Autori Margus Mikomägi postitused

Epiloog

Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Lisa kommentaar

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: „Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos. Loe edasi Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad →

Dialoog

Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud

Lisa kommentaar

Harri Õunapuu ütleb, et raha otsib ta ise üles, ja ka seda, et on oma kõrgetes ametites alati valinud oma meeskonda inimesed, kes on temast targemad.

Harri Õunapuu on Maalehele 10. jaanuaril 1991, kui ta oli Rapla maavanem, muu hulgas öelnud: „Mujal maailmas õpitakse kõik enne selgeks ja minnakse alles siis tegutsema. Meie püüame millegipärast enne kõik valmis teha ja suured rahad magama panna, et siis näha tehtud sammude vale suunda. Au sisse peaks tõusma koolitus.”

Täna toimetavad Õunapuude Hagudi külas Keila jõe käärus asuvas Jüri-Jaagu kodu hoovis kolm robotmuruniidukit ja hundikoer Caesar.

Harri Õunapuu võtab üsna kohe me jutu suunamise enda kätte ja küsib ning vastab ise, tal on olnud aega mõelda: Loe edasi Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud →

Monoloog

Augustis teatris Maakas alustab ja Haige mäger lõpetab

Lisa kommentaar

Mida maksab augustis teatris vaadata? Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis on kirjas 16 augustikuus esietenduvat etendust. Kõiki neid ei saa võtta kui suvelavastusi, sest teatrid alustavad augustis oma hooaegu ja mõned suveesietendused jäävad mängukavasse ja talve. Mõte oli esile tõsta kolm vaatamissoovitust, aga ületan pisut plaani.

Olgu need väljatõsted siin reastatud esietendumise kuupäevade järgi.

Maakas

On suvelavastus Wimbergi debüütroomani „Lipamäe” ainetel. Esietendub 5. augustil Olustvere mõisa tallihoovis Viljandimaal. Lavastab Peep Maasik, kes on ise Olustvere põllukooli lõpetanud.

Mängivad Klaudia Tiitsmaa ja Silver Kaljula, Jaan Rekkor ja Lauri Kink.

Selles loos tahab vanaisa maaarmastust lapselapsele kaasa anda. Lapselaps tahab saada kirjanikuks, aga saab päranduseks talu. Lavastaja Peep Maasik ja kunstnik Reet Aus toovad seekord lavale ka kombaini.

Lavastuse tutvustuses on muu hulgas öeldud: „Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastusega ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustab suved vanavanemate juures.” Loe edasi Augustis teatris Maakas alustab ja Haige mäger lõpetab →

Monoloog

„Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus

Lisa kommentaar

Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada. Loe edasi „Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus →

Epiloog

Sass Eelmaa kuuvalgus kustus

Lisa kommentaar

Aleksander Eelmaa (6.XI 1946 – 21.VII 2021)

Ütlesin Sulle Saueaugu esietenduse pika peolaua servas seistes, et Sass, söö ka. „Draama poisid ei luba mul süüa!” vastasid Sina. Ma ei saanud aru. Küsisin: „Kas sul on mõni uus osa tulemas, kus pead kõhn olema?” „Ei, ei nad muidu ei jõua mind ju kanda.” Oli sinulik kirstu kandmise nali, vist naersime selle peale mõlemad.

Tahan Sulle kirjutada, nagu ütlevad venelased: „Светлая память!” Eestikeelne „helge mälestus” ei kõla mu jaoks nii mõjuvalt. Kui Sa said 70 ja Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu korraldas sümpoosioni „Sass, kes kõnnib omapead”, viitas Su mängitud osadest põhjaliku ülevaate teinud Pille-Riin Purje, et Sass on eelmaa – selline piiriala, kus meri kohtub maaga … Ei mäleta, kas ta ütles, et see on kõige väekam maa … kõik teadsid nagunii. Nime vägi. Loe edasi Sass Eelmaa kuuvalgus kustus →

Monoloog

Kontrolljooned meis enestes

Lisa kommentaar

Juulikuu viimasel päeval esietendub lavastaja Helena Kesoneni (34) neljas lavastus Taarka pärimusteatris. Lavastuse nimi on „Petserimaa igatsus”. See räägib riigipiire ületavast armastusest. Või peaks seda nimetama üle kontrolljoone ulatuvaks armastuseks?

„Petseri igatsust” mängitakse Koidula piiripunkti lähedal Säpina külas, ühes vanas nõgestesse kasvanud lagunevas heinaküünis. Lavastaja sõnul on mängukoht ise vana aja mälestus. Suurde kunagisse Eesti linna Petserisse on sealt 3,5 kilomeetrit, aga lavastuse trupp sõidab sööma 16 kilomeetri kaugusel asuvasse Värskasse. Kontrolljoon ju Petserisse ei luba. „Petserist pääseb Pihkva ja Novgorodi, Säpinas aga mõtled, et seisad maailma veerekese peal. Veider, ” sõnab Helena Kesonen.

Küsin Helena Kesonenilt, miks ta teatrit teeb. Vastuseks saan: „Ma kasvasin maal, üksiku lapsena. Ja kõikides mängudes, mis ma mängisin, oli soov olla keegi teine. Soov kogeda paremat reaalsust, mida ma saan ise kujundada. Praegu teatrit tehes saan üles ehitada selliseid maailmu, nagu mulle meeldib. See ülendab. Maailmapäästmise asi on ka kusagil, aga ma olen liiga suur realist. Tahan tekitada valgustuslikku ja harivat huvi Setomaa vastu. Hea on igatseda, et ääremaa ei kasvaks nõgestesse.” Loe edasi Kontrolljooned meis enestes →