat. Määrava tähtsusega sündmused toimuvad üleminekuetapis.

Täiskasvanuks olemise üks tunnus on ilmselt see, kas sa suudad üksinda olla. Ehk siis elada sellest, mis elab sinu sees.

Mulle jälle jäi põgusal Tallinnas käigul silma see, kuidas me mustanahalised kaaslased tänavatel vahetpidamata telefoniga räägivad. Mitte esimest korda viimaste aastate jooksul ei tekkinud mul küsimus – kellega? Ja sealt siis see peamine – mis asju aetakse? Seekord jäi Balti jaamas silma ükshaaval kaks eestlasest tüüpi ka, kes lõppematult telefonis paraadi juhatasid. No, et oleks mõistetav, siis neil meestel oli paraadi juhatav kõrgendatud hääletoon. Üsna selge, et mõlemad mehed olid purjus. Ainus, mis neid võõramalastest telefoni otsas rippujatest eristas, oligi see maailmavalitseja hääletoon. Ma mõtlesin inimeste erinevusele ja seisundite sarnasusele. Sellele ka, et kas pikalt vestlema sunnib äkki üksindusetunne? Et seisad keset liiklusõlme ja äkki ei tea, kuhu minna või kuidas olla. See ebakindlus paneb alateadlikult suhteid looma. Purjus inimestel on, no oli vanasti, komme rääkida juhuslikult nende teele sattunud inimestega. Nüüd on äkki nii, et selleks kasutatakse telefoni. Loe edasi Vaimselt plass sügiskirevus →

Dialoog

Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat

Lisa kommentaar

Sellel argipäeval keedab Jaak Tuksam (1958) Tuhalaane Väikekulli talukodus sülti. Lihtsalt keedab, ei räägi sellest kui suurest kunstist. Kui fotograaf Sven arvab, et ta võiks pildi jaoks ka kitarri kätte võtta, siis ta ei vasta ja seda välja ei too.

„Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit teeäärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak, kui temalt pärin, kuidas ta naine saab Tuhalaane metsast Turu ülikoolile tööd teha. Masti-interneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale, süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. „Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Sõitsime Moldaaviasse, jõudsime Odessasse välja. Meil oli kahepeale 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Räägime hakatuseks reisijutte, hääletamisest. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. „Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja ta sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Kord väga noorena käisime sinuga ühel Iiri bändi kontserdil ja sa armusid selle punase peaga lauljannase kõrvuni ära…

Ega ma ei julgenud temaga rääkima minna. Ta kahjuks tappis ennast ära. Loe edasi Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat →

Määratlemata

Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb

Lisa kommentaar

Oma isast ja kunstniku elust räägib Maalehele kunstnik Ülo Soosteri Tel Avivis elav poeg Tenno Pent Sooster.

KUMUS oli Eesti filmi esilinastus. Dokumentaalfilm kunstnik Ülo Soosteri (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva) elust. Seal alguses kunstniku nõbu Liis Aloe ütleb, et Ülo oli juba noorena teistmoodi kui teised. Kandis lühikesi pükse, mis siis oli ennenägematu, ja tal olid pikad juuksed, peas punane rätik… Ta ei tahtnud maatööd teha, põgenes joonistama. Ronis öösel puu otsa, et tähti vaadata. Tekib mingi paralleel meie teise suurmehe Uku Masinguga. Loe edasi Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb →