Autori Margus Mikomägi postitused

Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.

Valter Uusberg kirjutab;

Rapla ja muu maalima teljel kirjutav kultuuritark, kes aegajalt kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke.

Kui Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupi juht Margit Kuhi palus mul kirjutada ja ühte lausesse mahutada maakonna seekordse kultuuripärli Margus Mikomägi iseloomustus võtsin asja tõsiselt ja sain maha ülaloleva lõiguga. Tekst on mitme koodi all, püüan neid siin pisut avada.

Rapla ja muu maalima teljel kirjutamine

Margus töötab „Maalehe“ juures, peab veebiväljaannet „Teatritasku“ ja üllitab koos riskijulgete kirjastajatega aegaajalt mõne raamatu tinglikus sarjas nimega „Koguja Raamat“. Just neis hakkasin märkama seda „Rapla ja muu maailma telge“. On tajutav, kuidas ta oma mõtterännakute, reaalsete reiside või mälestuste kirjeldustes jõuab kuidagi märkamatult tagasi kusagile siia nende väärtuste juurde, mille keskelt on end kunagi sirgu ajanud ja mis talle siiani jõudu annavad. Olgu näiteks kasvõi see, et tema möödunud aastal ilmunud paljude tuntud inimestele järelhüüdetega tervikteos „Surnute raamat. Elu kiituseks“ (Kirjastus Kaarnakivi Selts 2020) algab tekstiga emale ja lõpetab tekst kaaslinlasele Andres Ehinile, vahepeal olulisel kohal tekst isale ning kusagil ka järelehüüd Raplas mahavõetud linnapuudele. Loe edasi Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.

Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja

Lavastaja ja näitleja Raivo Trass saab täna  75aastaseks. Me räägime sellest, mis teda on läbi nende aastate aidanud säravate silmadega elus olla ja siin oma asja ajada.

Seda, et Raivo Trassi tegi kuulsaks Hans von Risbieteri osa „Viimse reliikvia” filmis, tuletas mulle meelde fotograaf Sven siis, kui me Raivoga oma jutud juba rääkinud olime. Raivo Trass on oma elu pühendanud teatrile. Ta ütleb, et ei kuulu nende hulka, kes teevad suure vahe sisse filmis ja teatris mängimisele. Neid ridu kirjutades tuleb meelde Trass filmis „Mandariinid”. Saatus teeb kummalisi käike. Kui Lembit Ulfsak suri, kutsus Linnateater just Trassi mängima Lembitu osa lavastuses „Tagasitulek isa juurde”.

Raivo, just hetk tagasi tuli uudis, et lisandus 1542 uut koroonasse nakatunut. Mis tunne sus tekib neid kasvavaid numbreid lugedes? Loe edasi Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja

Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta

Me räägime lavastaja Priit Pedajasega neljapäeval, vaid mõni tund pärast seda, kui ta oma uue lavastuse proovi tehes teada sai, et valitsuse koroonapiirangute tõttu Brian Frieli „Igatsuse rapsoodia“ esietendust 7. märtsil ei tule.

Priit Pedajas võtab kogenud lavastajana, enne kui mina midagi öelda saan, jutu juhtimise enda kätte: „Ma saan aru nii, et tahad minuga rääkida sellest uuest lavastusest, mille esietendus on meil juba teist korda edasi lükkunud. Ega me ei tea ju, millal see uus esietendus nüüd tuleb.”

Küsimusele, kui mitu lavastust Priit on teinud, ta täpset vastust ei anna. Ütleb: „Neid on üle saja kindlasti, aga ma ei tea, kui palju üle saja.”

Tegid Eesti Draamateatri väikese saali laval näitlejatega Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia“ proovi, kui kuulsid, et märtsis peatatakse etendustegevus kõigis teatrites?

Jah. Saime teada kohe pärast valitsuse pressikonverentsi. Mis edasi saab, ei tea. Eks viirus juhi meie olemist ja tegemisi.

Kuidas trupp sesse uudisesse suhtus? Loe edasi Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta

Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!”

Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas. Loe edasi Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!”

Kas koroonakriis seab sõnavabaduse ohtu?

Riia Uue Teatri kunstiline juht Alvis Hermanis avaldas laupäeva, 27. veebruari hommikul ühismeedias teatri manifesti – seitse seisukohta teatri töötajatele ja külastajatele. See on omamoodi deklaratsioon poliitkorrektsuse vastu.

Et sõnavabadus püsiks – piirangute kiuste.Tekib küsimus, miks oli vaja maailma ühel tuntumal lavastajal tippu rühkiva pandeemiakriisi ajal juhtida tähelepanu vabadustele. On see ettenägelikkus? On see kartus, et koroonapiirangud pöörduvad ka loomevabadusi keelavaks ja käsikivaks? Mure ja lootus, et vähemasti teater oleks koht, kus näitlejad ja publik saavad vabalt mõelda?

Hermanise moodi haardega maailmajälgijal on ilmselt põhjust nii kirjutada. Ju on ta märganud piirangute hiilivat pealetungi ka vabas maailmas. Loe edasi Kas koroonakriis seab sõnavabaduse ohtu?