Autori Margus Mikomägi postitused

Vananemise valus või magus katastroof

Lavastuse „Lapsed” märksõnadeks on kriis ehk ühe epohhi lõpp ja see, kuidas võtta maailma hukust päästmine vanade kanda.

Miks kõikjal rõhutatakse, et see lavastus on Elmo Nüganeni viimane lavastus, tõsi küll, mööndusega, et peanäitejuhi viimane?

Lihtsustatud vastus sellele küsimusele on, et ilmselt sellepärast, et lavastaja Nüganen nii tahab ja on lavastusse „Lapsed” oma teatrilapsed sisse mõelnud. Tõele au andes saab näidendit lugeda ka kui lugu armukolmnurgast. Vähemasti minu nähtud etendusest jäi läbivalt meelde, et tuumajaama avarii ei ole ainus, mis külvab segadust. Inimsuhete keerdkäigud ei anna rahu selle loo tegelastele. Loe edasi Vananemise valus või magus katastroof

Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Teatrikunst kuulub ka harrastajatele

Rait Avestiku raamat „Teatriarmastajad” annab üsna põhjaliku ülevaate neist, kellel piiritu teatritegemise tahe. Üks autori tähelepanek: „Praegu on tegutsevaid harrastusteatreid rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Inimesi, kes sellega tegelevad, on aga vähem.”

Raamatu eessõnas tõdeb Rait Avestik, et piir harrastajate ja kutseliste vahel hägustub järjest enam. Raamatus on lavastaja Jaan Toominga essee, mida ta alustab defineerimisega: „Diletant e asjaarmastaja armastab näitekunsti, ta mängib ja ka lavastab omakasupüüdmatut . Professionaalne e elukutseline mängib ja lavastab raha eest. Ta täidab tellimust. Kuid oskama peab nii diletant kui ka professionaal.” Mina olen vahel harrastusteatrit vaadates tundnud ja mõelnud, et kui harrastajad tahavad olla proffide moodi, kas siis on miski valesti. Loe edasi Teatrikunst kuulub ka harrastajatele

Maili Metssalu: Kui kohtasid päkapikke või haldjaid – räägi sellest

Näitleja ja pärimusmuusik, Ela ja sära stipendiumi saaja, Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist Maili Metssalu kutsub üles saatma oma imelugusid, mille aluseks inimestega sündinud lood.

Meie esivanemad on uskunud hingede liikumisse, krattide, inglite, haldjate ja loodusvaimude olemasolusse, kogetud on nii kodukäijate kohalolu kui nähtud ka päkapikke! Kas need imelised nähtused on kuhugi kadunud või kohtutakse nendega ka tänapäeval? Kutsume üles inimesi, kes ise midagi või kedagi imelist on elus kohanud, oma lugu kirjutama/salvestama ja meile saatma,” on kirjas üleskutses. Oodatud on nii tekstid, heliklipid kui ka videosalvestused.

Maili Metssalu räägib oma üleskutsest ja selle laiemast mõttest. Tähtis on ka põlvkondade side. Loe edasi Maili Metssalu: Kui kohtasid päkapikke või haldjaid – räägi sellest

Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele

Sellest, et elurikkust peab hoidma, saab aru üha rohkem inimesi. Aga inimeste elujõudu? Mida teha, et rahva elujõud ei hääbuks, vaid suureneks? See on küsimus ka me vastsele valitsusele.

Millest kõigest me praegu sõltume? Soome sulgeb oma piirid. Venemaal vähemalt sajas linnas tulid inimesed tänavatele, et Aleksei Navalnõile toetust avaldada. Valgevenes protestitakse diktaatori vastu. Mis Ukrainas sünnib? Ameerikas on asjad läinud väga vägivaldseks. Koroona laiutab üle maailma. Iisrael sulgeb kaheks nädalaks kõik lennud.

See kõik, mis siin üles lugesin, on hirmutav. Aga Hiina, Aasia tervikuna, Iraan, Iraak… Mida enam mõtled, seda keerukamaks läheb. Kas pole nii? Loe edasi Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele

Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks

Venemaa üks kuulsamaid filminäitlejaid Kirill Käro on Lasnamäe poiss. Ta on sealpool piiri teinud kaasa enam kui sajas filmiprojektis. Neist värskeim on ühtaegu müstiline ja filosoofiline seriaal «Пассажиры» („Reisijad”).

8-osalise seriaali «Пассажиры» esimene osa esilinastus Venemaa voogedastusplatvormil Start 24. detsembril. Kirill on selles seriaalis taksojuht. Ta autosse satuvad surnud inimesed, kellel on elus jäänud miskit enda jaoks lahendamata.

„Reisijate” 4. seerias mängivad esimest korda koos Kirill Käro ja teine Vene filmikuulsus Julia Aug, kelle lapsepõlv ja noorus möödus Narvas. Selle filmi iga seeria kestab 20 minutit.

Julia Aug on filmis kohtunik. Ta jääb lifti kinni. Kuulab seal poja sõnumit, kus too ütleb: sa ei ole enam minu ema ja me enam ei suhtle. Hetke pärast ütleb üles naise süda. Kui lifti uksed avanevad, seisab taamal oma kollasele taksole toetuv Kirill Käro. Julia pöörab ennast tagasi lifti poole ja näeb ennast surnuna. Ta istub taksosse ja algab dialoog. Selgub, et kohtunik on mõistnud viieks aastaks vangi oma poja sõbrad ja tema pruudi. See pruut kohtunikule ei meeldi.

Dialoog on tihe ja nüansirikas, emotsionaalne. Pausid kannavad. Ja siis kohtunik meenutab, kuidas ta 16aastasena käis ühe bändi kontserdil, kuidas nad sõbrannaga endid tualetis nahka riietasid ja harjad lakiga pähe kammisid. Taksojuhi telefoni ilmub kiri, et marsruut on kindlaks tehtud. Nad sõidavad selle kultuurimaja ette, kus miilits toonase kontserdi laiali ajas. Kohtunik ütleb, et sai oma vanematelt sellise keretäie, et magas kolm päeva kõhuli. Seejärel astub ta kultuurimaja uksest sisse, taamal paistab ere valgus…

Kirill Käro räägib Maalehe lugejatele oma elust ja filmitegemisest. Tõtt öelda – kui me jutuajamises kokku leppisime, imestas ta, et Maaleht peaks ju kõnelema hoopis põllumajandusest. Jõudsime selleni, et ka kodumaa on maaga seotud. Neid sõnu ütleb Kirill eesti keeles.

Niisiis joomegi arvutipildi vahendusel temaga pühapäevahommiku kohvi – üks Moskvas, teine Raplas – ja räägime. Loe edasi Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks